23.05.2008, 00:00
Seitsmekümnendate mersukupee
Kaks autotööstuse suurt nime, Karl Friedrich Benz (1844–1929)
ja Gottlieb Wilhelm Daimler (1834–1900), ei hoomanud 19. sajandi
lõpul, autoajastu hakul päris kindlasti seda, kui kauneid ja
prestiižseid neljarattalisi hakkab 1926. aastal loodud Daimler-Benz AG
maailmale pakkuma.
Mercedes-Benzi SL-klassi kabrioletid (SL,
R107) ja kupeed (SLC, C107) nägid ilmavalgust 1970. ja 1971. aastal.
Mudeli eelkäijad olid viiekümnendatel autokujustuses revolutsiooni
teinud ülestõstetavate ustega sportauto Mercedes-Benz 300 SL
“Gullwing” ja kuuekümnendatel pagoodi meenutava katusega mudel
W113 “Pagoda”. Nende järeltulija on W129, millest kevadises
Eestiski päeva jooksul mitut allalastud katusega isendit liikumas
võib näha.
SL-klass on teadagi
kõige-kõigem mersu. Eks ole ju nii, et algul, kui mudel on uus,
sõidavad nendega rikkad ja ilusad, kui aga mudel parasjagu
paarkümmend aastat tootmisest maas, koguvad neid friigid. Muide, mudelit
107 valmistati 18 aastat, kokku üle 300 000. Kauem on toodetud vaid
kandilist G-klassi maastikumersut! Kümme aastat pärast tootmise
algust asendus kupee SLC järgmise kaunikujulise kupeemudeliga SEC (W126),
mida auto hüüdnime “mersu” meile eksportinud
põhjanaabrid “sekkimersuks” kutsusid.
Janune iludus
Kahekohaline kabriolett on kupeest 254 cm
lühem, samuti märksa lühema teljevahega ja talle pakuti nii
pehmet kui ka kõva katust. 2+2 kupee on ruumikam ja tagaistmele mahub
istuma kaks inimest. Mercedese mootorivalik on alati laialdane.
2746kuupsentimeetriline 280 on reaskuuene, suuremad 350 ja 450 aga
silindrivalemiga V8. Kõigil mootoreil kasutati sissepritset kohe
alguses. Hiljem tuli teisigi mootoreid, sest esimesed mootorid olid
seitsmekümnendate naftakriisi kiuste väga janused, 4,5-liitrine
rüüpab teatmeteose Mercedes-Benz Personenwagen andmeil 18,5 liitrit
saja kilomeetri kohta. Seda silmas pidades on autol 90-liitrine
kütusepaak. Auto kiirendus 0–100 km/h on 9,5 sekundit.
Viimased kupeemudelid C107 said ka 5,0 mootorid, lisaks alumiiniumist kapoti
ja pagasiruumi luugid. Alates 1985. aastast varustati USA turule loodud
kabriolettmudel koguni 5,6-liitrise tippmootoriga. Atlandi taga sõitvad
SL ja SLC autod on veidi teistsugused: USA valitsuse transpordiameti juurde
kuuluva, autodele liiklusohutusest tulenevaid nõudeid seadva NHTSA
soovil on sõidukite kaitserauad märksa pikemad kui Euroopas, samuti
on kandiliste esitulede asemel kasutusel topelt ümmargused. Pikendatud
“stanged” ei ole eurooplase silmale just liiga suur kaunistus.
1979. aastal võitis Hannu Mikkola autoga SLC 450 5,0
Elevandiluuranniku ralli, mis oli osa maailmameistrivõistlustest.
Iluduse tee Eestisse
Homme teadis pealinna
lähistel üht Saksa kvaliteetautodest lugupidavat meest, kelle
garaažis seisab kuldpruun 1979. aasta Mercedes-Benz 450 SLC.
“Vanem Mercedes-Benz on täiuslikult kujustatud ilus auto, mille
juures ei topita vaatajale nina alla midagi liigset. Pigem on tegu peene
maitsega,” arvab omanik ise.
Auto Eestisse saamise lugu
erineb mõnevõrra teistest omataolistest. Nimelt toimetas
kaheksakümnendate lõpul siinmail üks Rootsi päritolu
autokaupmees, kel oli uljas äriplaan pakkuda Baltikumis leiduvate
uunikumide vastu vahetuskaubaks uuemaid ja korralikumaid sõidukeid.
Üks SLC mudel nende hulgas. Tollal olid need kindlasti ainsad siinmail.
Täpselt ei mäleta enam keegi, mitu autot rootslane sel
moel vahetas ja kuidas tema äri läks, kuid Saksast pärit 70 000
sõitnud ja tollal kümmekond aastat vana kupeemersu sattus
tänase omaniku sõnul alg
uses Eestisse, siis Moskvasse ja sealt Riiga. Auto oli lõunanaabrite
juurde ainulaadse Erdmann & Rossi kujustatud kolmekümnendate aastate
BMW vastu panti antud.
200 000 krooni taastamiseks
Tänasel omanikul tekkis plaan see auto Eestisse tagasi
tuua ja ligi 7000 dollari eest see tal 1994 ka õnnestus. Auto oli
väga korralikus seisundis ja sõitis aastajagu, kuid
“tuli mõte, et teeks veelgi korralikumaks”. Ajanappuse
tõttu oli sõiduk aastaid lahti võetud, siis aga tekkis
omanikul võimalus põhitöö kõrvalt kogutud
puhkust võtta ja poolteist kuud garaažis mõnuleda.
Auto mootorit pole tänini lahti võetud, ainuke probleemne
sõlm oli salongisoojendus. Üks soojendusklapp sai sõbra
abiga toodud Ameerikast, kus ta maksis kolm korda vähem kui siin.
Omanik arvab, et on kulutanud aastate jooksul auto soetamise ja taastamise
peale 200 000 krooni ringis.