Riik lasi saastekvoodi miljarditel tuulde lennata

Lätis võib elu küll väga sant paista, kuid ühes asjas olid sealsed ametnikud meie omadest taibukamad - Läti riik müüs juba mullu suure osa oma üleliigsest CO2-kvoodist ja teenis miljardeid. Eesti ametnikud "avastasid" selle rahateenimise võimaluse sisuliselt alles sel suvel.

 

Tänavu septembris moodustas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi töögrupi, mis tegeleb umbes 85 miljoni tonni Eesti üleliigse CO2-kvoodi (AAU) müügist tuleva raha paigutamisega. Kvoodi müügist võinuks riik parimal hetkel teenida tublisti üle kümne miljardi krooni, kuid praeguse tööstuse madalseisu ajal saame parimal juhul kuus miljardit, reaalselt aga mitte üle paari miljardi.  

Eesti riik sai Kyoto kliimaprotokolli järgi heitmekvooti aastateks 2008-2012. Suur ülejääk tekkis sellest, et kvoodijaotamise aluseks võeti 1990. aasta, kui Eestis töötas hoopis rohkem saastavat tööstust kui praegu. 

Eesti hakkas oma kvooti müüma alles sügisel ja peab keskkonnaministeeriumi teatel hetkel läbirääkimisi Austria ja Hispaaniaga, kes ostaksid vastavalt kaks ja 2-5 miljonit tonni kvooti. 

Lätlased aga müüsid pärast poolteist aastat kestnud läbirääkimisi suurema portsu ära juba mullu. Samuti on CO2-ga raha teinud Poola, Ungari ja Tšehhi.

Läti äratas riigi pankrotioht  

Läti keskkonnaministeeriumi välissuhete juht Valdis Bisters ütleb, et kvooditurgu valitsevad ostjad, kelle jaoks on mugavam ja soodsam soetada täiendavaid "õigusi" CO2 õhku paisata, selle asemel et vähendada oma süsihappegaasi emissiooni. 

Lätlaste aktiivsus on osalt tingitud riigi rahalistest raskustest - lõunanaabrid tegelesid lisa teenimise võimaluste otsimisega juba siis, kui meil kuulutati, et mingit kriisi pole. 

2008. aastal müüs Läti Bistersi sõnul väikeste portsudena austerlastele, hollandlastele ja jaapanlastele kokku 18 miljonit tonni kvooti, teenides ligi kolm miljardit krooni. 

Eesti keskkonnaministeeriumi ametnikele heidetakse ette, et nad magasid parima müügihetke maha. Väidetavalt olevat veel mullu ringi liikunud mitmed ostuhuvilised, teiste hulgas jaapanlased, kuid me ei osanud või tahtnud müüa. 

Põhjus: süsteemi tekkis "vaakum"

Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusohutuse büroo spetsialistid Karin ­Radiko ja Meelis Münt ei võta kriitikat omaks.  

Radiko sõnul oli õhus variant teha koostööd soomlastega. Nad kaalusid kvoodi ostmist, et suunata raha Eesti prügilates kasvuhoonegaaside vähendamiseks, kuid loobusid sellest. "Kui soomlaste huvi kadus, tekkis meil mõneks ajaks süsteemi vaakum," ütleb Radiko. "Me pidime oma müügistrateegia üle vaatama, et ei keskenduks vaid ühele kliendile." 

 Üleüldse olevat Kyoto heitmekvootide müük keeruline, sest turul valitseb ülepakkumine. Kõikides Ida-Euroopa riikides on tööstus viimaste aastakümnetega kukkunud, paljudel riikidel tekkis kvoodi ülejääk. Täielikult absurdiks läheks Kyoto kvoodikaubandus siis, kui Venemaa tuleks turule oma üleliigse ligi 4-5 miljardi kvooditonniga.  

Kvootide müügist ostetaks ökobussid 

Münt ja Radiko räägivad, et kvootide müügist saadav raha tuleb suunata keskkonnaprojektidesse. Ostjad ei luba, et sellega lapitaks eelarveauke või külvataks laiali sotsiaaltoetusi. Seega tuleb Eestil kvoodi müügiks välja pakkuda ka head projektid. 

Tšehhid investeerivad oma summad korterelamute soojustamisse. Läti paigutab raha koolide, lasteaedade ja riigiasutuste energiatõhususse. Majandusministeeriumis veeretatakse ideed, et Eesti võiks heitme­kvoodi müügist saadava raha eest osta terve Eesti tarvis keskkonnasäästlikud bussid. 

 See jääb pigem siiski helesiniseks unistuseks. Münt ja Radiko hindavad, et kui Eesti suudaks müüa kas või pool oma kvoodist, oleks see supertulemus. Kui ei, võime väärt kaubast 2013. aastaks üldse ilma jääda.  

Eesti kvoot kataks peaaegu poole maailma nõudlusest

Müügiprotsessis reaalselt riikidega suhtlev peaministri nõunik Anne Sulling ütleb, et peab läbirääkimisi nelja riigiga kokku umbes 10 miljoni tonni kvoodi müügiks. Ta kinnitab, et keskkonnaministeeriumi ametnikud magasid tõepoolest parima müügiaja maha. Kahju võis teha seegi, et ministeerium avalikustas läbirääkimiste partnerid Hispaania ja Austria. 

"Täna pole müügitingimused head. Suuremad tehingud toimusid eelmisel aastal ning mitmed huvilised, nagu näiteks Jaapan, on juba oma vajadused rahuldanud. Nüüd on ostjate poolel vaid riismed järel," räägib ta. 

Sullingu sõnul vajatakse maailmaturul praegu vaid 100-200 miljonit tonni kvooti, samas püüab ainuüksi Eesti müüa 85 miljonit. Hiline "ärkaja" on ka Leedu. "Kui arvestada ka Venemaa ja Ukraina tohutuid üleliigseid koguseid, ületab pakkumine nõudlust vähemalt kümnekordselt," ütleb Sulling.

CO2 kui okas Eesti Energia tagumikus 

• Lisaks riikidele Kyoto lepinguga eraldatud CO2-kvootidele on Euroopa Liidus oma kliimapoliitika. ELi kvoodid eraldatakse riigi kaudu firmadele.  
• Aastatel 2005-2007 teenis Eesti suurim saastaja Eesti Energia süsihappegaasi­kvootide müügist 2,7 miljardit krooni.
• Aastal 2008 sai pidu läbi ning ettevõttel tuli 434 miljoni krooni eest kvooti juurde osta. 
• Tulevased aastad näivad veelgi süngemad. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive ütleb, et CO2 on tähtis kulukomponent ja Eesti Energia on CO2-rikka tootmisportfelli tõttu tulevasel vabaturul viletsamas positsioonis võrreldes Põhjala tuuma- või hüdroelektrijaamadega. 
• "See tootja, kellel pole CO2 kulu, teenib rohkem," ütleb Liive.