Eks tagantjärele vaadates olid kõik nõukogude Eesti filmitegijad suured vabadusvõitlejad. Kunstnik Jüri Arrak joonistas Suurele Tõllule sinimustvalged silmad. Sõjaaja laps, Joonisfilmi rajaja Rein Raamat aga elas “Suure Tõllu” filmis (1980) välja oma minevikupaineid – õhus olev halb energia, mis teda lämmatas, vajas rituaalset hävitamist. Kõik need koolipoisi mälestused küüditamistest, õhulahingutest, ähvardustest seina äärde panna olid jätnud jälje.

Raamat meenutab mälestusraamatus “Värvilindu otsimas”, et aastaid pärast sõda aeti koolitäis lapsi lahtikaevatud ühishaua juurde, kus lebasid traatidega kinni seotud laibad. Kunstiinstituudis õppides kuulas ta vaikides, kuidas häid vanu eestiaegseid õppejõude häbivääristati, sest nad polnud piisavalt punased.

Üldse on häbitunne ja piinlikkus kaks tugevat emotsiooni, mis Raamatu mälestusraamatus domineerivad. Sest ta on millegipärast seisukohal, et inimese mõttemaailm jääb niisuguseks, nagu see lapsepõlves kujunenud on, inimese unistuste suunda muuta ei saa.

Paradoksaalne küsimus, miks loob inimene ise inimvaenulikke keskkondi, kummitab Raamatut tema viimase, 1988. aastal valminud joonisfilmini “Linn” välja.

Ei mingit disney tilulilu

Igatahes on kõik need isiklikud läbielamised omakorda paljusid eesti lapsi hiljem unenägudes kummitanud, taustaks “Suure Tõllu” film. Vanapaganast sai filmis kõige halva kehastus, mis kunagi on Raamatuga juhtunud.

Ja kui rahvusvahelisele publikule festivalidel kõneldi sellest, et igal rahval on olnud vaenlasi ja igal rahval on vabadusepüüe, siis Eesti parteibossid ja Moskva tšinovnikud mõistsid kohe, et tegu pole mingi universaalse sümboolse kunstiga – need vaenuväed punastes budjonnovkates on ju meie mehed!

“Kui “Põrgu” ja “Linn” välja arvata, olen alati püüdnud teha selge ja lihtsa sõnumiga filme, mis on vaatajale mõistetavad. Mõistetavad ka oma sümboolsuses. Samas ei saa sümboleid niisama tekitada, et võtan kätte ja teen ühe. Neid peab kasvatama,” selgitab Raamat mälestusraamatus.

Suurem osa inimesi tuli 1971. aastal loodud Joonisfilmi tööle teadmisega, et hakatakse tegema Disney-laadseid lastesõbralikke filme, kuid Raamatul olid teised plaanid. “Soovisin luua isikupäraseid ja omanäolisi joonisfilme täiskasvanutele.”

Raamatule imponeeris joonisfilmi puhul just see kujuteldava, kunstniku fantaasiast sündinud, väljamõeldud maailma elustamine. Mis sest, et inimestevahelised suhted ja probleemid olid samad mis pärismaailmas. Kuid need olid seal teravamal, kontsentreeritumal kujul. Ta valis kaks suunda – resoneerimine kaasajaga, väljendades seda satiiri, poeesia või halastamatu ratsionalismi kaudu. Teiseks suunaks sai rikkalik folkloorne materjal (“Suur Tõll”, “Kilplased” jms).

Tõll kõrvuti karupoeg Puhhiga

Selle üle, kas Rein Raamatu filmid lastele vaatamiseks ikka passivad, peab ilmselt iga lapsevanem ise otsuse langetama – lapsed on ju erinevad. Mõne loovus saab võib-olla innustust ja laps joonistab hiljem nädalate viisi detailseid lahingustseene, teine saab aga Suure Tõllu vaatamisest hirmuunenäod. “Kilplased” (1974) ja “Rüblik” (1975) on kogumikul kindlasti kõige lastesõbralikumad teosed.

Raamatu filmide komplekt ongi pigem valik teoseid, millega nõukogude lapsed üles kasvasid, kimp kujundeid, mida vaadates oma elule tagasi vaadata: mida ma enne multikate vaatamist hommikul sõin; kas pidžaama tuli ära võtta ja riidesse panna või võis padja ja tekiga telekatuppa minna; kes olid minu sõbrad, kui hiljem õue või lasteaeda läksin; millised olid mu mänguasjad ja mis mänge me mängisime?

Tol ajal näidati lastele hommikuti valimatult kogu Joonisfilmi toodangut, kuigi lastele tehtuid oli nende hulgas vaid 30% ringis. Neid näidati kõrvuti vene “Karupoeg Puhhi” ja “Kolmanda planeedi saladustega”, kolme sõbraga Prostokvašinost ja Potsataja ja Genaga. Nii et 40ndaid astuvad noored saavad neid filme vaadates omaenda lapsepõlve meenutada küll. Sest sellele põlvkonnale ei rääkinud keegi, et Raamat neid filme tegelikult laste hirmutamiseks ei teinud, ta tegi neid oma hinge puhastamiseks. Ta tegi kunsti, mis oli mõeldud täiskasvanutele.

Aga näidati neid õigele vanuserühmale vaid välismaa festivalidel. Nõukogude Eestis vaatas tulevane filmitegija Andres Maimik hommikul “Kütti” (1976) ja “Antenne jääs” ja võdistas täiskasvanuna õlgu: “Mulle käis tohutult pinda, kui (hommikul) tuli mingi Eesti kunstanimafilm, mingi mehe eksistentsiaalsed ponnistused keset jäätunud tühermaad... Ma ei saanud aru, miks peab last kurnama sellise asjaga.”


Kilplus kui üleilmne fenomen

Lollide lokaliseerimine ehk ühe kitsa piirkonna elanike seostamine keskmisest madalama intelligentsiga, nende tobudeks tembeldamine selle tagamõttega, et ikka oleks, kellega ennast võrreldes saaks targa või suisa geeniusena tunda, on üleilmne fenomen.

Kreutzwald vahendas kilplaste lood maakeelde, võttes aluseks Preussleri Schildbürgerite kentsakad seiklused. Inglismaal on kohtlasteks peetud Gothami, Coggeshalli, Suffolki ja Norfolki, Yorkshire’i ja Berwickshire’i kodanikke. Hollandis elavad ullikesed Kampenis, Hispaanias on nad kogunenud Lepe linna, Rootsi kilplased ehk tälje tokar’id tulevad Södertäljest.

Kilpluse all mõistetakse enamasti mõttetu, tulemust mitte andva, ebavajaliku ja ebaotstarbeka töö tegemist, sest kilplasel ei jätku lihtsalt mõistust leidmaks probleemile efektiivsem, säästlikum, kiirem ja parem lahendus.


Rein Raamatu animafilmide DVD

Tallinnfilm 1973–1980

Lend (1973)

Värvilind (1974)

Kilplased (1974)

Rüblik (1975)

Kütt (1976)

Põld (1978)

Suur Tõll (1980)

DVD müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel neljapäeval, 28. novembril.

Filmidega saab tutvuda ning sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.