Rannakalur võitleb võimuga 70miljonilise kodutalu eest
Viimsi rannakalurite järeltulija Hugo Mik kirjutas 1983. aasta juunis päevikusse: "Täna käis meie juurest läbi vene piirivalveülem. Ta rääkis, et homme hakkavad meie karile midagi ehitama."
Hugo on läbi elu päevikut pidanud. Seekord rääkis ta oma talu kivisest neemest, kus vanasti asus paatide randumiskoht.
Nõukogude piirivalve olla neemele tornid ehitanud seoses sellega, et neli meest põgenesid üle lahe paadiga Soome, Aleks Lepajõe nende seas. Külarahva mälestustesse on nii jäänud, kuigi tegelikult tehti see hulljulge temp alles aasta hiljem, aprillis 1984.
Öeldakse, et ka liblika tiivalöök jätab jälje. Nii tähendasidki ebatavalised sündmused 1983. aastal seda, et 2008. aasta märtsis oli Eesti Vabariigi siseministeeriumil võimalus teenida Hugo Miku maadelt ligi pool miljonit krooni.
Viimsi vallal ja Eesti riigil on olnud head põhjused, et rannakaluri rannaäärsed maad maha müüa. Vanaperemees ise pole tagasi saanud killukestki esivanemate maast. Hoolimata sellest, et ta viis avalduse maade tagastamiseks Viimsi vallamajja juba 1991. aastal ning tal on omandi kinnitamiseks kõik paberid.
Hugo Mik on kibestunud. Isegi sedavõrd, et ei taha oma loost rääkidagi. Ta oli 44aastane, kui ta alustas maade tagasi taotlemist. Praegu on ta 61.
Nüüd võitleb maa eest järgmine põlvkond - Hugo poeg Alar (24), kes töötab kohalikus muuseumis. Alar on viies põlvkond, kes elab Viinuniidi talus. "Ma ise kutsun Vinnuniidiks, kahe n-ga," ütleb Alar. "Mina alla ei anna. Ma tahan oma kodutalu korda teha, loomad võtta, tarad ehitada. Mind ajab närvi, et kõik muudkui arendavad. Ma tahan elada esivanemate talus koos oma lammaste ja kanadega. Aeg-ajalt käin kalal ja muud pole mul vajagi."
Omavoliliselt rajatud talu tsaariajal
Mikkude maad Leppneemes kuulusid varem Maardu mõisnike von Brevernite perele. Millalgi 1870ndatel asus Alari vanavanavanaisa Juhan Laur koos perega sinna elama. Salaja.
Ajalooürikutest on näha, et 1879 rajasid nad lauda, oma esimese ulualuse, ja elasid seal koos loomadega. Mõisnik avastas maahõivajad üksteist (!) aastat hiljem. Ta ei hakanud neid ka ära ajama. "Nii me siia tulimegi," ütleb Alar.
Maa polnud eriti väärtuslik. Mujal Viimsis on astang, siin aga madal. Tookord olid mõnes kohas lombid, teisal roostik, kivikülvid või viljatud liivapaljangud. Saja aasta jooksul on peremehed maad kuivendanud, adruga väetanud ja kive korjanud.
Vabariigi ajal ostis Juhani poeg Gustav maa välja. Suurel ja pidulikul dokumendil on kirjas, et 1931. aasta 3. oktoobril ostab Gustav Laur üheksakümne krooni eest 7,54 hektarit maad. Raha peab tasuma kümne ja poole aasta jooksul. Müüjat esindab riigimaade likvidaator Konstantin Luuk.
Viinuniidi talu ei tegelenud põlluharimise, vaid kalapüügiga. Gustav oli kalur ja vana Juhangi oli kalur. 1890. aastast on alles kohtupaberid, kus Juhan kaebab, et kalaärimees Malahhovi püügimeeskond on noodad visanud tema nootade peale ja lõhkunud tema noodalina.
Alar räägib muudkui, et vaarisa Gustav tegi seda ja Gustav tegi teist: "Gustav oli hästi abivalmis. Gustav oli Viimsi valla asutaja, oli volikogu liige ja kooli vöörmünder."
Alari meelest ei koosne Viimsi ainult kinnisvarast ja selle hinnast. Igal kivil ja inimesel on oma lugu.
"Vaata seda kivi siin." Ta näitab neemeninal üht paljudest.
"Seda on lõhatud ja lihvitud. Ilmselt tahtis Gustav seda trepikiviks." Rannas lebab veel sirgete servadega vundamendikive.
"Vaata, sellel on rauast konksud sees. Purjepaadi sidumiseks oli vaja palju kinnituskohti."
Piirivalve võtab tüki maad endale
1994. aastal sai Hugo Mik Harju maavalitsusest kirja, mis andis talle õiguse esivanemate talu maad tagasi nõuda. Läks aga nii, et tükk tüki haaval on hoopis temalt neid ära võetud.
1940. aastal, kui Nõukogude väed marssisid Eestisse, tahtis piirivalve kolida rannaäärsesse talusse kordoni. Gustavil oli kõrgete ametnike seas tutvusi ja kuidagi sai nii, et pere ei pidanud talu maha jätma.
Nõukogulased ajasid küla paadid Viinuniidi talu karile (samasse, mille siseministeerium paar nädalat tagasi maha müüs). Tegid talu sealaudast valveputka.
Igaüks, kes merele läks ja tagasi tuli, pidi end registreerima. Tüüpiline vene värk. Nagu ka see, et Viinuniidi talu maa võeti ära ja jäeti 0,6 hektarit õuealaks.
"Me oleme seda ikka kariks nimetanud," ütleb noorperemees Alar. Ta ei oskagi pakkuda, kuidas sellist lühemat maanina teisiti nimetada.
See oli neljakümnendal aastal, seejärel Vene sõjaväe huvi jahtus kümneteks aastateks. Kuni Aleks Lepajõe ülehüppamise ja piirivalveülema külaskäiguni.
Uut torni ehitati juunist septembrini. Teine täpselt samasugune oli Rohuneemes. "Kui ma väike olin ja seal turnisin, siis nägin, et Rohuneemes on teine torn." Seda aga millegipärast ministeerium endale ei võtnud või ei saanud.
1983. aastal kivisele neemesiilule ehitatud vaatlustorni venelased ei kasutanud, pigem mängisid seal kohalikud lapsed.
13. märtsil 2008 müüs Eesti siseministeerium 16ruutmeetrise torni koos 4000 ruutmeetri rannamaaga oksjonil maha 471 000 krooni eest. Alar osales ka, tema oli valmis maksma 176 377 krooni.
Õigusjärgsetele omanikele eelisostu õigust või asendusmaad ei pakutud. Mis kõige imelikum: Viinuniidi talu rahvas isegi ei teadnud, et see maa ei kuulu enam neile.
Mida vastab ministeerium? "Me 1999. aastal Riigi Teatajas kuulutasime, et see maa on riigikaitse maa," teatab siseministeerium Eesti Ekspressile.
"Kas suvaline rannakalur peaks jälgima Riigi Teatajat, et kas tema maaga on kõik korras?" ajab Alar silmad suureks. Eesti riik ei andnud kuidagi märku, et see telliskivihunnik teeb talumaast riigi maa. Talus pole nähtud, et Eesti piirivalve nende karil toimetaks.
Vandeadvokaat Mikk Lõhmus annab juhtunule õigusliku hinnangu: esiteks saanuks maa jätta riigikaitsemaaks vaid siis, kui seda oleks riigi kaitseks kasutatud. Teiseks ei ole asjaajamisse kaasatud inimesi, keda müük puudutab.
Viinuniidi talu kari ostis firma Toom Kauplused, mille omanik on Ago Kasak - kohalik kaupmees. Tal on ühine firma koos endise vallavolikogu liikme ja kinnisvaraärimehe Ants Savestiga.
Et vale mulje ei jääks - Kasakul oli igati õigus ministeeriumi oksjonil osaleda. Pigem on küsimus selles, kas ministeeriumil oli õigus maad enda omaks kuulutada ja seda maha müüa.
Kasak ei tea veel, kas "nad" (ta räägib mitmuses) ikka ostavad selle kuudi välja. Kaks kuud on aega otsustada. Ilmselt on küsimus selles, kas 16ruutmeetrist torni saab vallavalitsuses kirjutada elamuks.
Puhkebaas muutub paberil elumajaks
Viinuniidi kaluritalu asub Leppneeme küla servas. Küla on suureks paisunud ja vanal talul on tavaline tänava-aadress Lännemäe tee.
Naabritel on uhked merevaatega villad. Nende kõrval laiub 7,5 hektarit vana Gustavi mereäärset maad, mille väärtus võiks elamumaana olla 70 miljonit krooni.
Õue all on valge liivarand, madalad põlismännid, sammaldunud rahnud - ja kõik see asub Eesti kalleimas kinnisvarapiirkonnas. Tuhande ruutmeetri elamumaa hind on vähemalt miljon krooni.
Viinuniidi talu metsast eraldas 1968. aastal Kirovi kalurikolhoos ENSV Autotranspordi ja Maanteede ministeeriumile suvila ehitamiseks 1,6 hektarit.
Talu aknast on näha liivaranna piirile ehitatud külalistemaja. See on huvitav nõukogudeaegne ehitusporno: puhkebaasile pole kunagi antud ehitusluba, veelgi enam - puudub vastuvõtuakt.
Puhkebaasi päris Tallinna Autobussikoondis. 1999. aastal ostis ühes firmade asutamisega tegelevas ettevõttes töötav Priit Porila hooned 800 000 krooni eest.
Porila hakkas hoogsalt oma asja ajama. Ta tahtis baasi maad erastada. Nipp oli lihtne: kui puhkebaas oleks elumaja, siis saaks erastada kuni kaks hektarit maad.
Ettevõtlik peremees lõi ühes toas küproki seina ja Viimsi valla ehitusjärelevalve inspektor Juhan Kuller nimetaski maja elamuks.
Dokumendil on pealkirjas käega maha kriipsutatud trükisõna "osaline" kasutusluba ja asemele kirjutatud käsitsi "elamu osa kohta" kasutusluba. Paberile sirgeldatud sõna "elamu" tõi õiguse miljoneid kroone väärt maa erastamiseks naeruväärse hinna eest.
Praegu on vee piiril asuv puhkebaas lagunenud ja räämas. Aknad ja uksed on tühjad augud. Lagunev "elumaja" pole kunagi olnud väärtuslik. Tähtis on vundament, mis annab õiguse mere äärde ehitada, ja maa, mille väärtus ainult kasvab.
Tookord käis Vinnuniidi talu rahvas kohtus kõik instantsid läbi. Nende jurist oli Maido Pajo (kes on praegu Rahvaliidu nõunik Riigikogus). Vastapoolt esindasid Viimsi valla advokaat Valjo Lutsoja ja Porila advokaat Alar Eiche.
Kuigi Mikud kaebasid valla kohtusse, oli Porila advokaat põhiline kõneleja ja vingem võitleja. Vald võitis - Porilale jäi maatüki erastamise õigus.
Miks on Mikkude maa-asjade ajamine võtnud 17 aastat? Esimene suurem tagastamislaine Eestis oli kümme aastat tagasi. Alar töötab valla palgal, muuseumitöötajana käib iga päev vallamaja uksest sisse ja välja, tunneb ametnikke nimepidi.
Alar Mik arvab, et asi on poliitilises tahtes - Viimsi valla juhtidel pole kunagi olnud mingit huvi maid tagastada. Juba vabariigi algusest peale.
Vääramatu jõud
Alar räägib, kuidas muuseumisse sattus vanade dokumentide üleandmise käigus ühe vallavanema isiklik märkmik. Ühes tulbas seisid need, kes olid esitanud taotluse maa tagastamiseks, teises tulbas need, kes seda polnud teinud (aga õigus oleks).
Võtame kas või Viinuniidi talu maade tagastamistaotluse, mille Hugo Mik viis 1991. aasta detsembris vallavalitsusse. Vallaametnik Jaan Lõhmus käskis kirjutada tagastamissoovile juurde "...ja kompenseerida". Hugo usaldas ametnikku.
Paari nädalaga sai Hugole ja tema naisele selgeks, et selle ühe sõna "kompenseerida" tõttu ei saa nad maad, vaid ainult kollaseid kaarte. Aga nemad tahtsid maad.
Hugo läks tagasi ametniku jutule. Et oleks tunnistajaid, võttis kaasa vend Kalju ja pereema Anne. Lõhmus otsis sahtlist paberi lauale ja tarmukas naine krahmas selle enda kätte. Pere süüdistas ametnikku salakavaluses, see aga ajas tagasi. Taotlus sai siiski uuesti vormistatud.
"Naabertalu tagastamise avaldus kadus vallast üldse ära," räägib Alar. "nimesed ootasid subjektiks tunnistamise otsust ja kui hakkasid asja uurima, selgus, et polegi avaldust. Läksid ja kirjutasid uue."
Viimsi maakorraldaja Silvi Rinne on siinkandis uus ja Alar ütleb, et abivalmis. Silvi Rinne mõtleb, et ehk Mikud kulutasid liiga palju raha ja aega kohtule. Mõttekas olnuks esmalt kahmata ära need tükid, mis on saadaval, ja alles seejärel tülitseda nende pärast, mis on käest läinud.
Puhkebaasi asjus kohtuskäimise lõpuks hakkas Mikkudele selgeks saama, et nad on üksi hundikarja keskel.
Alles 2001. aastal tellisid nad esimest korda alles jäänud (mitte vaidluse all oleva) maa mõõtmise. Seni olid nad kindlad, et saavad puhkebaasi maa niikuinii tagasi ja siis on mõttekas kõik koos mõõta.
Mõõtke maad veel üks kord!
Saatuse vingerpussina on Mikud praegu olukorras, kus nad peaksid tellima maamõõtmise kolmandat korda. Umbes 18 000 krooni iga kord - neile on see suur raha.
Esmalt väitis üks vallaametnik, et neil pole õigust kitsale siilule rannamaale. Selgus, et ikka on. Pere pidi maa uuesti mõõtma.
Uskumatu, et see juhtub just nendega, aga maamõõtja suri ja töö läks kaotsi. Niipalju oli surnud maamõõtjast kasu, et 2003. aastal tunnistas Viimsi vallavalitsus pere õigust maad tagasi saada. Vanaisa mälestuseks said maatükid Gustavi nime.
Siiski peab Alar alustama maa mõõtmisega uuesti: nende lugu on saanud peale järgmise vindi. Hugo vanapoisist vend Aksel suri päevapealt. Polnud tal testamenti ega midagi.
Aksel oli sättinud oma üksiku elu nii, et tal oli Hugo ja tema perega ühine majapidamine. Vaeselt elasid: vanale talumajale on tehtud silkaatplokist juurdeehitis. Vesi on majja tõmmatud, aga asjal käiakse kuivkäimlas. Võimsama tormiga on vesi maja ukse ees. Kuurid rajati õuele 40 aastat tagasi.
Juriidilises keeles - Akslil oli elumaja ja kaks kuuri Hugoga ühisomandis.
Aksel suri kaks aastat tagasi. Kinnisvarahinnad Eestis tõusid iga nädal. Aksli ootamatu surma järel hakkasid päranduse vastu huvi tundma sugulased. Neil on õigus Mikkude kodust paarile toale ja 1500 ruutmeetrile mereäärsele õuealale (turuhinnaga vähemalt 1,5 miljonit krooni).
Niisiis esmalt hammustas tüki Mikkude maast vald, seejärel püüavad saada ampsu sugulased ja nüüd märtsi algul sai oma tüki siseministeerium. 7,5 hektarist on 2,5 läinud.
