22.08.2008, 00:00
Raamatukogus saab laenutada inimesi!
Möödunud nädalavahetusel toimus Paralepa rannas tänavuse aasta esimene Elav Raamatukogu. 2006. aastast Eestis korraldatud Elava Raamatukogu eesmärk on lammutada ühiskonnas levivaid stereotüüpe.
“Meie eesmärk on, et inimesed peatuksid korraks ja vaataksid oma
eelarvamused üle,” selgitab Elava Raamatukogu vabatahtlik
projektijuht Lianne Ristikivi. Elav Raamatukogu tähendab seda, et
vabatahtlikud “raamatud” ehk siis eri elualade ja erinevate
ellusuhtumisega inimesed istuvad pingi peal reas ning “lugeja” saab
neid peale lugejakaardi täitmist kahekümneks minutiks laenutada.
Idee sai alguse Roskilde muusikafestivalilt Taanis, kust see levis
edasi teistesse Põhjamaadesse ning sealt juba Eestisse. Iga
“raamatu” kohta on leheküljeline tutvustus temast levivate
stereotüüpide kohta. Näiteks võib “raamat”
olla liikumispuudega inimene, kelle puhul on levinumaid stereotüüpe,
et nad ei saa tööd, on pidevas masenduses ega leia endale
elukaaslast.
Läinud nädalavahetusel toimunud Elavas
Raamatukogus oli saadaval 16 “raamatut”, nende seas
naistüürimees, eluaegne ülekaaluline, pime, poissgaid, 19aastane
teadlane ning abikirikuõpetaja.
Esmakordselt elava raamatuna
esinenud liikumispuudega noor Anni Putnik leiab, et Elav Raamatukogu on Eesti
ühiskonnale väga vajalik. “Tänaval vaadatakse mulle
järele, aga ma olen sellega harjunud. See ongi minu elu.” Ka tulevad
võõrad inimesed Annilt küsima, mis temaga juhtus. “Ma
ei pea võhivõõrale inimesele, keda ma
tõenäoliselt elus kunagi ei näe, selgitama, miks ma olen
ratastoolis.” Kui aga selliseid üritusi oleks Eestis rohkem, oleks
inimeste suhtumine kindlasti parem, leiab ta. Kõige sagedamini esinev
küsimus oli: “Kas sul on raske?”, millele Anni omalt poolt
vastas: “Ei ole raske, ma olen sellega harjunud.”
Raamatukogu kogemus oli Annile huvitav ka teises mõttes: “Ma
polnud ise kunagi pimedat inimest nii lähedalt näinud.”
Populaarsed “raamatud” on näiteks ka krišnaiit ja
venemeelse noorteühenduse SIIN juht. “Raamatuteks” on end
pakkumas käinud ka luciferianist ning skinhead, kuid selliste inimeste
vastuvõtmisesse suhtub Elav Raamatukogu ettevaatlikult.
“Me peame kogu aeg arvestama, et lugejad on noored, kes võivad
olla kergesti mõjutatavad.”
Sestap hoitakse
“raamatutel” ka pidevalt silm peal, et “raamatu” ja
“lugeja” vahelises arutelus ei toimuks üksteise usku
pööramist. Ka “raamatuid” peab lugejate eest kaitsma.
Möödunud aastal Tallinnas Tammsaare pargis toimunud raamatukogul ei
laenutatud “raamatuid” kahele purjus noormehele, kes käitusid
bravuurikalt ja viskasid igasuguseid tobedaid hüüdlauseid.
“Liialt sarkastilisi, salvavaid ja nilbet nalja tegevaid lugejaid me ei
luba,” kinnitab Lianne.
Lisaks peavad lugejad lugejakaardile
märkima oma täisnime, aga “raamatud” võivad
jääda anonüümseks.
“Raamatute”
kaitseks on Elavaid Raamatukogusid saatmas ka turvamehed. Nii
“raamatul” kui ka “lugejal” on õigus igal hetkel
sessioon katkestada. Lianne Ristikivi sõnul on raamatukogude projekt
palju huvi tekitanud ning selle kohta on juba pärinud mitmed koolid. Ka
arvab Lianne, et projekti võiks juurutada Eesti muusikafestivalidel.
Järgmine Elav Raamatukogu toimub
septembris jälle Tammsaare pargis.