Mullu oktoobri lõpus astus Tallinna vanglast välja 33aastane Anu (nimi muudetud – toim). Ta läks neljaks kuuks vangi soojal juunihommikul, kuid nüüd oli lumi maas ning Anu sumpas kohe Lasnamäele, oma ema juurde.

Õigupoolest polnudki tal kuhugi mujale minna.

Tema mees Timo (nimi muudetud – toim) oli kaheksaks aastaks vangi mõistetud ning nende kaks last olid lastekodus.

Kaks päeva pärast vanglast vabanemist läks Anu lastekodusse oma seitsmeaastast poega vaatama. Ta lausa igatses poissi. 

Aga pisitütart, kes nägi ilmavalgust 2015. aasta mais, ta vaatama ei läinud. Ta polnud seda last kunagi tahtnud ja nii oli kindel plaan lapsest haiglas loobuda.

Aga keegi ei võtnud teda tõsiselt. Lõpuks Anu mõtleski ringi.

„See oli suurim viga,“ ütleb ta nüüd.

Praegu on tüdruk juba kahe ja poole aastane ning elab Tallinna lastekodus. Elab pole siiski päris õige sõna. Ta on vegetatiivses seisus, ajukahjustuse tagajärjel pime ja kurt. 

Kuidas juhtus, et sündides igati tervest beebist sai lootusetu invaliid? Kas seda saanuks ära hoida?