Tuleb tunnistada, et ainult pildistamisharrastus nüüdset TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rektorit Anzori Barkalajat (38) Lääne-Siberisse ei viinud. Sõideti välitööpraktikale – 90ndatel –, sellest kasvasid välja juba tõsisemad uurimused, sh paar filmi.

"Otsisin šamaani. Alguses öeldi, et šamaani külas ei ole. Nõukogude perioodi alguses kiusati eriti neid ning nende pereliikmeid julmalt taga," räägib Barkalaja. Kui ta oli kohalikele aga oma Siberis olemise tagamaid selgitanud, astus juurde pildil 2 olev mees. Teatas, et on šamaan. Mitte eriti suur ja tugev, aga siiski. Barkalajal õnnestus pildistada tema püha nartat, kus hoitakse perekonna pühade vaimude nukke.

Surguti rajooni Russinskije küla. Handi naisperel on tavaks tegutseda koos (6). Parajasti on käsil peretütre (istub uksepakul) veimevakk – handi naine peab rahvariiete juurde kuuluvatest helmestikanditest enamiku enne abiellumist valmis tegema. Seljaga vaataja poole istuv pereema varjab handi kombe kohaselt pearätiga nägu (tihti varjati oma nägu mehe meessugulaste eest, aga nägu peideti ka võõraste eest).

Naine, kes üksinda suveköögis kala puhastab, on üles võetud Ljantori linna lähedal (5). Kala süüakse Siberis palju ja nagu ütleb Barkalaja: "Selle maitse mälestusest tuleb siiani sülg suhu."

Veelinnud on hantide teine oluline toit. Aga seda toitu kasutatakse ka maksimaalselt ära. Nagi otsas rippuvad kauritiivad pildil 4 on "handi põrandaharjad". Nahk ühes udusulgedega nülitakse, pargitakse ja kasutatakse talveriiete voodriks. Tiivad seotakse paaripidi kokku harjadeks.

Kohalikke modelle võib poseerimas näha fotodel 1 ja 3. Esimesel juhul on tegemist laste lemmikpõdraga (perepoja isiklik). Teisel juhul läks modell hasarti ja näitas ühepuupaadis püstiseismist. Seda hetke, kus paat on juba allveepaadi rollis, me enam ei näe...