28.03.2008, 00:00
Räpina aiakool harib karvakasvand isamaad
Räpina aianduskooli vilistlase Madis Jürgeni seletuskiri selle kohta, mida Räpina koolis lisaks püssilaskmisele veel tehakse.
Õppisin Räpina aianduskoolis kaks ja pool aastat maastikuehitust.
Iga kahe kuu tagant sõitsin Räpinasse, elasin nädal aega
kohapeal. Istusin tunnis, müttasin praktikal. Mis seal salata, pingutamist
oli kõvasti.
Nii mõnigi tuttav astus ligi ja patsutas
õlale: “Noh, õpid sina ka lõpuks õige ameti
ära!”
Nüüd, pärast neid tulistamisejutte, astub
üks ja teine ligi ja uurib: “Räägi, mis kool see
Räpina aianduskool üldse on!”
Aga palun!
Räpina aianduskool on kool Eestimaa teises otsas, mille
eripära on see, et kõvasti üle poole õpilastest (800st
500) on kaugõppijad (tasemekoolitus).
Ja
kaugõppijatest Räpina kasvandikke iseloomustab asjaolu, et nad
kuulavad õpetajate juttu, kõrvad kikkis nagu kirikus, ja reedel
koolist koju jõudes hakkavad kõigepealt maad kaevama ja alles
siis panevad kohvivee üles. Igaühel on kodus isiklik aed või
vähemalt unistus sellest.
Aga mis on Räpina
aianduskooli puhul kõige olulisem – see, et õpetaja on
siin üks paras frukt.
Vabandust, aga Räpinasse minnes mina
sellist seltskonda eest leida ei lootnud.
Erialaõpetajate
tase on siin ikka väga hea.
Nad tunnevad asja ja paremad neist
on tõelised juurikad.
Puuviljanduse
õpetaja Jaan Kivistik
“Kas Kivistik sulle ka
tundi annab?”
“Küsi Kivistikult, kuidas oleks
õige ploomikompotti teha!”
“Kuule, Kivistik
kasvatab veel viinamarju. Ei tea, kas neist veini ka saab?”
Selliseid küsimusi hakkas rahena sadama, kui kuuldi, et õpin
Räpinas. Sest Kivistiku raamatud viljapuudest ja
marjapõõsastest on teada ja tuntud.
Nüüd on
mul Kivistiku tunnid seljataga ja mis selgus – nii delikaatset ja samas
metoodilist õpetajat kui Kivistik polnud paljud mu kursusekaaslased
varem üldse näinudki.
“Kas teate, missugune
õun on hapum – hapukasmagus või magushapu?”
küsis Kivistik.
“Ei tea?!”
“Aga
mõelge nüüd sõna peale “võileib”.
Ennekõike on võileib siiski leib. Et tal või peal on, see
on teisejärguline. Ja nüüd süvenege probleemi, kumb
õun on hapum, kumb magusam.”
“Magushapu?”
“Õige! Magushapu on
hapum!”
Nii õpetab Kivistik.
Kui kursus
läbi sai, küsis pool kursust Kivistiku käest autogrammi.
Dendroloogiaõpetaja Andres Vaasa
Andres Vaasa on üle Eesti tuntud dendroloog, kellel on
kodus unikaalne kollektsioonaed. (Jutt sellest, et kui tahad Vaasa
aiaväravast sisse minna, pead vahetusjalanõud kaasa võtma,
on siiski ilus liialdus.)
Ta tassib õpilaste ette mägede
viisi puude ja põõsaste oksi – ja ole lahke ja ütle,
mis need on!
Kui su ees on kuut sorti kuuseoksi ja sama palju
männioksi ja nulgusid ja lehiseid, lisaks seedermännid,
ebaküpressid, elupuud, tsuugad, kadakad... ja sa pead seletama, mis on
mis, siis esimene mõte on, kas hüpata kohe aknast alla või
lahkuda siiski väärikalt ukse kaudu.
Õppisime selgeks ja
vastasime ära.
Vaasa sõnal on kulla hind. Kui Vaasa on
ikka tunnis öelnud, et see või teine puuliik on “nunnu”
(mandžuuria vaher) või “kompu” (korea vaher)
või “ilmatuma tore” (äädikapuu ja
vaht
ralehi
k) või “tõeliselt uhke” (hõbevaher) või
“kõige popim” (mandžuuria nulg), siis tahaks väga, et
endal ka selline aianurgas kasvaks.
Mõne puu oks näeb
Vaasa hinnangul välja nagu “jõuluvorstike” (kare kuusk)
või nagu oleks temast “vares lahtise kõhuga üle
lennanud” (musta leedri sort “Pulverulenta”) ja
mõnel on küljes “vanainimese lõhn” (kollane
kask, mis lõhnab nagu reumarohi).
Vaasal on
täpselt teada, mis põõsas kasvab “Kadriorus presidendi
aias 1939. aastast saadik” (värd-deutsia) või mis on
“Varssavi botaanikaaias tohutu latakas” (mikrobioota) või
missugune ülim lollus pandi toime Kumu-esisel haljasalal
(mägimänd istutati paekivi peale õhukese mullakihi sisse).
Räpina aianduskooli õpilased on Andres Vaasast vaimustuses
ja mälestus temast vaevalt kunagi kustub.
Aiakujunduse õpetaja Reti Randoja-Muts
Haljastuse
õpetaja Reti Randoja-Muts sai meie kursuse lemmikuks
esimesest loengust alates.
Kõigepealt korraldati
ennustusvõistlus, kui vana on Muts. Ühtse arvamuse kujundamine
vältas mitu semestrit ja arvamused – kui vana ta siis ometi on?!
– kõikusid julgelt oma veerand sajandit.
Need, kes
väitsid Reti olevat “kindlasti alla kahekümne viie”,
rajasid oma oletused daami otsatule energiale ja sarmile.
Teised,
kelle meelest võiks Reti vabalt ka viiskümmend täis olla,
teatasid, et elutarkus ja enesekindlus koguneb aastatega ja noortel plikakestel
seda lihtsalt olla ei saa.
Reti sõnakasutus kutsus minu
kursusekaaslastes esile nii vaimustunud õnnetunde, et Reti paremad hitid
tulid õhtuti ühiselamutubades uuesti ettekandele ja nende menu viis
kuulajad sagedasti lämbumise äärele.
Lood jutustasid
sellest, kuidas eluvõõrad uusrikastest aiaomanikud (Reti keeles
“särasilmad”) murukülvamise-järgsel päeval
– kontskingad jalas! – terve suguvõsa sappa võtavad
ja mööda krunti ringi traavivad. Või kuidas nad oma
maniküüritud käekestega ulatusliku istutustöö ette
võtavad ja mis sellest kõigest välja tuleb jne.
Reti tunnis saavad võrdselt tõsise koormuse nii mõistus,
meeled kui kõhulihased.
Lillekasvatuse
õpetaja
Tiia Niiduviir
Avamaa
lillekasvatus oli distsipliin, mis kaugõppija näo aeg-ajalt
murelikuks vedas. Aine on mahukas ja võõraid nimesid palju ja
tihtipeale tunnid pika päeva lõpus ja publiku vaim juba suhteliselt
tömp.
Esimesel kursusel kostis rühmakaaslaste hulgas
(eriti tagumistes pingiridades) ohkamist, et kas see on nüüd
päris see kool, mida ma ette kujutasin, või et kas neid lillekesi
mul nüüd kõiki vaja läheb. Aga ajapikku hakkas kohale
jõudma, et läheb ikka vaja küll, ja nüüd käib
nii mõnigi Niiduviirul sabas ja küsib ja küsib.
Niiduviir on läbi ja lõhki lilleinimene.
Kui saabub
suvi, paneb Tiia jalga lillelised ja kelmikad kingad.
Aiakujunduse õpetaja Reet Palusalu
Räpina
kooli stuudiumi võib jagada kaheks – aeg enne seda, kui me
nägime Reeda koduaeda, ja aeg sellest ajast saadik, kui me Reeda aia
ära nägime.
Ei ole vaja tingimata minna John Brooksi
juurde Inglismaale, kui on olemas Reet Palusalu ja tema aed Räpina
külje all.
Mul hakkab füüsiliselt hea, kui ma kuulan, kuidas
räägib Reet oma aasnurmika ja puhmikulise punase aruheina ja
võsundilise aruheina murust. Ma ei tea, mis jama see on, aga
nii on.
Reet on meid muutnud.
Alguses arvasime: ah, las
õitsevad muru sees pealegi võililled ja naadid ja et las ta olla
pealegi künklik ja mõne koha pealt hõre.
Nüüd räägime: kui sa Räpina kooli läbi oled
teinud, võiks su muru olla perfekt! Tänu Reedale.
Pärast
koolinädala lõppu sõidavad Räpina õpilased
koolist koju – laiali üle Eestimaa. Vaatavad autoaknast välja,
uurivad, mis puud ja põõsad tee ääres kasvavad, teevad
plaane, lasevad mõttel lennata. Kõigil on metsikult
mõtteid.
Ja nii see karvakasvanud Eestimaa järjest
ilusamaks läheb, kus ta pääseb!
PS Ah jaa. Nii
mõnigi tuttav astub ligi ja küsib: “Mis tegelane see
püssilaskja teil seal oli?”
Episoodiline tegelane. Ei midagi
erilist.
Räpina kooli rahvusvahelised suhted
- Projektijuht Astrid Maidla seisab hea selle eest, et Räpina õpilased igal suvel Saksamaale ja Prantsusmaale praktikale saaks ja Prantsuse ja Saksa noored omakorda Räpinas praktiseeriks.
- Direktor Heino Luiga on juba mõtetega aastas 2010, kui Räpina aianduskool võõrustab Euroopa Meistrivõistlusi noortele aednikele.