Sandor Liive mõistatus
Andrus Ansipi valitsus tahab Eesti Energialt saada tänavu ja tuleval aastal dividendide ja tulumaksuna kokku 3,4 miljardit krooni.
Samal ajal peaks suurfirma hoidma iga senti, sest lähiaastatel neelab ainuüksi Narva uute elektriplokkide ehitamine üle kolme korra rohkem raha.
Eesti Energia juhataja Sandor Liive aga naeratab laialt ja ütleb usutluses Äripäevale, et "dividendide väljamaksmine on auasi ja ta oleks nõus kogu kasumi riigi hüvanguks andma".
Mida põrgut see veel tähendab?
Variant 1: pead suu ja säilitad töökoha!
Kõige esimesena hakkas rahva seas liikuma versioon, et Liive ei vaielnud valitsusele vastu, sest kartis kaotada oma magusat töökohta põhipalgaga üle 120 000 krooni kuus.
Liive kiitiski dividendiotsust ja kinnitati seepeale möödunud nädalal neljapäeval taas ametisse. "Oleme Sandor Liive ja juhtkonna tööga rahul," teatas nõukogu esimees Jüri Käo.
Ma ei usu aga seda versiooni, sest Liive-suguse ärksa juhi jaoks oleks see liiga madal lend. Ta pole sedasorti sell, kes direktoritooli nimel valitsuse ees põlvili laskub ja iga käsku täidab - nagu ka eelmine peadirektor Gunnar Okk omal ajal.
Variant 2: dividendideks annab raha riik ise!
See on asjalikum mõte.
Riik peab avama elektrituru ja eraldama selleks Eesti Energiast põhivõrgu Elering.
Vastavasisulise ultimaatumi esitasid soomlased. Muidu ei luba nad ehitada teist merealust elektrikaablit Estlink 2.
Majandusminister Juhan Parts moodustas suvel Eleringi eraldamise uurimiseks erikomisjoni, mida juhtis Res Publica endine juht, kunagine rahandusminister Taavi Veskimägi.
Veskimägi tegi oma tööd koguni nii suure innuga, et otsustas poliitikast lahkuda. Temast sai põhivõrgu tegevjuht!
Komisjon leidis, et riik peaks Eleringi välja ostma hinnaga 2,1 miljardit krooni. See näib riigile hiigelsuure kulutusena ajal, mil riigieelarve on sõelapõhjaks lastud nagu mõni venelaste kergetank teise ilmasõja ajal, kuid ... siin tuleb mängu riigi raamatupidamisele omane trikk. Põhivõrgu ostmist ei kanta eelarve kuludesse, vaid see läheb kirja nn finantseerimistehinguna - raha vaid vahetatakse aktsiate vastu.
Küll aga lähevad riigi tuludesse kirja dividendid, mida riik elektrifirmast vastu saab. Ehk eelarvedefitsiidiga võitlev riik on selge võidumees - kulusid ei teki, tulusid aga küll.
Võitja on ka Eesti Energia, sest ta ei pea dividendide väljamaksmiseks meeleheitlikult raha hankima, vaid riik toob selle Eleringi osturahana ise kandikul kohale.
Kuid ka sellel variandil on häda: ta kõlbab tänavu, kuid riik nõuab 1,3 miljardit krooni dividende ka järgmisel aastal. Firma teenib küll kasumit, aga ainult sellega ei täida riigi ahnelt laiali aetud suud.
Variant 3: Vähemalt viiendik Eesti Energiast müüakse börsil
Eesti Ekspress lisab veel ühe versiooni Liive enesekindluse kohta - Eesti Energia viiakse börsile.
See on Liive ammune unistus. Ta tahab teha Eesti Energiast rahvusliku tšempioni, nagu oli omal ajal Hansapank.
Seni segasid tema plaane poliitilised vastuolud, kuid suve hakul Rahvaliiduga peetud koalitsioonikõnelustel tõusis Eesti Energia börsileviimise teema taas üles. Pärast seda kadus ta vaikselt avalikkuse, aga mitte tegijate jaoks.
Ekspressi teada pole Reformierakond ega IRL börsileviimise vastu.
Ees ti Energial on ka olemas head nõuandjad. Näiteks Briti konsultatsioonifirma Lexicon Partners, kes uuris juba mitu aastat tagasi, mida peaks Eesti riik oma osalusega peale hakkama. Ja juriidilises vallas on kindlasti pädev RaidlaRoschieri büroo, kus töötab Eesti Energia endine peajurist Jaanus Ikla.
Liive ambitsioone arvestades on võimalik, et aktsiaid hakatakse korraga müüma nii Tallinna kui Londoni börsidel.
Tallinna börsi reeglite kohaselt peab firma aktsiatest olema vabalt kaubeldav vähemalt 25 protsenti, kuid mõnel suuremal ettevõttel - nagu Tallink ja Olympic Casino - on lubatud ka väiksemat osa, nii 20 protsendi lähedal - peaasi, et on tagatud väärtpaberite piisav likviidsus.
Tõenäoliselt toimuks börsileminek aktsiakapitali laiendamise kaudu, sest sel juhul saaks firma ise värsket raha kasutada. Samas pole välistatud, et ka riik müüb oma tulude turgutamiseks tükikese talle kuuluvast aktsiapakist.
Ka Eleringi ost-müük on järjekordne samm börsilemineku suunas. Erafirmalt oleks põhivõrgu kui ühe olulise osa eraldamine märksa raskem. Ja samas, kui Eestis tekib tuleval aastal vaba elektriturg, kerkib veelgi jõulisemalt esile küsimus: miks peab riik endale hoidma vabaturul tegutsevat ettevõtet?
