Allpool räägivad kaks eesti meest Ekspressile, kuidas nad langesid suvel 2010 Tallinna vanalinnas kelmide ohvriks.

Tiit: „Läksin baarist kohe minema“

See oli üks eriti soe suveõhtu. Panin auto Vabaduse platsi parklasse ja tahtsin midagi juua, mul oli janu.

Aga lähimas baaris ei olnud vaba kohta. Seda nägid pealt paar daami, kes ütlesid, et oi, siin on kõrval üks baar, seal kindlasti saate!

See koht oli pooltühi. Nagu ma sisse sain, tuli leti tagant üks vend, pani lauale šampuse, see oli Moët & Chandon.

Esimesel hetkel ma mõtlesin, et ei maksa. Aga siis ma nägin varjatud ähvardust, kuidas ühe laua tagant tõusid poisid püsti…

Sain kohe aru, et kui ma daamidega tulin ja suurest kitsidusest ei taha neile šampust osta, siis hästikasvatatud noormehed ei luba daamide kaitseks niisugust olukorda tekkida.

Mõtlesin, et tühja, maksan selle arve ära. Mind kutsuti leti juurde. Olen lühinägelik, ei näinud hästi summat kaardimakseterminali ekraanil ja sisestasin PIN-koodi.

Tehti küll ettepanek teine šampus ka osta, aga mul oli juba pilt selge. Üks daamidest ütles veel, et joome ära, siis võime edasi minna.

Ausalt öeldes mina seda šampust ei proovinud, kas ta üldse oli Moët & Chandon. Pärast arve maksmist läksin baarist kohe minema.

Järgmisel hommikul hakkasin vaatama. Arve polnud mitte 990 krooni 30 senti (64 eurot), vaid 9930 krooni (634 eurot)!

Ma olen teinud aastaid Venemaal tööd ja igasuguseid olukordi näinud. Aga ma ei tulnud selle peale, et keset Tallinna käib selline pettus.

Need mehed seal baaris olid kindla peale kõik brigaadi liikmed, kes mängisid külastajaid. Naised olid niuksed noored ja kõige kehvemad ka välja ei näinud.

See raha läks mu pangaarvelt maha ja tagasi pole ma midagi saanud.

Maidu: „Mingil põhjusel see uurimine ei liikunud“

Olin hilisel kellaajal ööklubis, kui see hakkas uksi sulgema. Kaks tüdrukut pakkusid välja, et lähme teeme veel ühe dringi ja viisid mind vanalinnas mingisse imelikku kohta.

Seal olid kardinad akende ees, ei paistnud nagu päris selline, et oleks osanud seda tänava pealt ise leida. Koht oli tühi, seal igavles ainult üks baarmen. Arvet makstes tekkis mul kahtlus, et ta tahtis mu PIN-koodi teada saada. Jätsin šampuse joomata ja läksin ära.

Pärast selgus, et 180 krooni (11,50 eurot) asemel võeti mu arvelt maha 18 000 krooni (1150 eurot).

Pank ei hüvitanud mulle midagi. Nad väitsid, et kuna makse toimus ametlikult, siis nad ei saa midagi teha.

Kui ma politseile avaldust kirjutasin, siis politseinikud olid optimistlikud. Aga mingil põhjusel see uurimine edasi ei liikunud. Kelle käsi seal mängus on või kes suutis asju pidurdada, ma ei kujuta ette. Päris paha tunne on vaadata, et pätid pääsesid puhtalt.

Võimalus 18 000 krooni tsiviilhagi korras tagasi nõuda on pigem teoreetiline. Ma ei usu, et sealt midagi tagasi saaks. Kriminaalid on ju osavad oma tulusid varjama. Olen selle raha enda jaoks maha kandnud.

Soomlane Markku

„Juulis 2010 tuli öösel Viru hotelli ees minu juurde kaks tüdrukut, nad juhtisid mu mingisse baari vanalinnas. Mõne aja pärast tuli meie juurde kolmas tüdruk.

Varsti peale seda ei mäleta ma toimunust enam midagi. Järgmine tähelepanek on, et olen hommikul teel taksoga hotelli Radisson SAS.
Kahtlustan, et mind uimastati. Kahju 6745 eurot.“