Punane ja roheline
Algarve võtab vastu täpselt sellisena nagu turismibrošüürides näidatakse. On kuldsed liivarannad, majesteetliku laiskusega kulgevad merelained ning romantilised liivakivikaljud, millest tuul ja lained on mõned suuremad tükid eraldanud, nii et nad turritavad merest või liivast välja nagu hiigelsuured kihvad.
Lisage päike, 29 kraadi sooja ja kerge tuuleke ning teie sõnavarast kaovad terminid kevadväsimus ja ületöötamine.
Peatun Praia da Rochas, mis on kirjade järgi 2000 elanikuga küla. Kuid te ei leia sealt pisikesi maalilisi majakesi, vaid rannikukaljusid täidab hotellitornide pidev rida. Nende vahele on pigistatud ohtralt poekesi ja restorane, nii et sööma minnes satun korduvalt segadusse, millist kohta võtta, millest jätta.
Mingil hetkel läheb küla sujuvalt üle Algarve suuruselt teiseks linnaks (35 000 elanikku) Portimaoks, mille huvitavaim fakt on, et tema veidi üle saja aasta vanune ja täiesti ilmetu metallist maanteesild pandi kokku Eiffeli torni ülejääkidest.
Silla kõrval paikneb trobikond väikesi sardiinirestorane. Grillitud sardiinid on kohalik rahvustoit. Nad maitsevad nagu ülesoolatud räimed, kuid on märksa luisemad. Kalad panevad õlut nõudma. Kohalike lemmikmark tundub olevat Superbock. Erinevalt Eesti bokkidest pole see mingi eriti kange niitja, vaid 5,6 protsendine euroõlu. Reisi lõpus tunnistan endale, et kuumaga tarvitasin õlut rohkem kui veini. Eelkõige aga vett.
Sardiinidest etemad rahvusköögi saavutused on terava pipra piri-piriga sissehõõrutud küpsekana ning cataplanas ehk erilises ahjupotis küpsetatud, mille tõid Algarvesse mauridest okupandid 8. sajandil peale Kristust. Silma paistab kohalik teenindus: kunde ümber keerleb kolm-neli kelnerit. Algarves peab külaline rahule jääma ja ka tagasi pöörduma, sest sellest sõltub kohalike sissetulek. Turism annab 60 protsenti maakonna tuludest.
Ka oma hotellis, mis on viiest tärnist hoolimata veidi kulunud põranda ja pesu vajavate akendega, kogen ekstraklassi teenindust. Paremaid kundesid tuntakse nimepidi. “Mul on nii kahju, et see on mu viimane päev siin,” õhkab sakslannast pensionieelik hommikusöögi saalis. “Mul samuti proua D.,” vastab talle hammaste välkudes mustas livrees hotelliteener.
***
Liiv on valge. Rannakaljud ookerkollakad. Majad põhiliselt valged. Tuules õõtsuvad palmid rohelised. Kuid Algarve sööbib mu mällu eeskätt oranžika ja punakana. Seda värvi on sealne savine muld.
Teine märksõna on kuivus. Apelsini-, sidruni- ja kirsiistandused elavad vaid tänu kunstlikule niisutusele. Mahajäetud põldudel võib näha purunenud niisutuskanalaleid ja katkiseid veetõstmisrattaid.
Kuurortidest kilomeetreid eemal sisemaal silman üle küngaste viivaid laiu kruusaribasid. Need pole teed, vaid tuletõkked. Hiljem Eestis uurin fotobaasidest pilte viimastel aastatel Algarve mägesid laastanud metsatulekahjude kohta. Näib nagu oleks põrgu maa peale filiaali asutanud. Tulekahjud hävitasid sadu hektareid metsa, jättes maha kilomeetrite kaupa mustaks tõmbunud mäekülgi.
Tänavu võtsid esimesed metsad tuld paari nädala eest.
***
Kuid on olemas teistsugune, rohelist värvi Portugal. Näen seda esmalt ekskursioonil Algarve kõrgeima mäe, 902meetrise Foia tippu. Mäekülge katavad korgitammede istandused (kuulus eksportkaup) ja lopsakad metsatukad. Päris palju kasvab eukalüpte, mis toodi Austraaliast sisse juba aastasadu tagasi ja mida kohalikud kutsuvad turistipuudeks, sest nende koor lipendab nagu ülepäevitanud turistide nahk.
Seda kuuldes otsustan enne päevitama minekut naha veelgi tõsisemalt kaitsevahenditega sisse salvida.
Metsal laseb mägedes kasvada ookeanilt pärinev niiskus. Mäed on just nii kõrged, et peavad merelt tuulega tulnud pilved ja nendega kaasa toodud niiskuse kinni.
Foia tipus sooritan esimese ostu. See pole vein ega kohalik tulivesi medronho, mida valmistatakse maasikapuu viljadest, vaid hoopis pudel mandlilikööri. Ostma paneb mind legend, mille räägib reisijuht Rein (telesarja Tenerife staar). Nimelt võtnud aastasadu tagasi Algarves valitsenud mauride juht vangi viikingite printsessi ja tegi temast oma naise. Aga lillena säranud kaunitar hakkas vaikselt närbuma. Printsessi piinas igatsus põhjamaise looduse vastu. Mispeale valitseja lasi lossi ümbruse mandlipuid täis istutada. Kui need õitsele puhkesid, oli kant justkui lumega kaetud ning seda nähes tuli printsessil taas puna palgele.
Käin ära ka Euroopa edelapoolseimas tipus Püha Vincenti neemel, kus kuni 70 meetri kõrgused kaljud püstloodis merre langevad. Keskajal usuti, et selles kohas lõpeb maa ära ning edasi tulevad vaid ookean ja maailma äär, kus laevad tühjusesse puruks kukuvad. Tänapäeval oleme targemad. Saksakeelne silt ühe müügikioski katusel kuulutab: “Letzte Bratwurst vor Amerika” (viimane praevorst enne Ameerikat).
***
Eriti selgelt tunnetan Portugali rohelust aga Lissaboni lähedal asuvas Sintra linnakeses, kus külastame kuningate kunagist suvepaleed. Seejärel antatakse poolteist tundi vaba aega. Giid Ave osutab muuseas linnakese kohale kõrguva mäe tippu, kus paistavad iidsed müürisakid ja ühes tornis uljalt lehviv Portugali puna-roheline lipp. Giid hoiatab aga, et sinna ei jõua ajapuuduse tõttu minna. Ehk kindlus mõjub nagu kõrberändajale miraaž: kohe käeulatuses, aga kättesaamatu.
Longin mööda Sintra kitsaid tänavaid kuni korraga silman tagasihoidlikku silti: mauride kindlus, 1000 meetrit. Mis see siis on? Lükkan endale kaks korda kiirema käigu sisse. Üks kitsas mägitänav, siis teine, siis kolmas… Kuni korraga satun tõelisse lõunamaisesse metsa. Kohati laiutavad puude vahel mitmekorruselise maja kõrgused basaldilahmakad. Üles viib eriti lagunenud kivitrepp. Silme ees kangestuvad filmid Andides asuvatest inkade mahajäetud linnadest.
Peale minu pole näha hingelistki. Kostub vaid linnulaul. Pelgan veidi auke kivide vahel, sest ühes teises kohas nägin keset linna madu jões vingerdamas.
Ähin, ähin ja ähin, aga paarikümne minutiga olen üleval. Ja seal võtab mind muigel sui vastu Securitase turvamees: “Teie pilet palun!” Kust ma seda veel osta saan? Lähete natuke maad alla tagasi ning siis keerate paremale.
Mu jalad ütlevad, et pole vaja mingit piletiputkat. Hing räägib teist keelt. See tähendab, et kümnekonna minuti pärast olen valvuri juures tagasi. Ronin torni ja naudin ümbruskonnale avanevat vaadet. Hing jääb päris rahule aga alles siis, kui Ekspressi fotograaf küsib kindlusest tehtud fotot vaadates: “Kas sa käisid seal lennukiga sõitmas või?”
Reisikulud kattis Horizon Travel.
