01.08.2008, 00:00
Rooma paavsti maailma(kahetsus)tuur
Paavst Benedictus XVI külastab eri maid ja palub seal kiriku pattude pärast andeks.
Kunagi uusaja koidikul tabasid usuliselt innukad ärimehed ära, et
tasub olla aus. Kas sealt saigi alguse õpetus, et iga panga suurim
kapital on klientide usaldus? Vaadates praeguse paavsti Benedictus XVI
tegemisi, tekib nii mõnegi inimese hinges küsimus, kas kahetsus
võiks olla samuti kasulik. Paavst rändab mööda maailma ja
aina vabandab ja vabandab.
Tänavune vabandustelaine sai alguse
paavsti aprillikuise visiidi ajal Ameerika Ühendriikidesse, jätkus
see just äsja lõppenud visiidi ajal Austraaliasse. Mõlemal
juhul oli tegemist kahetsusega katoliku vaimulikkonda vapustanud
pedofiiliaskandaali pärast.
Paavst on rahvusvahelises
elus väga omapärase positsiooniga mees. Teda võib nimetada
globaalseks arvamusliidriks. Ühendriikides ilmuv ajakiri Foreign Policy
küsitles oma lugejaid maailma saja mõjukama intellektuaali
edetabeli moodustamiseks.
Tulemus oli ühelt poolt üllatav
ja teisalt ootuspärane. Kümme mõjukaimat tulevad
kõik islamimaailmast (Foreign Policy lugejaskonnas on ilmselt palju
sealt pärit inimesi, kes siis n-ö upitasid omakandi inimesi) –
lääne publikule on ilmselt laiemalt tuttav vaid Türgi
kirjaniku Orhan Pamuki nimi, kes pälvis 2006. aastal Nobeli
kirjanduspreemia (Pamuk on neljandal kohal).
Nimekirja
järgmises kümnes on meile juba enam tuntud nimed: vasakpoolne
intellektuaal ja poliitiline lingvist Noam Chomsky tuleb
üheteistkümnendana. Tema järel kaheteistkümnendana
keskonna-alarmist Al Gore, tuntud ka kui USA eelmine asepresident, siis
neljateistkümnendana Itaalia kirjanik ja semiootik Umberto Eco, Vene
maletaja ning dissident Garri Kasparov tuleb kaheksateistkümnendana.
Paavst Benedictus XVI asub alles kolmekümne teisel kohal.
Kümme olulisemat intellektuaali tulevad islamimaailmast. Hüva
– see maailm ongi tõusuteel. Kui me neid ei tea, siis häda
meile.
Kümne järgmise hulgas on kristliku maailma
meediastaarid ja kirjamehed. Hüva – see maailm on languses ja peabki
olema tagasihoidlikumal positsioonil.
Ent Rooma paavst kolmanda
kümne keskel, mida sellest arvata?
Benedictus XVI,
kodanikunimega Joseph Ratzinger, oli hulk aastaid Vatikani
usudoktriini kongregatsiooni juht. Keskajal nimetati seda kongregatsiooni
pühaks inkvisitsiooniks.
Inkvisiitori töömeetoditest
on 18. sajandi valgustajate mõjul jäänud meile meelde
peamiselt piinamine. Mis on valgustusajastu usuvastase propaganda liialdus.
Esimesel kohal oli inkvisiitoril vaimne töö. Ketserlus ja usust
taganemine tuli ilmsiks inimese küsitlemisel ja tema kirjatööde
lugemisel. Küsitlejalt (uurijalt – inquisitio
tähendab juurdlust) nõudis see head teoloogilist haridust,
orienteerumist kõikides olulistes tekstides, loogilist
mõtlemist.
Nii oli see tollal, seda enam kehtib see praegu.
Ratzingeril on need omadused kuhjaga olemas. Üks teda hästi tundev
jesuiit väitis, et Ratzingeril on kaheteistkümne professori
mõistus ja süütu lapse hing.
Olgu
süütusega, kuidas on, aga intellektuaalide hulka tuleb ta kindlasti
arvata.
Vääriks pikemalt arutlemist, miks ta maandus
kolmanda kümnendi keskele. Lühidalt öeldes sedastaks, et
sellised edetabelid ongi vaieldavad. 2006. aastal tsiteeris paavst
Benedictus XVI akadeemilises loengus üht 14. sajandi Bütsantsi
keisrit, kes väljendas end islami suhtes ülikriitiliselt:
“Näidake mulle, mida uut Muhamed on toonud, ja te leiate ainult
kurjust ja ebainimlikkust, nagu näiteks käsk levitada usku
mõõga abil.” Paavsti lo
eng põhjustas rahvusvahelise tormi. Sealsamas islamimaailmas, kust
tulevad mõjukuselt kümme esimest intellektuaali. Kelle
sõnavõtud ei suuda ometigi sellist vastukaja tekitada.
Benedictus XVI palus vabandust. Tema pressiesindaja toonitas, et paavst vaid
tsiteeris keiser Manuel II Palaiologost. Kellegi tsiteerimine ei
tähenda veel temaga nõustumist. Mõned päevad hiljem
tapeti Somaalia pealinna Muqdisho lastekodus üks Itaalia nunn ja tema
ihukaitsja. Juhtus ka muid vägivallaakte, mis seostati õnnetu
loenguga. Paavsti sõnadel on teatud järelmid.
Jumala asemik maa peal on ühtlasi ilmalik valitseja, sest Vatikan on
1929. aastast alates omaette riik. Paavstil kui ilmalikul valitsejal on
võimalik teha visiite teatud riikidesse ka siis, kui mingid asjaolud
muudavad selle talle kui katoliku kiriku peale keeruliseks (näiteks 2001.
aasta visiit Kreekasse, kui õigeusu vaimulikud olid paavsti
külaskäigu vastu; Kreeka valitsus aga eiras seda, öeldes, et
külla saabub Vatikani riigipea).
Paavstil on oma
välisministeerium ja laialdane saatkonnavõrgustik. Siinkohal
peab märkima, et diplomaatiline korpus käib Püha Tooli (ehk
paavsti), aga mitte Vatikani riigi juurde. Püha Tool on
kolmeteistkümne rahvusvahelise organisatsiooni liige, sh ÜRO,
OSCE ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur; paljudes organisatsioonides, nagu
näiteks WHO (maailma tervishoid) või FAO (maailma põllundus
ja toit), on ta vaatleja. Diplomaatilised suhted on paavstil 176 riigiga.
Paavsti esindajat nimetatakse apostlikuks nuntsiuseks (nuntius – ladina
keeles “saadik”). Kiriklikus hierarhias on ta tavaliselt
võrdsustatud peapiiskopiga. Mõnedes riikides peetakse teda
automaatselt diplomaatilise korpuse vanemaks. Nuntsiuse peamiseks
ülesandeks on tagada Püha Tooli ja asukohamaa katoliku koguduse side.
Kuid ta töötab ka tavalise diplomaadina, kes annab aru Vatikanis
asuvale välissekretariaadile. Seda juhib praegu peapiiskop
Dominique Mamberti, Marokos sündinud mees, keda peetakse – NB!
– suureks spetsialistiks islami alal.
Paavsti saadikud
on võrreldes ülejäänud diplomaatidega mõneti
ebatavalised inimesed.
Esiteks ei kehti nende puhul diplomaatilises
korpuses tavaks olev rotatsiooni põhimõte – iga saadik on
lähetatud välisriiki vaid teatud aastateks, mille täitumise
järel ta kas naaseb kodumaale või suundub uude riiki.
Nuntsiused võivad olla ühes riigis mitu korda kauem kui
ilmalikud diplomaadid. Mis tähendab seda, et nad teavad sellest
riigist väga palju ja omavad seal laialdasi sidemeid. Järgmine
omapära on see, et paavsti saadikud ei lahku lähetusriigist
kergekäeliselt. Puhkegu seal kas või revolutsioon ja
kodusõda, Püha Tooli esindaja jääb hea karjasena oma
lambukeste juurde. Mis võib tähendada seda, et paavsti esindaja
ongi ainus diplomaatiline isik probleemses riigis ning vaid tema saab
edastada rahvusvahelisele üldsusele tõest infot sealsest
olukorrast. Kolmandaks iseloomustab Püha Tooli diplomaate väga hea
haridus ja keelteoskus.
Pärast Benedictus XVI
ebaõnnestunud remarki islami asjus paavst palus vabandust. Nagu
näitab Itaalia nunna tapmine, peab paavst vabandust paluma kas või
sellepärast, et säästa inimeste elusid.
Kuid
siin võib olla ka rahaline kaalutlus. Katoliku kirikut vapustanud
pedofiiliaskandaalid on peale kirikule tekitatud moraalse kahju seotud ka
rahalise kompensatsiooni nõudega. Need võivad viia terved
kiriklikud diötseesid pankrotini. 2007. aasta jaanuaris maksis
Ühendriikides resideeriv Charl
estoni piiskop valuraha 12 miljonit dollarit. Ühendriikides Bostonis
maksti ohvritele 85 miljonit, Los Angelese peapiiskopkonnas oli see summa
2006.–2007. aastatel ühtekokku 720 miljonit.
See
statistika käib Ühendriikide kohta. Austraalias on preestritest
pedofiilide ohvrid organiseerumas (riigis on ametlikult 5 miljonit katoliiklast
ja ohvrite hulk võib olla märkimisväärne).
Ülikatoliiklikult Iirimaalt pole samuti kahjunõudeid (veel)
laekunud. Küll on teada, et paavst külastab seda riiki järgmisel
aastal ja ilmselt esineb ta ka seal vabandusega.
Kas vabandused
suudavad kahjunõudeid tõrjuda? Küsitav. Aga katoliku kirikul
tasub olla hagejatega käitudes tasane ja malbe. Enne äralendu
Austraaliast kohtus paavst Sydneys Püha Maarja katedraalis pedofiilide
ohvritega (välja olid valitud kaks meesoost ja kaks naissoost ohvrit), ta
kuulas nende lood ära ja pidas koos nendega missa.
Ent
varalisi nõudeid on Vatikanile võimalik esitada ka teistsugustel
ohvritel.
Rahvusvahelise üldsuse meeli hoidis pikka aega
ärevil Teise maailmasõja päevil iseseisvana olnud Horvaatia
riigi varade kadumise küsimus. Horvaatia oli natsi-Saksamaa liitlane, kes
puhastas oma alad etniliselt. Ohvriteks olid serblased, mustlased, juudid.
Kurjal nukuriigil olid tihedad sidemed Vatikaniga (frantsiskaani mungaordu
kaudu), kes olevat 1945. aastal korraldanud Horvaatia riigikassa evakueerimise
Vatikani panka. Jutt on paarist sajast miljonist Šveitsi frangist, mis
tänasesse vääringusse konverteeritult olevat kaks miljardit USA
dollarit. Kuna Horvaatia riigikassasse anti hävitatud
rahvusvähemustelt konfiskeeritud varad, siis tuli ohvrite perekondadel
1998. aastal mõte anda kogu asi kohtusse. Asja arutati San Francisco
föderaalkohtus. Käesoleva aasta 7. aprillil lükkas kohus
hagejate nõude tagasi. Kas asi sellega lõppeb, ei oska
siinkirjutaja arvata.
Katoliiklastele on Rooma paavst
“isa” (ladina keeles “papa”). Praeguses maailmas peab
ta olema “kahetsev isa”.