Sandra Üksküla: kõige tähtsamad on mõte ja partner

Lavakunstikooli tudeng Sandra Üksküla (22) jõudis läinud aastal publiku ette kahes oma kursuse näidendis - „Ahoi!"' Käsmu rahvamajas ja „Kõige tähtsam"' Draamateatris.

Lavakooli ajaloost on teada kolm selle lõpetanud vendadepaari (Mikiverid, Kloorenid ja Ojad), aga nad ei õppinud ühel kursusel. Sandra aga avastab teatrikunsti saladusi koos aasta noorema venna Kristjaniga. Kuidas nii juhtus?

“Teadsime, et see on ainuke kool, mille lõpetajatele pakutakse võimalus ennast mõnes Eesti teatris näitlejana tõestada. Mujal õppinutel on see kindlasti palju raskem. 2005. aastal, kui mina keskkooli lõpetasin, lavakunstikooli vastuvõttu polnud, sellepärast katsetasimegi siis, kui Kristjan keskkooli lõpetas. Omavahelist konkureerimist me eriti ei kartnud, kuna üks on ikkagi nais-, teine meessoost. Küll aga painas küsimus, kas kahte Ükskülat ühele kursusele võetakse, kui kohti niigi vähe. Mul on väga vedanud, et saan koos vennaga õppida, sest temaga on hea koos luua, nalja teha ja asju arutada.”

Kõige olulisem asi, mille üle Sandra kõrgharidusega näitlejaks saamise protsessis seni imestanud on, on see, et vene keelt ei ole õppeprogrammis. Kui aega oleks, siis läheks ta keelekursusele.

“Kõige rohkem meeldib mulle laval olla siis, kui ma tean, miks ma sinna lähen, ja mind haarab või puudutab see idee, mida ma sinna läbi viima lähen. Kõige rohkem kardan seda, et maitsemeel läheb umbe ja huumorimeel kaob ära.”

“Ahoist” jäi Sandra meelde eeskätt vanaei(te)de meisterliku kehastajana. Kes ta eeskujuks oli? “Mul oli kujutluses väga värvikas vanavanaema Valentina, keda me Kristjaniga Nännaks kutsusime. Ta oli siis juba üle kaheksakümne, aga heegeldas, kudus, luges meile luubiga – sest silmad enam hästi ei näinud – muinasjuturaamatuid ette ja mängis mööda tube karujahti.

Kui temale mõtlesin, siis olemuse tuum tundus puhas rõõm. Elutark rõõm, mitte naiivne naeratus. Tema elu oli pikk ja keeruline, aga mängurõõmu jätkus endale ja veel lapselapselastelegi sisendada. Minu arvates pole midagi hapramat ja väärtuslikumat kui elukogenud naine, kes on siia ilma järglasi toonud ning kellel on palju elutarkust ja nippe põlletaskus. Ka minu mõlemas vanaemas on siiras loomis- ja mängurõõm. Vanaema Evi lõpetas Tallinnas balletikooli ning töötas Pärnus balletiõpetajana, kuid praeguseks on oma neljale lapselapsele elukutseline vanaema. Vanaema Siinat näeb sellessamas ametis olemise kõrvalt ka lavalaudadel. Ja minu ema... seda ma ei oska sõnadesse panna, kui palju tarkust on temalt õppida olnud ning on edaspidigi õppida. Oleme Kristjaniga üldse õnnelikud inimesed, sest oleme pärit mängulisest kodust, kus on Ema, Isa ja armastus. Olen nüüdseks leidnud enda kõrvale ka inimese, kellega tahan sellise kodu luua.”

Sandra vanaisa Aarne Ükskülat teavad kõik. Sandral on väga uhke tunne, et tal on vanaisa, eriti selline kähedahäälne. “Enne Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi õppima minemist ma ei julgenud talle väga rääkida, et unistan näitlejaks saada. Ta püüdis meid ikka muudele radadele suunata – teadis, et mulle meeldib matemaatika ja Kristjanil on annet keelte peale.

Laval polnud ta meid näinud.

Aga meie muusikaõpinguid ja tegemisi on ta alati toetanud ja jälginud. Isa jäädvustab meie esinemised videolindile ning vanaisa ikka külla tulles palub, et kruttige midagi televiisorist peale. Nüüd, kus ma käin juba kolmandat aastat koolis, kus ka tema kunagi õppis, on vanaisalt saadud tarkus lihtne ja lühike – laval on kõige tähtsam mõte ja partner. Nii on ju ka elus – näitleja-mina ja inimese isiksus ei ole kaks eri olendit.

Sandra isa Sander töötab Eesti Rahvusringhäälingus tootmistehnoloogia arendusjuhina, ema Kristel on Vanalinna Hariduskolleegiumis õppedirektor. Tütar leiab, et neis mõlemas on palju loomingulisust. “Ema õpetas mind laulma ja klaverit mängima, isa Kristjanit kitarri tinistama ja rütme taguma. See, et me vennaga mõlemad teatriteele sattusime, on suuresti nende teene.

Nemad lõid kodus sellise keskkonna, kus julges unistada ja sai tegeleda muusikaga, koos käisime teatris ja kontsertidel. Nad on mulle eeskujuks.”

Perekonnanime saamislugu on uuri­nud vanaonu Priit. Sandra: “Üks meie esiisadest sai 17. või 18. sajandil teenete eest mõisast priiks ning rajas endale Tapa ja Moe vahele talu. Tal oli kuus poega, kellele ta samuti sinna eluasemed ehitas. Sündis väike küla ning nimede panemise ajal andsid sakslased sealsele perele nimeks Eindorf, mille eestikeelne tõlge ongi “üksküla”.

Nimede eestistamisel saime perenimeks Üksküla.

Sandra esimesed teatrimälestused pärinevad Pärnust, kus tüdruk veetis koolivaheajad ja suved, mälusopis on fragmendid Endla teatri lavastustest, kus tegi kaasa vanaema.

Lapsena tegi vennaga kodus sageli näitemänge. “Koolis lavastasime tüdrukutega klassijuhatajatunniks näidendeid. Gümnaasiumis õppisin aga tõsisemalt Lembit Petersoni, Marius Petersoni ja Tõnis Rätsepa käe all lavalise olemise aluseid. Kolme aasta lõpuks lavastas Marius meiega Gombrowiczi näidendi “Iwona, Burgundi printsess”, kus mängisin kuningannat.

Sellest tööst on endal väga ilus mälestus.”

Sandra arvab, et lavastajaks sünnitakse või vähemalt on need inimesed suure sisemise põlemisega, neil on kirg lugusid lavale panna ning nad oskavad oma näitlejaid juhendada ja aidata. “Aga kui edaspidi satun kollektiivi, kus on ühist teotahet ja tekivad huvitavad mõtted, siis peab sedagi proovima. Meie kursusejuhendaja Hendrik Toompere juunior on meid kõiki julgustanud kooliseinte vahel lavastamises kätt proovima.”

Eestis on praegu majanduslangus. Möödunud kevadel oli lavaka lõpetajatel erialase töö leidmisega rohkem muret kui varem. Sandra nägi seda kõrvalt, aga praegu enda pärast ei muretse: “Veel on aega turvaliste kooliseinte vahel koos kursusega näitlejatööd õppida.

Arvan, et kui targalt ja rõõmuga tegutseda, läheb kõik nii, nagu minema peab.”