Riigikohus ei näinud pronksimässus kuritegu
20. juuli 2009 läheb Eesti õigusemõistmise ajalukku. Sel
päeval loobus riigikohus vabatahtlikult oma võimust, kui
kriminaalkolleegiumi liikmed Hannes Kiris, Eerik Kergandberg ja Jüri
Ilvest jätsid menetlusloata aprillirahutuste organiseerimise
süüasja. Riigikohus ütles lahti kohustustest, mis neile pandud
nii meie noore põhiseaduse kui Euroopa õigusruumis sajandeid
kehtinud kolmeastmelise kohtusüsteemi põhimõtete poolt.
Oli riigikohtunike tegu õige või vale? Võimatu
vastata. Oli see vastutustundlik? Ilmselt mitte. Jah, mainekujunduslikus
mõttes oli see tubli tegu. Euroopale, aga eriti meist ida poole anti
selge sõnum: me oleme õigusriik ja eksinud lambukesi aidatakse,
mitte ei sööda ära.
Ent kohtuvõimu
autoriteedile tehti karuteene. Endine peaprokurör Jüri Pihl eksis,
kui ütles, et vastavalt põhiseadusele teeb riigikohus otsuseid
kohtuasjades, mis omavat suurt tähtsust. Sellist lauset
põhiseaduses pole. Aga peaks olema. Ses mõttes oli Pihlil
õigus.
Riigikohtunikud eesotsas asutuse juhi Märt
Raskiga on korduvalt avaldanud muret selle üle, et tavainimesed ei
saa aru, mis kohtutes toimub. Miks otsused vahel
“ebaõiglased” tunduvad.
Parim viis
üleüldist uudishimu ja vastakaid emotsioone tekitavates
kriminaalasjades selguse loomiseks on Riigikohtu otsuse kaudu –
põhjaliku, selge ja ümberlükkamatu. Kogu lugupidamise
juures – ringkonnakohtu otsust ei loeta samasuguse aukartusega.
Üks kolmest riigikohtunikust, 70ndatel prokuratuuris
karjääri teinud Jüri Ilvest ironiseeris 13 aastat tagasi
ajalehes Postimees: “Näib, et Eestis on leiutatud asja kohtuliku
arutamise uus protsessuaalne staadium – asja avalik arutelu
ajakirjanduses. Õigusliku vaidluse kaotanud osapool haarab tükikese
paberit ning kirjutab ajalehele. Kui on kasutada õppinud meistrimeest
– ajakirjanikku –, on teatud garantii, et kirjatükk saab just
sellise kuue ja pealkirja, mis lehelugeja pilku püüab.
Konstruktsiooni ilu seisneb asjaolus, et tõendeid pole vaja esitada ning
tülika vastaspoolega ei pruugi arvestada. Kui oleks veel võimalus,
et pärast artikli ilmumist korraldataks telefoniküsitlus ning
tulemuste põhjal erapooletu žürii (toimetus?) tühistaks
kohtuotsuse ja otsustaks vastupidi, siis...”
Kas see otsus on
juriidiliselt korrektne? Tõenäoliselt, kuigi sellegagi võib
vaielda. Arvestagem, et kuritegu nimega “massilise korratuse
organiseerimine” (Kars § 238) pole meie kohtupraktikas seni ette
tulnud. Seega võinuks riigikohus asja vaagida ja määratleda,
missugust reaalset käitumist seadusandja selle juriidilise
konstruktsiooniga mõtles. Teisisõnu – mida peab inimeseloom
tegema, et teda niisuguses kuriteos süüdi mõista saaks?
See küsimus jäigi vastuseta, kuigi asjas tehti kaks otsust:
Harju maakohus jaanuaris ja Tallinna ringkonnakohus mais. Esimene valmistas
pehmelt öeldes pettumuse – ärge saage valesti aru – mitte
sellepärast, et nelik õigeks mõisteti, vaid
sellepärast, et otsus ei sisaldanud mitte ühtegi põhjendust.
Kohtunik piirdus emotsionaalse tiraadiga sellest, et
süüdistaja oli rumal, kuna võttis tõe pähe nelja
narri lolle nalju. Ringkonnakohtu otsus oli peaaegu eeskujulik.
Põhjalik, analüüsiv, kriitiline ja motiveeritud. Ent
ülaltoodud küsimusele – kas kuritegu oli? – ei vastanud.
Otsuses tõdeti, et pole tõendatud, nagu oleks
viimne kui üks tunamullustest m&aum
l;ssajatest, laamendajatest, varastest ja kiviloopijatest tegutsenud Klenski,
Linteri, Reva ja Sirõki käsul ja juhatusel. Õhku jäi
võimalus, et mõni meeleavaldaja tegutses omapäi. Jäi
tõendamata, et neliku sõnavõtud, kirjad ja smsid ka
tegelikult massi käima lükkasid. Sestap mõistis ringkonnakohus
mehed õigeks.
See on tõendite hindamisega seonduv
pool, aga me ei tea siiani, missugune käitumine on massirahutuse
organiseerimine, missugune mitte. Kus lõpeb sõnavabadus ja
õigus veendumustele, kus tuleb mängu põhiseaduse lause:
“Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist”?
Tartu ülikooli õigusteaduskonna armastatuim ja kardetuim
õppejõud, professor Raul Narits armastab korrata Saksa
õigusteadlase Erich Kaufmanni mõttetera: “Üks
lause seadusandjalt, ja terved raamatukogud muutuvad makulatuuriks.”
Üks lause. Õigemini kõigest kaks sõna: “mitte
menetleda”, ja tühiseks ei muutunud mitte ainult tuhandete
lehekülgede paksune kriminaaltoimik, vaid terve peatükk Eesti
ajaloost. Kahe sõnaga muutsid riigikohtunikud tervet Eestit vapustanud
sündmused vahejuhtumiks, mis tippjuristide tööaega ei
vääri.
Miks nii tehti, jääb saladuseks.
Menetlusloa andmist/andmatajätmist ei põhjendata kunagi.
Võib-olla paistis turvalisest Tartust, Toomemäe rohelusest kaks
aastat tagasi ja ammugi nüüd, et “kilulinnas” leidis aset
tavaline nääklus eestlaste ja venelaste vahel, aga mitte
tülgastav kuritegu, mis ajendatud valitsuse või koguni riigikorra
kukutamise soovist?
Kui riigikohus oleks prokuröri kaebusele
käigu andnud ja mõistnud neliku näiteks õigeks –
oleks ajaloolisest märulist saanud ajalooline kohtupretsedent ja (mine
tea) edaspidiseks käitumisjuhis. See on tundlik küsimus just
nüüd, mil parlament ja valitsus tahavad muuta meeleavalduste
korraldamise kuriteoks, president seisab aga sellele vastu. Kui valitsus peaks
kurikuulsa eelnõu 416SE uuesti muutmata kujul presidendile saatma, tuleb
riigikohtul ometi asi luubi alla võtta.
“Õnneks,” lõpetas kohtunik Ilvest 13 aastat tagasi
oma irooniapuhangu, “on Eesti Vabariigis seni tõepoolest nii, et
õigust mõistab ainult kohus. See tähendab, et kui
õiguslik vaidlus on läbinud kõik kolm kohtuastet,
jääb õigus sellele, kelle kasuks kohus otsuse tegi, ja siin ei
aita enam ei ussi- ega püssirohi.”
Aga mis saab siis, kui
kohus loobub õigusliku vaidluse lahendamise ülesandest?