Seemnepomm laisale naabrile!
Gerilja-aednikud on juba platsis. Teele Pehk, Regina Viljasaar ja sama hoovi väike tüdruk Liisi Zingel toimetavad ühe Väike-Ameerika tänava puumaja muruplatsil. Nad valmistuvad Liisi lastelaual seemnegranaate tegema.
“Siin on savi, Tehnika tänava aianduspoest sundsponsorluse korras saadud kanakaka ja kompostmuld,” loetleb planeerijana töötav Regina taimsete relvade sidusaineid. Linnalabori koordinaator, roheliste sukkadega Teele tõi kressi-, saialille-, mooni-, spinati-, peterselli- ja tilliseemneid.
Sõjaplaan on järgmine: “Kõnnime mööda raudteed Balti jaama poole. Raudtee äärde ja tühjadele kruntidele viskame ilutaimi ja Reisijate tänavale, kuhu heidikud kogunevad õlut jooma, sinna paneme kasvama toidutaimed,” tutvustab Teele.
Paneme kummikindad kätte ja segame Liisi väikesel plastmasslabidal kokku granaatide koostisosad. Voolime käepärasteks pallikesteks. Seemnepommid papist toonerikasti, kast Teele jalgratta pakikale ja gerilja-aednike retk võib alata.
Linnaruum inimeste kätte
Linnalabori liikmed on pühendunud linnakeskkonna uurijad ja linna inimsõbralikumaks muutjad. Noored geograafid, urbanistika eriala, kunsti- ja majandusteaduste taustaga laborandid kogunevad igal nädalal Telliskivi loomelinnaku toakeses ja peavad plaani, mida saaksid nemad linna heaks ära teha. Üks Linnalabori tegevussuundi on linnaaianduse taas ausse tõstmine. “Nõuka ajal oli inimestel lausa kohustus endale taimi kasvatada. See oli omaette kultuur. Kui mindi üle tarbimisühiskonnale, muutus aianduskooperatiivide maailm stagnateemaks,” räägib laborant Sander Tint, aiandusmaade uurija.
Urbanistika magister Regina meenutab, et kui ühed laborantide sõbrad püüdsid kolm aastat tagasi suure Lasnamäe maja hoovi koos elanikega haljastada, siis see ebaõnnestus. “Mõned inimesed võtsid küll osa, aga enamik vaatas kogu seda nalja rõdu pealt.”
On säravaid erandeid, kus pensionärid ja linna tulnud noorpered võtavad kortermaja hoovi oma kontrolli alla ja istutavad sinna midagi. Üha levinum variant on siiski linnamaa okupeerimine autode jaoks.
Miks ei võiks Europarklate loomise asemel kasutada tühje krunte linnaruumi rikastamiseks ja teha sinna kogukonnaaiad, küsivad laborandid. Miks ei võiks linn olla “söödav”?
Jõuame tüdrukutega raudtee äärde, Lilleküla peatusesse. Regina seletab, et näiteks Hollandis on inimesed suure osa raudteeäärseist taimekasvatuseks hõivanud, nagu ka majade katuseid. “Meil nii suurt ruumikitsikust ei ole, nii et selleks pole vajadust. Aga viskame siia värviks mõned ilutaimed!” seletab neiu ja heidame üle traataia kressi- ja moonigranaate.
Linnatill on lopsakam
Tehnika tänava Kassisaba piirkonnas on mitu lagedat kortermajade vahele jäävat prahiga pikitud krunti, mille tulevaste kresside ja saialilledega, vähenõudlike taimedega täis pommitame.
Sellestamast, linnas kasutult seisva maa kodanike poolt kasutusele võtmise ideest ja tegevusest sai New Yorgis alguse gerilja-aianduse ja seemnegranaatide idee. Organisatsioon Green Guerillas hakkas 70ndatel järjest tühermaid rohelusega pommitama, et need hiljem kogukonnaaedadeks muuta. Ja see õnnestus vägagi hästi: New Yorgis on tänaseks loodud üle 600 kogukonnaaia, kus kasvavad köögiviljad, õunapuud, vaarikapõõsad, lilled jne.
Ka Tallinnas on asja vastu huvi tundnud mõni kogukonnaühendus, näiteks Uue maailma selts ja Telliskivi selts. Telliskivi loomelinnakus võrsuvad Linnalabori eestvedamisel juba esimesed taimed pottides, et suve poole katusele loodavas kogukonnaaias edasi kasvada.
Ent küsite nüüd, kas linnas kasvanud söögitaimed üldse kõlbavad süüa? Linnalabor korraldas selle välja selgitamiseks projekti “Söödav linn”, milleks EKA vana peahoone ja Polymeri kultuuritehase katustel kasvasid kastides söögitaimed. Mäletate?
Möödunud sügisel saabusid laborist linnataimede ja Märjamaal samadel tingimustel kasvanud taimede keemilise analüüsi tulemused: linnas kasvanud taimed olid lopsakamad, kuna keskmine temperatuur on siin kõrgem. Porgand ja redis polnud erinevalt Märjamaa juurviljadest ussitanud.
Aga. Pliisisaldus petersellis ületas lubatud normi kolm korda. Analüüse teinud Marju Robal arvab, et see võis tuleneda linnatolmust ja heitgaasidest. Polymeri peterselli puhul võimalik, et lähedalolevast värvimistehasest.
Pliireostuse vältimiseks soovitab ta söögitaimi tänavatolmu eest kaitsta hekiga või ehitada neile kasvuhoone, aga igal juhul ei tasu end lasta sellest hirmutada. Katsed olid tehtud just ülitiheda liikluse vahetus läheduses.
Heidikutele peterselli
Sander Tint lisab, et linnas oma tagaaias, rõdul või katusel söögi kasvatamine paneb inimesi linna ja seal kasvavat hoopis teistmoodi nägema. “Kui sa linna n-ö maitsed, tekib sul uus hool või mure õhu kvaliteedi pärast, milles su toit kasvab. Kogukonnaaed on ka väga hea võimalus sama piirkonna inimestel kokku tulla ja koos midagi ära teha”.
Jõuame oma jalutuskäigul Telliskivi loomelinnakuni ning keerame raudteeäärsele jalakäijate teele, mis viib Balti jaamast Telliskivi tänavani. Siin, ühe maja ääres armastavad napsisõbrad pikemaid peatusi teha ja õlut juua. Nende istumisserva alla viskame viimased tilli-, peterselli- ja spinatigranaadid.
Gerilja-aednike aktsiooni järel on tunne hea. Kui Tallinn muutub sellest pisutki rohelisemaks linnaks, võib missiooni lugeda õnnestunuks.
