01.08.2008, 00:00
Riina õun
Samal ajal, kui Eestis jõustus hiljuti üleriigiline öine
alkoholikeeld, mõjub Londoni vägijookide piirang uskumatuna. Nimelt
keelustas uus Londoni linnapea Boris Johnson ametisse astudes alates 1. juunist
alkoholi tarvitamise ühistranspordis – metroos, bussides, rongides
ning trammides. Näiteks mina Londonis elades enne ei teadnudki, et see
lubatud oli!
Nädal enne keelu jõustumist liikus
Facebooki internetiportaalis info väikese viisaka koosviibimise kohta,
milles kutsuti üles tulema pidulikult riietatuna 31. mai õhtul
metroo Circle Line’i liini rongis stiilselt šampusepokaale
kokku lööma. Mõnekümne- kuni mõnesajapealisena
plaanitud sõnavabadusliku ühiskonna rahumeelne meeleavaldus
võttis aga täiesti ootamatud mõõtmed, kasvades mitme
tuhande osalisega sõbralikuks protestiks, lausa läbukski. Ehkki
esialgu oli “Viimne napsuvõtt” plaanitud toimuma vaid
ühes rongis, alates kella üheksast õhtul, oli pidu alanud juba
kella kuuest, laienedes paljudele Circle Line’i liini rongidele, ning
kõik perroonid olid täis pidulisi. Tõeline
“underground”-pidu selle otseses tähenduses. Protestijate
seas olid õlg õla kõrval nii soliidset joont hoidvad
ülikondades pangaametnikud kui ka juba üsna purjus, värvilistes
karnevalikostüümides noored, nende vahele pressitult ka paar
süütut, kojuruttavat pensionäri. Päris paljud olid
hoolitsenud meeldejääva riietuse eest, olgu selleks kas ballikleit
või suur õllepudelikostüüm, varustatuna
meeleavalduslike siltidega.
Puuduseks oli aga täiesti
tähelepanuta jäetud muusikaline pool, mida asendas seosetu
karjumine, jauramine, trampimine, naermine ning heal juhul mõni
isehakanud pillimees. Kõik see muutis olukorra üsna
“metsikuks”. Rongiliiklus oli häiritud, vagunitäied
inimesi seisid ummikuis paremal juhul peatustes, kuid ka tunneleis
lõksus, möllav rahvamass tekitas platvormidele tipptunnist suuremat
sagimist, kuid see protestijaid ei seganud – tuju oli taevani ja alkoholi
voolas mõistlikkuse piires – varude täiendamise
võimalus puudus.
Londoni vanemad elanikud suhtusid
toimunusse üldjuhul mõistvalt, küll kerge pahameelega
kojumineku raskendatuse üle, olles harjunud selle linna vabameelsusega.
Sealsamas jalutasid stoiliselt rahulikud politseinikud, vaid aeg-ajalt
sõitjaid suitsetamise pärast manitsedes, muuks
korralekutsumiseks põhjust nägemata. Oma sekkumatu hoiakuga
tekitasid nad enda vastu täielikku respekti, näidates üles
omapoolset usaldust sõitjate rahumeelsuse vastu ning lubades
sõnavabaduse väljendamist. Eks protestijaist pidulised olidki
reeglina rõõmsameelsed, õnnelikud võimaluse
üle napsutada tavatutes tingimustes, ning mida korravalvurid oleksidki
saanud teha – arreteerida kõik need tuhanded inimesed?
Jätta purjutajaid täis rongid hommikuni maa alla tunnelitesse
seisma?
Hiljem väljus olukord küll kontrolli alt, mingis
mõttes meenutades oma kaosega aastataguseid aprillikuu sündmusi
Tallinnas, ajades aeg-ajalt veidi hirmugi nahka, kuid jäädes siiski
märksa ohutumaks ning sõbralikuks. Üldiselt möödus
kogu üritus, mitmetuhandepealist osalejate arvu arvestades, suuremate
intsidentideta. Rünnati seitset metrootöötajat ning kaht
politseinikku, rebiti maha mõned reklaamplakatid, vandaalitseti
rongivaguneis ning risustati perroone. Politsei arreteeris kokku 17 inimest
ning oli sunnitud sulgema kuus metroopeatust olukorra stabiliseerimiseks. No
mis siis ikka, peol juh
tub! Keegi purjuspäi rongi alla ei hüpanud ega muul kombel surma ei
saanud. Kui kell lõi kesköötundi, kuulutades juunikuu algust,
ruttasid pidulised tuhkatriinu kombel maa alt taas pinnale.
Parkides ja tänaval tsiviliseeritud napsutamise kohta Londonis
õnneks seni mingit piirangut veel kehtestatud pole.