Rahvusliku glamuuri sünnipäev
Pühapäeva õhtul naelutab iga kolmas eestlane pilgu telepildile, et näha vabariigi aastapäeva kontserti, eriti aga kätlemistseremooniat. Millal muutus isamaalistest tunnetest kantud pidupäev dekolteede ja tikuvõileibade analüüsiks, millal sai 24. veebruarist rahvusliku glamuuri sünnipäev?
1990 Üle poole eestlastest valis Eesti Kongressi, õhtul tõstsid rahvusaktivistid ehk klaasikese intiimses ringis.
1991 Lahjal talongi-aastal oli glamuur pigem sõimusõna. Mart Laar kirjutas Ekspressis, et ei kavatse enam jalga tõsta EV ametlikele vastuvõttudele, sest “ei kohta seal neid, kes omal ajal, relv käes, EV eest võitlesid, ega ka neid, kes 60.–80. aastatel kinni istusid. See-eest on aga võimalik õndsal ilmel šampuseklaasi kokku kõlistada tuntud KGB-tegelastega, endiste parteitöötajate ja “noortejuhtidega”, [–]naeratada paarile diplomaatide koolis õppivale endisele komsomolifüürerile.”
1992 Esimene taasiseseisvumisjärgne ametlik pidu, kuigi polnud veel uut põhiseadust ega presidentigi. Peoperemeheks oli ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Organiseeriti nii kontsert kui äärmiselt tagasihoidlik vastuvõtt Estonia teatrisaalis. Rahva südant soojendas hoopis esimene ametlik kaitsejõudude paraad, kus mehed marsissid, seljas prantslastelt saadud laenuvormid.
1993 Pidustuste köögipoolelt tilkus vaid info, et presidendi vastuvõtul anti 70 grammi šampanjat nina peale ning et kontsertaktus läks maksma 30 000 krooni.
1994 ETV kannab üle varahommikuse lipuheiskamise, kell 10 näidatakse paraadi ja kell 5 kantakse üle kontsertaktus, seejärel võivad televaatajad süveneda “Laulukaruselli” ja Lillehammeri olümpiapäevikusse, Kanal 2 vaatajale aga näidatakse “Santa Barbara” kordusi.
1995 Luuletaja Hasso Krull kirjutab, et “EV aastapäeva ei tähistata praegu veel ogara pummeldamise, sõjalaulude laulmise ja küla vahel kaklemisega. See tähendab, et pole tekkinud vajadust poliitilise konstandi unustamiseks. St pole muutunud veel piisavalt kulunuks, enesestmõistetavaks ega igavaks. Pool demokraatiat on realiseerunud.” Ekspressi seltskonnakroonika kajastab aga hoopis kütusefirma N-terminaal sünnipäevapidu restoranis Carina ja ehitusfirma SRV büroohoone avamist.
1996 Ekspress avaldab esimest korda nimekirja neist, kes on palutud Lennart Meri vastuvõtule Sakala keskuses. Kadrioru ja välisministeeriumi protokolliosakonna vahel lendavad mürginooled: kes lekitas?
Helle ja Lennart Meri on tõusnud Kroonika kaanestaariks, teavitatakse, et peosaalis oli lemmikvärv must, sekka mõned punased akordid. Valdavalt jäi silma naistel “väike kostüüm” ja pitskleit. Eksponeeritakse siseministeeriumi kantsleri Jaan Tootsi abikaasat Kerstit mustas minis. Proua Helle Meri peoperenaisena liikus väärikalt pikas paksust siidist tumesinises seelikus ja prantsuse sädelevast sametist jakis.
Estonias kadus hetk pärast presidendi saabumist elekter ja saal jäi mitmeks minutiks pimedaks. ETV kandis esimest korda vastuvõtu üle ja sellest sündis nii palju segadust, et Katrin Saks tõotas, et järgmisel aastal tema enam kommentaator ei ole, sest Karla katedraali ahtake vestibüül ei lasknud hoida järjekorda, rida kadus käest ära ka kommentaatoritel. Keda ära tunti, seda mainiti.
Nüüd lõpuks on ka võileivad üle loetud: üheksa inimest nägid 13 000 kanapee valmistamisega vaeva mitu päeva. Rohkem jutuainet pakub peaministri lause “Eestimaal on hea elada nendel, kes teenivad üle 10 000 krooni kuus”.
1997 Esimest korda on nii kontsert kui ka vastuvõtt Estonias. Ekspressis ilmub esimene pikem reportaaž otse sündmuskohalt: Tarmo Vahter (mulgi kuues) oli kohal. Ingrid Rüütlil on seljas kuldne kostüüm, Helle Meril olid kätlemisest kaks nädalat sõrmed sinised. Kelner pakub koogikesi, mis on varustatud sinimustvalgete lipukestega. Enne presidendiga kätlemist anti ainult vett, pärast pokaal kuiva Rondel Bruti.
Raamatupidaminegi läheb täpsemaks: 660 külalist, 8 suupistet külalise kohta, lisaks 3000 väikekooki. Volovanid singi- ja kalatäidistega, juustusuupisted, lõhevõileivad. Päeva eelarve 500 000 krooni, õhtune vastuvõtt
20 000 ringis. Ilutulestik kestis 3 minutit, õhku lasti 50 raketti. Ootamatult palju mehi oli frakkides, mis sest, et paljud laenatud.
Kõige kibedamaks tantsupaariks tituleeriti Andrus Öövel abikaasaga ja välisminister Ilves abikaasa Merry Bullockiga.
1998 EV saab 80aastaseks. Külalisi on 780 – Estonia teatrimaja maksimum. Kroonika hakkas juba aegsasti uurima, mida daamid kanda kavatsevad. “Kleit tuleb must ja hõbedaste täpikestega,” avaldas Katrin Laar. Presidendil on uus frakk, õmmeldud staar-rätsep Marco Lermani poolt. Proual Kai Saare sinine kleit ning Jaan Pärna ehted. Au sees on sinimustvalge kombinatsioon.
Sel aastal startis moekombluspolitsei: kolmel daamil on täpselt ühesugused – maotud – läikivate jakikestega kostüümid! Ja Jaak Allik tantsis pasteldes viini valssi! Siiri Oviir kuulutatakse stiilietaloniks.
1999 Ekspressi seltskondliku analüüsi toimkond nimetab vastuvõttu “tähtsaks traalivaaliks”. Ojuland kandis välismaa kirjadega pusa – kohutav! Kontserdisaalis hakkavad silma tühjad kohad. Gripp, halvad teeolud, Ramsau talimängud. esimest korda esineb presidendi vastuvõtul oma disainitud kleidiga Signe Kivi ning sestpeale ootab telepublik igal aastal põnevusega tema catwalk’i.
Skandaal: T. H. Ilves ilmus vastuvõtule oma ema Irenega!
Sajandivahetus Presidendi vastuvõtt on saanud seltskonnaelu lahutamatuks osaks, sedastab Kroonika, koguni rutiiniks. Etendus oli tavapärasest igavam, naised on muutunud maitsekamaks, suur pükskostüümide lembus. Eriti teravalt jäi silma asjaolu, et eesti naine on ülekaaluline, hea figuur on saanud harulduseks! Lemmikvärvid hall, must ja lipusinine. Signe Kivi päästis igavavõitu ürituse litritega maani korvpallisärgiga.
Glamuuri juhtgrupp, kelle nimed aasta-aastalt korduvad, on end ülejäänud seltskonnast ette rebinud: Sildmäed, Lepiksonid, Vähid, Milderid, Tamsared, Oviirid, Kivid, Neiveltid, Veskimäed, Ivi Eenmaa.
2001 Peeter Tulviste küsib aastapäeva eel: “Valitsus ei räägi oma rahvaga. Inimene küsib: miks ostetakse varastelt metalli kokku? Miks koole kinni pannakse? Miks ei karistata küüditajaid? Miks ei saa valimistel anda häält sellele, kellele tahan? Miks vang elab jõukamalt kui pensionär? Miks kõik välismaalastele maha müüakse ja miks riigikogulastel nii suured pensionid on?”
Vastuvõtu dresscode on medal, leiavad seltskonnakroonikud.
2002 Moekunstnik Tiina Tiitus nukrutseb: “Võimul on inimesed, kes oma välimusest nii palju ei hooli.” Ülle Suurhans-Pohjaheimo täiendab: “Kui varem olid tellijad põhiliselt Tallinnast, siis nüüd on Tartuga pooleks ja inimesi ka väljastpoolt Tartut-Tallinna.”
2003–2004 Vastuvõtud on paljudele muutunud argielu osaks. Ekspress teeb reportaaži, mis kell keegi lahkub: kell 22 lahkub enamik – ja ikka koju, sest homme on tööpäev. Vaid Henrik Hololei ja Ivari Padar tunnistavad, et lähevad lokaali edasi. Peamised vestlusteemad suitsunurgas olid Jaanus Rohumaa koostatud multimeedia show-programm ja Carmen Kass Urmas Reinsalu käevangus.
2005 Seltskondlik analüüs on jõudnud uue, semiootilis-kriitilise tasemeni: paljastati harfimängija, kes andis kätlemistseremooniale lisaväärtuse: kui punasele vaibale astusid ridamisi Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher ja Rein Lang, siis kõlas jõuliselt harfilt “Rigoletto” III vaatuse kvartett Bella figlia dell’ amore: võrgutamise, reetmise, litsakuse ja kättemaksu lugu. Esinduslikumate daamide ajal aga kostis Bellini “Normast” Casta diva aaria, mis räägib reetmisest, armukadedusest ja naispeategelase hukust.
2006 Staarjuuksurite, -kokkade ja protokolliülemate eraelu on läbikäidud etapp, uut kõneainet pakub eeskava: rokkivad jänesed, kepsutavad põdrad ja sarmikas lehmatädi koos Ultima Thule ja Chalise’i räpiga. Ligi 900 külalist, presidendipaar on hästi istuvas rahvariides, moekunstnikud on avastanud rahvarõivaste stiliseerimise võtte (Siiri Oviir). Seltskonnafotod on muutunud kelmikamaks, ei häbeneta tantsuoskust näidata.
2007–2012 Kaitseväe paraad jäi külma tõttu ära (2007), vastuvõtt aga mitte. Ikka vanad näod: Veskimägi, Sõõrumaa, Klas, pidudepaar Maripuu-Sooäär. Siiski midagi uut: kultuurieliit on nüüd kenasti lipsustatult presidendi vastuvõtul (Mägi, Sibul, Tätte). Vabariigi 90. sünnipäeva (2008) puhul kirjutab Kalev Kesküla, et “vaimu aeg hakkab läbi saama ja keha võtab oma”.
Priit Hõbemägi staažika osalejana ütleb, et vastuvõtt on jäigast aadlipeost üha enam muutunud demokraatlikuks lõbutsemiseks. Sikud on lammastest eraldatud: poliitiline ja majanduslik eliit, diplomaadid, suurtöösturid ja presidendi külalised istuvad teatrisaali parteris, kultuuritegelased, sportlased, ajakirjanikud jm teatrimaja Valges Saalis. Külalised saabuvad kella 5–6 ajal õhtul, kella 9ks on joviaalne meeleolu vallutanud kõik tuhatkond kutsutut. Vein ja suupisted on teinud oma töö, emmatakse üliemotsionaalselt, lehvitatakse. Vastuvõtu lõpus koguneb punt, kes suundub Signe Kivi sünnipäeva tähistama.
