Kaia Jäppinen sõitis tööle, pisarad silmas. Terve tee Nõmme kodust Vabaduse väljakuni, oma töökohale. Ta tundis, et ei suuda tööle minna. Ta tahtnuks ainult kodus teki all lebada.

Aga ta oli ju Tallinna abilinnapea. Tema vastutusvaldkond oli abilinnapeadest suurim – sport, kultuur ja haridus, integratsioon, suhted kõrgkoolidega jne. Ta kandis alati kontsi ja rangelõikelisi pintsakuid, soeng ja meik olid laitmatud. Teda kutsuti tööl „raudseks leediks“. Pidevalt avalikud esinemised, ta avas lastekeskusi, lasteaedu ja remonditud koole. Tubli tütre ema. Tubli abikaasa. Tubli tütar oma vanematele. Ja vapper perenaine. Kodumaja oli 350 ruutmeetrit, aed 2400.

Keegi ei teadnud, et Kaia põeb 35. eluaastast peale kõrgvererõhktõbe, ravimid aga ei mõjunud.

2010. aasta suvel teatas Kaia oota­matult, et lahkub ametist. Päevapealt. Ta oli 46aastane.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel