Aprilli lõpus leidsin veebist kuulutuse, kus pakuti müüa või vahetada Tori mära. Hobusel käisime järel Harjumaal. jõudsime suksu Laimaga koju Tartu külje alla laupäeval pärast südaööd. Panime ta lauta teise mära kõrvale. Lõa otsa ei pannud, sest ta oli rahulik ja sõbralik.

On äärmiselt ebatõenäoline, et hobune lahkub teise hobuse juurest, kuid just nii juhtus. Kui magasime, oli Laima jalaga lati maha tõmmanud ning lahti pääsenud. Meil on küll turvakaamerad, aga ööpimeduses pole neilt eriti hästi näha. Kella neljaks hommikul oli ta igatahes kadunud.

Helistasin politseisse. Kammisime taksikoeraga ümbruskonna läbi. Küsisin päästeteenistusest helikopterit.Öeldi, et ei saa, otsige ise.

Siis hakkas mulle helistama hobuse endine omanik Mari. Internetifoorumites hoiatati kellegi Liina Lepma eest, kes müüvat hobuseid ning varastavat neid tagasi. Küsisin, kas Mari teab sellist inimest. Mari saatis vastu sõnumi, et tema ongi Liina Lepma!

Tegin politseile avalduse. Uskusin, et hobune varastati tagasi.

Kolmapäeval kõndisime õhtul ümbruskonna metsarajad veel kord läbi. Nüüd võttis taks jälje üles. Leidsime Laima lähedalt turbakraavist. Ta oli vajunud kopraauku. Ilmselt otsis ta vett ja vajus ära.

Kutsusin päästeteenistuse. Kasse on nad puude otsast alla toonud, nüüd aidaku hobune päästa! Päästjad tunnistasid, et juhtum on enneolematu. Tulid kaks meest, kuid ega nemad jõua 520kilost hobust mülkast välja tõsta. Ajasime küla pealt veel mehi kokku ning tõmbasime suksu august välja.

Aga ta vajus sinna uuesti sisse! Politsei arvas, et päästeteenistus vastutab, päästeteenistus suunas vastutuse keskkonnaametile. Mehed kõik laiali, päästjad ütlesid, et ei oska siin enam aidata ja nende töö on tehtud!

Jäin ainult mina tüdrukutega – oma tütre ja tema kahe sõbrannaga. Asi oli halb, hobuse keel kuivas. Kutsusin lähedal elava loomaarsti Tiit Siib­oja. Ta ütles, et hobune on vähemalt viis aastat vanem, kui mulle oli väidetud. Ja et on 99,9 protsenti tõenäoline, et Laima annab otsad. Vana hobune ei tõuse enam jalgadele, kui ta on mülkas sees olnud.

Panime tüdrukutega Laimale tekid peale ja masseerisime teda. Hakkasime teda ise üles lükkama.

Ühtäkki kuulsime, et keegi ­eemal krõbistab, justkui murrab oksi. Kell oli pool üks öösel ja väljas oli hämar. Arva­sime, et ehk tuli naabrimees ­tagasi. Küsisime, kes seal võsas ­sahistab. Vaikus. Siis nägime viie-kuue meetri kaugusel, teispool kraavi seismas tumedat tont­lik­­ku kogu. Just nagu inimene.

Ilmselt oli see karu, kahel käpal püsti. Taks oli läinud tulijat nuusutama, kuid tuli niuksudes tagasi ning hõõrus end minu jala vastu.

Karusid näeb siinkandis peaaegu iga nädal. Naabrite juures käivad nad õunu söömas, valivad kõige magusamad välja. Naabrimees peletab karusid, pannes õues raadio mängima.

Panime kodu poole jooksu. Hirmuga võib jõud kaduda, mina kukkusin korduvalt. Teine hobune kodutallis hakkas hirnuma, ju tundis, milles asi.

Kodus helistasin päästeteenistusele ja keskkonnateenistusele. Mulle öeldi, et aprilli lõpus karud ärkavad ja on kurjad, sest neil on nälg. Kartsin, et karu sööb hobuse ära.

Palusin, et saadetaks jahimees. Ma ei saanud ju minna sinna oma eluga riskima!

Päästeteenistuse dispetšer ütles, et kui karu hobuse ära sööb, esitagu me kahjunõue. Nemad fikseerivad söömise ja maksavad kahjud kinni. Andis ka nõu, et tuleb võtta plekkanumad ja neid üksteise vastu taguda. See hirmutavat karu. Haarasime Võnnu päästeteenistusest kaasa kõik panged ja sõitsime tüdrukutega Laima juurde tagasi. Suunasin autotuled sinna peale ja jätsime igaks juhuks auto uksed lahti, et oleks võimalik sisse joosta. Seejärel hakkasime panne kokku taguma.

Siis tulid päästeteenistused ning jahimees relvaga. Me olime kella kaheni öösel panne tagunud, kuid päris lähedale polnud julgenud minna. Mehed käisid ära, ütlesid, et õhk on puhas, aga hobune on surnud.

Anneli Kööba-Orloviga rääkis ajakirjanik Toivo Tänavsuu.

Saatuslik hetk
... on rubriik, kus inimesed räägivad erakordsetest sündmustest, kus nad osalesid või mida nad pealt nägid.