Presidendi eksabikaasa kirjutab eestlastest raamatut
Kuskil mujal pole taevas nii kõrge kui Colorados - ja seda eriti hilissügise tulles. Kahvatu, helesinine, külm - milline kontrast neile kollastele harvadele puudele, mis siin, Kaljumägede-eelsel lauskmaal on üksikud ja suured, juba kergelt raagus. Ja vaid vähestes paikades on taevas tegelikult nii lähedal kui Colorados: maapind on siin tõusnud merest ligi kaks kilomeetrit kõrgemale.
Kahe aasta eest Washington DCst USA Kesk-Läände väikesesse Boulderi linnakesse kolinud Merry Bullock (56) teab öelda, et kõrgusega harjumine võtab aega kolm-neli päeva. Paljudel valutavat kohanemise ajal pea - kuid kui pärast tagasi "normaalsesse maailma" minna, andvat lisahapnik kõva energiasööstu. Siit oleks lihtne minna edasi tõdemusega, et Bullock "sellist lisaenergiat" küll vajavat ei paista; on ju tegemist niigi "energilise ameeriklasega". Ent see oleks banaalne ning osalt ka vale. Kuigi ta on kindlasti energiline ja ka ameeriklane, ulatuvad Merry Bullocki suguvõsa juured nii Šoti- kui ka Saksamaale. Ja passi poolest on tegemist ka Eesti kodanikuga.
"Parking for Estonians only," näitab Bullock garaaži siseseinale kinnitatud silti.
Majaesise igihalja põõsa pohlalehtede vahele on varasemast sajust jäänud veidike lund.
Ütlesite ennist, et teil on plaan tulla detsembris Eestisse ja hakata kirjutama raamatut. Millest see raamat räägiks?
Ma tahaksin kirjutada eluga edasiminemisest - sellest, kuidas paljud eestlased nõukogude okupatsiooni ajal küüditati või eksiili minema sunniti ning kuidas nad sellest hoolimata tagasi läksid ja oma elu uuesti üles ehitasid. Minu jaoks on see väga muljetavaldav, et inimesed võivad jääda optimistlikuks ja positiivseks ka pärast selliseid kohutavaid elukogemusi. Usun, et sellest võiksid õppida kõik.
Mis peaks nii võõra ja väikse maa elanike elulugudele tagama ingliskeelsel turul müügiedu?
Eesti on väike maa, aga inimeste elusündmused on ju universaalsed. Lisaks tunnevad paljud minu sõbrad USAs tõelist huvi Ida-Euroopa ja Baltikumi vastu; kõigi nende maade vastu, mille elu ja ajalugu oli nii kaua varjul hoitud.
Millal kavatsete käsikirjale punkti panna?
Veel pole vähimatki ettekujutust. Ma töötan täiskohaga (Ameerika Psühholoogiaassotsatsiooni vanemdirektorina - KK) ja kasvatan lapsi, nii et kirjutamiseks jäävad vaid varased hommikud ja hilised õhtutunnid. Aga see on minu jaoks midagi sellist, mis tuleb nii sulepeast kui südamest, nii et ma leian selle aja.
Teie eesti keel on jäänud väga heaks. Kas loete veel ka Eesti ajalehti?
Jah, internetis, ja keelega on nii, et kui olen paar päeva Eestis, tuleb see rohkem tagasi, muutub normaalseks. Sama lugu on ka saksa keelega, mis on minu teine keel: selle kättesaamine võtab umbes neli tundi.
Vahetevahel räägin ka oma lastega eesti keeles ja siis nad naeravad mu aktsendi üle, aga enamasti suhtleme ikka kohalikus (inglise - KK) keeles.
Kas mäletate päeva, mil Eestist esimest korda kuulsite - eeldan, et ilmselt Toomas Hendrik Ilvese käest?
Ma ei mäleta täpselt esimest korda, mil Eestist kuulsin, sest ilmselt käisin ma sel ajal veel algkoolis, aga mu esimesed mälestused Eestiga seoses Ilveste peres olid perekonnalegendid Eesti maak ohtadest, Tallinnast, taluelust...
Ja esimesed sõnad, mis ma eesti keeles ära õppisin, olid: "Ma armastan sind."
Mainisite enne intervjuu algust sedagi, et armastate kõigist paikadest, kus olete USAs elanud, kõige rohkem just Washingtoni osariiki. Mis aastatel Washingtoni osariigis olite ja miks hakkas meeldima just see paik ning mitte näiteks California või Washingtoni linn?
Ma olen elanud Washingtoni osariigis mitmel eluperioodil - imikuna, siis keskkoolis käies ja siis hiljem veel kaks aastat. Nii olengi hakanud mõtlema Washingtonist kui osariigist, kus ma üles kasvasin. Ja ta on ka ilus - ookean, mäed, igihaljad puud ja põhjavalgus.
Aga mul on olnud õnn elada ka mitmetes teistes armsates paikades - Münchenis ja Washington DCs, Tallinnas ja Tartus.
90. aastate lõpus ütlesite Eesti Ekspressis
ilmunud intervjuus: "Ma lähen nüüd paariks aastaks
Ühendriikidesse. Mul on seal töö ootamas. Aga siis ma tulen
Eestisse tagasi ja jäängi siia. Ma ei oska seletada, miks mind Eesti
tõmbab. Selline asi on inimesel südames, mitte peas." Mis sundis plaane muutma, miks te päriselt Eestisse
ei tulnud?
Sest elu muutub... Ma olen nüüd abielus ameeriklasega, kelle tööd - see on seotud kosmoseteaduse ja NASAga - pole võimalik teha väljaspool USAd. Vahel tahaksin, et saaksin olla korraga mitu inimest - ja üks neist elaks Eestis -, aga ma kompenseerin seda, leides viise külastada Eestit nii sageli kui võimalik.
Millal esimest korda Eestis käisite ja mis mulje see jättis?
See oli 1985. aastal. Läksin koos ühe kolleegiga ja mäletan siiani, kuidas miski ei olnud värvitud ja kõik oli hall. Õhus oli briketilõhna ja ma olen kindel, et sadas ka vihma -- selline üleüldine kurbus. Ning samas - individuaalsetes olukordades suutsid inimesed olla õnnelikud.
Ja esimesest hetkest, mil ma Eestis olin, ma armastasin teda. See on väga kummaline, aga ma mõtlen Eestist siiani kui oma kodumaast. Go figure.
Ja siis saite Eesti kodanikuks?
Läbi abielu.
Ajal, mil elasite (koos Toomas Hendrik Ilvesega - KK) Eestis, astusite paljude Eesti organisatsioonide liikmeks või auliikmeks - Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Rahvuskultuuri Fond... Kas osalete endiselt nende töös?
Ma olen Eesti Psühholoogide Liidus endiselt liige ja jälgin nende tegemisi eemalt, aga muudes organisatsioonides ma aktiivselt enam ei osale. Tahaksin olla aktiivsem, aga nagu te isegi teate, ei ole päevas nii palju minuteid, et teha kõike, mida tahaks.
Olete üks inimesi, kes tunneb Toomas Hendrik Ilvest teistest paremini. Millise inimese on Eesti endale uueks presidendiks saanud?
Ma olen kindel, et mitmed inimesed tunnevad teda veelgi paremini...
Kas võiksite siiski nimetada viis Toomas Hendrik Ilvese kõige positiivsemat joont - ja ühe negatiivse?
Nägemusega, erudeeritud, kaval, tark.
Olen vähemalt kahel korral kuulnud arvamust, et teist oleks saanud oivaline presidendiproua - miks seda ei juhtunud? Miks teie ja Toomas Hendrik Ilvese abielu lõppes?
Sellele küsimusele eelistaksin ma mitte vastata. Te võite ise teha uurimistööd.
Küsimus teile kui psüh holoogile: kas usute, et suhted võivad üldse kesta kogu elu - või on igal suhtel ainult kindel eluiga?
Muidugi kestab osa suhteid terve elu - vanema ja lapse suhe, mõned sõprused, mõned partnerlused...
Aga mõned partnerlused muutuvad aja jooksul nii, nii nagu ka inimesed muutuvad - osa neist kasvavad kokku, teised lahku.
Kõneldes psühholoogiast - on sellest inimestele ka tegelikult abi?
Kõik sõltub sellest, missugust abi vajatakse. Kas psühholoogia võib ravida skisofreeniat? Ei. Kas ta võib võtta maha maniakaaldepressiivsuse? Ei. Kas ta võib leevendada hirme ja foobiaid? Jah.
Ja olete te ka ise kasutanud psühholoogi abi?
Muidugi olen.
Aastaid tagasi ütlesite Peeter Sauterile antud intervjuus, et näete unes Eesti maastikke. Millised need olid - ja kas olete neid veel unes näinud?
Ma ei tea, kas mu unenäod on praegu samad mis siis, kuid vaimusilma ette tulevad Eesti maastikud ikka veel väga kergelt - metslilled juulis, lõputu lumi jaanuaris, kaugelt vaadatud meri...
