10.10.2008, 00:00
Seenekaif
“Hei, ma olen metsas seenel!” helistas üks ameeriklasest
sõber. Tema hääl oli rõõmu täis.
Linnapoiss nagu ta on, pääseb ta harva loodusesse.
“Üksi või?”
“Ei. Mõned
eestlased on ka.”
“Nii et nad näitavad sulle, mida
korjata?”
“Ei. Ma korjan neid, mis on ilusad.”
“Kuidas sa mürgised ära tunned?”
“Ah, ega ma ei söögi neid.”
“Nii et sa
jätad mürgised eestlastele söömiseks?”
“Ah, ole nüüd,” ohkas ta. “Arvata on, et need,
kes neid söövad, oskavad ikka vahet teha!”
Ja nii on
enamiku Eestis seenel käivate välismaalastega. Me uitame
mööda metsa ja muudkui mõistatame, kas liivaseen võib
olla männiriisikas. Viimaks, et mitte häbisse jääda ja
tühjalt tagasi tulla, lööme käega ja pistame mõlemad
kotti. Võib öelda, et käime jalaväelaste
sõjatarkuse järgi: mina põrutan kõigile, küll
Issand vahet teeb.
Ma olen nüüdseks koos eestlastega
Valgast Tallinnani kümme aastat seenel käinud ja olen ikka sama juhm
kui esimesel päeval. Ainus, mille ma kindlalt ära tunnen, on
kukeseen. Mulle ei meeldi ta mitte üksnes oma hea maitse ja lihtsalt
äratuntava välimuse pärast, vaid ka seetõttu, et kui
korvitäie kukeseeni tuttavatele viin, siis ma ei pea kuulma: “Oi,
aitäh, aga need on ussitanud.”
Niipalju kui ma aru saan,
on kukeseen ainus seen, mida uss ei söö.
Olen käinud
seenekülaliseks kümnetel Eesti perekondadel ja kõik need
korrad on olnud erinevad.
“Meie korjame ainult
puravikke,” ütles üks Võru vanamemm. “Teised
jätame metsa.”
“Aga see?” küsisin mina,
näidates uhkelt üht söödavana tundunud leidu.
“Põdramokk,” vastas tema. “See on kergelt
mürgine. Las jääb venelastele.”
Teisel korral
Hiiumaal seletas sealne pereisa, et korjama minnakse ainult kitse- ja
kännumampleid. Mul ei vedanud eriti mamplitega ja vahetevahel jooksin
talle näitama midagi, mida me eelmise perega olime korjanud. Tema kehitas
õlgu umbes sellise näoga, et “noh, kui sa just ilmtingimata
tahad”.
Pärast kolmandat-neljandat seenelkäiku tegin
järelduse, et iga eestlane on omal moel seenesnoob. Ja pole
võimalik ette kindlaks teha, milline nimelt. Kui snoobluses on mingi
ühisosa, siis see, et eestlased enamasti ei korja tatikaid. Ma küll
ei tea ikka veel päriselt, millised need on, välja arvatud, et nad on
limased, ja üldiselt ma väldin limaseid asju.
Oma
põhihariduse seente alal sain naiselt perekonnanimega Kuus. Tegu oli
karmi, karismaatilise Lõuna-Eesti naisterahvaga, keda tema sõbrad
hüüdsid “Pool Seitse”, sest temas oli midagi
märgatavalt enamat kui kuus. Ta laenas mulle paari vanu kummikuid, andis
noa ja korvi kätte ja asus õpetusi jagama. “Sa kõnnid
neist üle!” oli päeva põhirefrään. Pool
Seitsmel oli aastaid üksjagu üle kuuekümne ja lugemiseks olid
tal paksude pudelipõhja moodi klaasidega prillid, aga kevadkogritsa
tundis ta 50 meetri pealt ilma ühegi optilise riistata ära. Minu
saamatusele vaatamata nägi ta mu sisse vaadates midagi lootustandvat ega
tüdinenud ära. Ta nägi minu harimisega hullupööra
vaeva ja pean kahetsusega tunnistama, et ma ei ole ootusi
õigustanud.
Minust ei
saanudki seenemeistrit.
Paljud mu välismaalastest sõbrad
on küsinud, kas ma ei saaks tuua neile hallutsinogeenseid seeni.
Ma ei tea päris täpselt, millised need peaksid olema, kuigi
üks sõber näitas mulle kunagi – mingid erepunased ja
valgete täppidega. Nimetati vist kärbseseened, kui ma ei eksi. Aga
sellele kirjeldusele vastavaid on nii väikesi kui ka suuri ja mu
sõber on ornitoloog, nii et ma ei olnud tema seeneteadmistes päris
kindel. Pealegi ei tahaks ma ühtki sõpra halva kaifiga teise ilma
saata.
Isegi eestlased võivad mõnikord eksida. Mu
naise Liina sõbranna Suusi helistas mõne nädala eest ja
küsis, kas me ei tahaks seenele minna. Meil oli parajasti maja
värvimine pooleli ja pidime ära ütlema.
Järgmisel päeval helistas Suusi haiglast. Ta oli värskest
seenesaagist pastakastet teinud ja tuli välja, et need ei olnud
õiged seened. “Arst ütleb, et jumala õnn, et mu
kolmeaastane poeg ei söönud,” rääkis ta Liinale. Mina
jätkasin uue hooga maja võõpamist, tänulik paksule
valgele värvile, mis oli mind õnnetusest säästnud.
Liina kadus telefoniga majja sõbrannat lohutama, aga kahtlemata
oli tal üsna hea meel, et me seenele ei läinud. Mõne aja
pärast nägin teda auto juurde minemas, üleni valged riided
seljas.
Peas oli tal punane barett, millel olid väikesed
valged paberist tehtud täpid peal. “Tahad ka tulla?”
küsis ta.
“Kuhu?”
“Haiglasse,
Suusit vaatama.” Liina käis aia läbi ja korjas üles viimse
kui seene, mis näha oli, kaasa arvatud need, mis puutüvel kasvasid,
kuni sai väikese võileivakoti täis.
Püüdsin end Suusi asemele kujutleda. Mõistatasin, kas ma
ikka saaksin naljale pihta, kui mu sõber tuleks haiglasse
kärbseseeneks riietatult, külakostiks kotitäis kännuseeni.
No ilmselt mitte.
Ütlesin Liinale, et värvin parem maja.
Ja siis meenus mulle Pool Seitse. Pool Seitse saaks küll naljale pihta. Ta
naeraks, hambad laiali, kuidas enesekindel ja rumal linnaplika ajab koti
tundmatuid seeni täis ja keedab nendest tuhat krooni maksval pannil
mürgise gurmeekastme.
“Hei,” hõikasin
Liinale, kui ta parajasti hakkas autosse istuma. “Ma ikka tulen. Aga
ainult sel juhul, kui sul on veel mõni barett olemas.” Liina
naeratas. Midagi ta ikka leiab.