Punaväelaste matused Tõnismäel
Eesti Ajaloomuuseumi fotokogu inventuuri käigus tulid päevavalgele unikaalsed ülesvõtted. Kümnel fotol on jäädvustatud nn Tallinna vabastajate pidulikud matused Tõnismäel 14. aprillil 1945. Enam pole mingit kahtlust: matused pronkssõduri tulevases asukohas tõepoolest toimusid.
Fotokogu hoidja Viivi Glassi sõnul on neilt alati küsitud pilte pronkssõduri kohta, aga mitte matustest. See ongi põhjus, miks need fotod pole varem välja tulnud.
Kaksteist kirstu
"Aeglaselt liigub leinarong mööda Tallinna tänavaid. Pärjad, leinalooris lipud, autodel kaksteist punast kirstu, saatjaks leinav pealinna elanikkond. 22. septembril 1944. a. Nõukogude Eesti pealinna vabastamisel langenud Punaarmee võitlejad maetakse ühishauda. Kaarli kiriku juures asetseval kolmnurksel väljakul asetatakse kirstud lahtise haua juure," kirjeldab matusepäeval, 14. aprillil 1945 ilmunud Rahva Hääl. Kirste oli kaksteist. Nagu fotodelt näha, olid saatjad peamiselt mehed. Nii erariides kui ka mundris.
Matustest kirjutas lühidalt ka Noorte Hääl: "Laupäeval, 14. skp. toimus Tallinna vabastamispäeval hitlerlike orjastajate vastu langenud kaheteistkümne kangelasliku Punaarmee võitleja matmine ühishauda."
Kes sel päeval Tõnismäel hauda lasti, nende nimed leiab 15. aprilli Sovetskaja Estonijast. "Eile saatis Eesti pealinna töörahvas viimsele teekonnale Punaarmee ohvitserid ja sõdurid, kes olid langenud vennaliku eesti rahva vabastamisel, Tallinna vabastamisel. Neid on kaksteist. Jätame meelde kangelaste nimed: kaardiväemajor V. I. Kuznetsov, kapten A. M. Brantsev, kapten Serpov, leitnant V. E. Volkov, nooremleitnant I. M. Lukanov, kaardiväeseersant V. I. Davõdov, kaardiväe vanem H. Pikalo (tegelikult S. Hapikalo - aut.), kaardiväe vanem Jelena Varšavskaja, punaarmeelane D. A. Belov ja veel kolm tundmatut sõjameest. Nad olid maetud erinevatesse kohtadesse, aga eile toodi nende jäänused üle vennashauda avaral haljasalal Tõnismäel."
Ajaloolase Peeter Kaasiku artiklis "Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk" (Akadeemia nr 9, 2006) esitatud andmetel on matustest - küll napisõnaliselt ja kaudselt - juttu ka EK(b)P Tallinna linnakomitee dokumentides. "Ühes teiste osakondadega teostati Tallinna vabastamisel langenud Punaarmee sõdurite ja ohvitseride ümbermatmine ning organiseeritud 20 000 osavõtjaga miiting sel puhul." See arv on kõvasti ülepaisutatud. Fotode järgi võib arvata, et tegelikult osales matustel ehk mõni tuhat inimest.
Vassimine matmise ajaga
Hiljem hakati matmise tegelikku toimumisaega kiivalt varjama ning nõukogude ajalookirjandus esitas järjekindlalt sellena 25. septembrit 1944 ehk kolmandat päeva pärast Tallinna vallutamist. Miks võeti just see kuupäev, pole tänaseni selge. Põhjust võib küll aimata - oleks ju olnud keeruline ja piinlik seletada, miks nii austatud kangelaslikud Tallinna vabastajad maeti alles seitse kuud hiljem.
Selles vaimus kirjutab näiteks aastal 1972 sündmusest endine laskurkorpuse polkovnik Ilmar Paul, kes pidi väga hästi teadma matmise tegelikku kuupäeva. "25. septembril 1944 maeti Tallinnas Tõnismäel suurte austusavaldustega diviisikomandöri asetäitja polkovnik K. Kolesnikov ja 657. la skurpolgu komandör alampolkovnik Kulikov. Nende kõrvale sängitati mulda ka teised võitluses langenud."
Ka koguteos "Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941-1945" kinnitab sama daatumit. "Tallinna töötajad avaldasid siirast tänu vabastajaile ja erilist austust lahingukangelastele, kes andsid oma elu Eesti NSV pealinna vabastamisel. 25. septembril 1944 maeti Tallinnas Tõnismäel suurte auavaldustega diviisikomandöri asetäitja polkovnik K. P. Kolesnikov, 657. laskurpolgu komandör alampolkovnik M. P. Kulikov ja teised langenud."
Huvitav on siinjuures see, et Kulikovist hakati rääkima alles 1970. aastate keskel! Seega ei saanud alampolkovnik toona küll suurte auavalduste osaliseks. Ja ei saanud neid ka polgu partorg Sõssojev, sest ka tema nime Sovetskaja Estonijas aprillis 1945 toodud nimestikust ei leia.
Marodöörid Tõnismäel?
Miks aga ilmusid alampolkovnik Kulikovi ja partorg Sõssojevi nimed välja alles ligi kolmkümmend aastat hiljem? Mis põhjusel neid varjati? Visalt liigub legend, et Tõnismäele maeti 25. septembril ööpimeduses kolm marodööri. Alkoholitehase Liviko koduleheküljel oli mõni aeg tagasi huvitav kild tehase ajaloost. 1944. aasta septembris oli sakslaste äraminek "sedavõrd kiire, et ei jõutud minema vedada ei toodangut ega purustada tehase sisseseadet. Ka ei toimunud võimuvahetuse ajal röövimisi, vargusi ega lõhkumisi. Teada on vaid üksikuid juhtumeid, kui kangema kraami juurde kippujad püüdsid tehase territooriumile hiilida. Peale seda, kui tehase oma kontrolli alla võtnud polkovnik Vassili Võrk oli andnud käsu viinavaraste pihta tuli avada, ning kolm neist tõesti mahagi lasti, jäid sellised katsed ära."
Niisiis võisid eelmainitud seltsimehed olla needsamad viinavargad, kuigi tõendid selle kohta puuduvad. Ka Kaasik ei pea usutavaks, et nii kõrged ohvitserid ise vargile läksid. Joominguid aga sel päeval peeti. Ja Kaasik viitab loole, mille järgi kaks purjus punaarmeelast jäid Tallinna kesklinnas tanki alla. Teise legendi kohaselt lasti sel päeval maha hoopis kolm korterit rüüstanud punaväelast.
Et keegi 25. septembril 1945 tõesti Tõnismäele maeti, ei pruugigi olla legend. Nimelt viitab Kaasik oma artiklis Tallinna linnakomitee sõjalise osakonna juhataja Leppiku ettekandele 15. märtsist 1945. Seal kõneldakse kahest hauast Kaarli kiriku juures. Kahjuks pole kirjas, kus need hauad täpselt asusid.
Vassimine matmise kuupäevaga seoses tekitab õigustatud küsimuse: kuigi kirste oli kaksteist, kas need kõik ikka sisaldasid langenute jäänuseid? Ja kui, siis kelle omi?
