Pea kõikidesse varjupaikadesse on seenelised toonud hüljatud, ehmunud ja näljase kiisu või kutsu. Igaks juhuks hoiatan, et järgnev jutt pole mõeldud hellahingelistele – paljude loomade jaoks on elu kahjuks karm ja ebaõiglane.

Valga varjupaiga juhataja Liina Ulm teab, et kassi- või koerapoegade metsa mahajätmine pole sugugi haruldane. Kõige kurvemad on need juhtumid, kui loomakestel on silmad avanenud, kuid nad on siiski veel liiga väikesed, et ilma emata ellu jääda. Levinud on ka kutsikate ja kiisupoegade sokutamine eramajade õuele, ilmselt arvates, et küll looma eest hoolitsema hakatakse. Heal juhul märkab majaomanik uut looma enne, kui tema koer õnnetu sissetungija maha murrab. Aga mis juhtub halvema variandi korral?

Kurvad ja kurjad lood

Paljud, kes on elanud lemmikloomaga koos „hällist hauani” ehk pisikesest peast kuni looma surmani, ei suuda ette kujutada põhjust, mis sunniks neid oma lemmikut maha jätma. Laste puhul ju ei mõelda, et mul sai tast villand või et aega pole ja viin ta minema (või noh, vist ikka leidub selliseid inimesi ka, muidu poleks ju lastekodusid), kuid loomaga käitutakse sageli kui hingetu mööbliesemega.

Valga varjupaika toodi augusti alguses umbes põlvekõrgune, üle poole aasta vana koer Asja. Kui küsiti, miks loomast loobuda tahetakse, teatas omanik, et lastel sai kutsikaeast väljakasvanud koerast kõrini ning vanematel pole kunagi olnud tahtmist loomaga tegeleda. Teda oldi nõus ka metsa puu külge siduma, kui varjupaik vastuvõtmisest keeldub. Asja võeti loomulikult vastu, talle tehti vajalikud parasiiditõrjed ja vaktsineerimised ning õnneks ei möödunud nädalatki, kui koer endale uue pere sai.

Asjal läks tegelikult veel hästi, varjupaiga töötajad on näinud palju hullemaid juhtumeid. Halvimal juhul on koerad selleks ajaks, kui nad mis tahes teed pidi varjupaika jõuavad, korduvalt peksa saanud, hirmunud ja pelglikud või vastu pidi – agressiivsed. Nendega tuleb hakata tõsist vaeva nägema, et nad inimest uuesti usaldada suudaks. Enamasti saavad neist loomadest siiski tublid ja truud kaaslased, kuid uus omanik peab olema valmis suureks tööks ning looma rikutud psüühika tasakaalustamiseks.

„Väga palju hüljatakse just alla aasta vanuseid lemmikuid, kes on mõnusast kutsika- kiisupojaeast välja kasvanud ning kellele peab hakkama kombeid õpetama,” teab Liina Ulm kogemuste põhjal. Miskipärast tuleb paljudele omanikele üllatusena, et koertel-kassidel on jooksuaeg (mida annab ju operatsiooni abil vältida), et nad saavad järglasi ja et neid peab õpetama inimeste korraldustest aru saama – ükski koer pole sündinud targana.

Kui siiski on otsustatud loomast loobuda…

Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks, kes koordineerib kõikide MTÜ all olevate varjupaikade (Pärnus, Viljandis, Valgas, Võrus ja Rakveres) tööd, rõhutab, et kui inimene tõesti tahab loomast loobuda, toogu ta pigem ise lähimasse varjupaika, mitte ärgu jätku teda kuskile ripakile. Lisaks rääkigu looma kohta nii palju, kui teab. „Mida rohkem on infot, seda kergem on loomale sobivat kodu leida. Kui vana ta on, kas ta sobib teiste loomade või lastega, kas talub autosõitu, milliseid haigusi on põdenud jne. Mida ausamat teavet saame, seda parem,” räägib Triinu.

„Kord tuli Viljandi varjupaika mees koeraga ning väitis looma leidnud olevat. Võtsime koera vastu ning rutiinse esmakontrolli ajal leidsime naha alt kiibi. See oli ka korralikult registrisse kantud ning omanikuks – oh üllatust! – seesama mees, kes just äsja koera toonud oli,” meenutab Triinu üht juhtumit.

„Kui lemmikust otsustatakse loobuda, oleks tore, kui seda tehtaks just looma jaoks kõige valutumal viisil,” paneb Triinu inimestele südamele. Loomal on niigi halb, iga koerkass elab koduvahetust vähemal või rohkemal määral üle.

Mõnikord on varjupaika andmise asemel inimlik ja aus alternatiiv lasta loom veterinaaril hukata, kuid seda tasub arutada varjupaigatöötaja või loomaarstiga – kõik sõltub konkreetsest loomast, tema vanusest, iseloomust ja tervisest.

Varjupaikade MTÜ seitsme tegevusaasta jooksul on läinud inimeste teadlikkus loomade heaolu osas paremaks, hulkuvaid ja hüljatud loomi jääb vähemaks ning varjupaikadest võetakse uusi lemmikuid rohkem. Paraku on siiski veel liiga palju selliseid inimesi, kel inimlikkusest tugevasti puudu jääb.

Hulkuva looma leidja peaks temast kiiremas korras teada andma lähimale varjupaigale, et välistada selliseid kõnesid nagu „Siin hakkas aprillis elama üks emane kassike, andsime talle süüa, kuid nüüd on tal paarikuised pojad ja kõik on metsikud”. Mõne kuu pärast võivad poegadel endil juba pojad sündida. Igal hulkuval loomal võib olla kuskil omanik, kes teda pikisilmi koju ootab.