Rain Tolgi ego jäi Berlinalel puutumata

Euroopa tulevaste filmitähtede väljanäitusel Berliinis Eestit esindanud Rain Tolk (“Jan Uuspõld läheb Tartusse”, “Tühirand”, tulekul “Sügisball” – kõrval kaader filmist) jõudis Eestisse tagasi pärast 20tunnist piinarikast “seiklemist” mööda Euroopa lennujaamu. European Film Promotion oli lihtsalt unustanud oma “Shooting Starile” tagasisõidupileti anda.
Vaatamata vintsutustele kinnitab Tolk, et sellise mastaabiga promoüritusel tuleb “kasu” endale ise välja ajada: olla aktiivne ja teha õige koha peal õiget nalja.

Mitu lepingut sul nüüd kotis on? Taskud vähemasti kontaktidest pungil?
Lepinguid ei sõlminud seal keegi. Ütleme nii, et see oli üritus, kus sõlmitakse kontakte ja tihendatakse sidemeid. Ja vastupidi. Ja igatepidi. Kohtusin umbes kahekümne agendi ja casting director’iga. Korrraldatud oli “Shooting Staride” hommikusöök, kus noored näitlejad pidid end viimase piirini promoma. Praktiliselt tähendas see seda, et näitlejal tuli istuda näoga saali poole, ees enda nimesilt, võtta laualt head-paremat ja rääkida järjest enda ette ilmuvatele isikutele oma elust ja tegemistest. “Kas oled juba ammu Berliinis?”, “Kes sa oleksid, kui sa ei teeks filme?” jne. Põhimõtteliselt diktsiooni ja suulihaste treening.
Vahetati visiitkaarte ja lubati kindlasti ühendust võtta. Mulle meeldisid itaallased, kes rääkisid itaalia keelt inglise aktsendiga ja arvasid, et me mõistame üksteist täiuslikult. Siiski käisin isegi proovivõttel ja ilmselt tuleb mõni pakkumine veel.

Kuidas hindad, kas sellest promoüritusest on noorele näitlejale karjääri tõukeks reaalselt kasu ka, või on see rohkem tüütu väljanäitus?
See kasu tuleb küll endal välja ajada. Kui oleks pealehakkamist, võiks igast sündmusest kasu lõigata. Kuigi ma ei oodanud, et meil tuleb korduvalt poseerida tühjade (sic!) šampusepudelite, Jeff Goldblumi, “Dr. Caligari kabinetti” meenutavate Saksa kultuuriministri ja filmiametnikuga, ning toetuda õrnalt Volkswageni kapotile. Aga ikka nii, et logo varju ei jääks.
“Shooting Stars” on, jah, ka näilisuse triumf. Peole viiakse uhkelt mööda ­punast vaipa, aga kohe, kui pilt on ära tehtud, saadetakse tagantuksest konkreetselt välja ja üle kahe lause sul staariga vahetada ei lasta. Kui üritus on läbi, tuleb uuesti suur seljakott selga vinnata ja ühistranspordi peale astuda. Korduvalt rõhutati, et tuleb käituda “korralikult”. Näitlejad võtsid seda enamasti kui lõbusat camp’i.

Kinno ka jõudsid?
Vaatasin Steven Soderberghi “Head sakslast”, kuid ainult tänu sellele, et olin Berliinis paar päeva varem kui ette nähtud – Uuspõllu filmi laborisse viimas. Kõik “Shooting Starid” vaatasid ka peagi Eesti kinno jõudvat “Ühe skandaali märkmed” ja surusid kätt peastaaride Judi Denchi ja ­Cate Blanchettiga. Mõlemad filmid meeldisid ja eriti aplodeerisin Soderberghile, keda kriitikud ja sakslased südamepõhjast vihkasid.

Omavahel rivaalitsemiseks ei läinud?
Ei-ei, me olime ikka sõbrad ja vaheldumisi naersime asjade üle. Kohe oli selge, et oleme nagu üks suur lasteaiarühm, mõnikord võtsime käest kinni, nagu peab, ja kilkasime “Jeff Goldblum, Jeff Gol dblum!”.
Pressikonverents oli üritus, mis taheti kähku kaelast ära saada. Mult ja Islandi mehelt küsiti loomulikult, et kas on väikeste riikide eripära, et näitlejad mitte ainult ei mängi, vaid teevad ka muud. Ma rääkisin, et ma ei oska ühtegi asja korralikult teha ja sellepärast jagangi end. Ja et eestlased on nii indvidualistlikud inimesed, et neile pole sobilik suurtes gruppides koostööd teha.

Aga ego sai ikka natuke upitatud?
Ego kohta ma ei tea, aga id sai küll paugu kirja.