Teisipäeval kaks nädalat tagasi said kaks õde ja vend teada, et nende eaka ema eluküünal on kustunud. Veel eelmisel päeval käis poeg teda Pärnu õendus- ja hoolduskeskuses vaatamas. Ema lamas voodis, tilguti küljes. „Kui ma seda nägin, ahmisin lihtsalt õhku,“ ütles poeg. Ta ei olnud seda oodanud.

Tol õhtul kirjutas ta Ekspressi toimetusele emotsionaalse kirja. Ema, kes 26. juulil läks istmikuluu murruga omal jalal EMOsse, oli poja sõnul muutunud hooldushaiglas veedetud kahe nädalaga „juurviljaks“, kes ainult lamas voodis, mähe all.

„Ma ei saa sellele käega lüüa ega ka seda alla neelata, sellest tuleb rääkida, et midagi muutuks. Kui me suudaksime selliseid asju ennetada, märgata inimesi enda kõrval, kes vajavad abi, õigel ajal jaole saada…Et nad ei peaks lõpetama nii, nagu meie emaga juhtus,“ räägib poeg.

Lapsed arvasid, et ema paraneb ja saab peagi koju. Aga päev hiljem oli ema surnud.

Miks ema suri? Ja kuidas nii järsku?

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel