“Sigarette veetakse uimastitest palju rohkem”

Rahvusvaheliste autovedude ekspert Lauri Lusti räägib salakaubaveost ja ligi 30 miljoni kroonise tollipettuse avastamisest.

“Autoveonduses olen alustanud nullist,” iseloomustab Lauri Lusti (36) oma karjääri. Tema esimene töökoht oli Tallinna Autovedudes logistik.
Tänu sellele tunneb mees autovedude bürokraatiat ja oskab lugeda paksudest paberipakkidest välja tõe.
Täna juhatab Lusti Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni (ERAA) TIR-osakonda. Ta tegeleb TIR-märkmike väljastamisega ja kontrollib nende kasutamist.
Valget särki ja lipsu kandvat Lustit võib esimesel pilgul pidada tavaliseks ametnikuks. Tegelikult vaatab Dolce&Gabbana prilliraamide tagant vastu väga nutikas vend. Aeg-ajalt ajab ta eradetektiivi kombel salakaubavedajate ja tollipetturite jälgi.

Kuidas saab autojuhist salakaubavedaja?
Autovedajate ringkonnas sellest räägitakse küll, kuid anonüümselt. Üks firma kurtis mulle, et nende autojuhtidele pakuti sadamas: "Kas paremat kraami ei taha vedada?"
Tean ka vastupidist juhtumit, kus juht läks ennast lausa ise pakkuma: "Tahate, ma vean?"

Sest musta otsaga teenib paari kuu palga.
Korralikku palka saavad mehed ei riski. Hea veoautojuht heas firmas teenib ligikaudu 13 000 krooni bruto koos päevarahadega.
Allakäivas firmas jäädakse kõigepealt autojuhile palgaraha võlgu. Juhil aga on auto käes, millega raha teenida. Oli isegi selline lugu, kus mänedžer ütles: “Mees, vaata ise, kuidas sa autoga endale leiba teenid. Ma ei jõua sulle praegu kütust osta.”
Ja juht mõtlebki, et võtab selle droogikoorma. Tegelikult moodustavad uimastid salakaubaveost väikese osa.

Mida enamasti veetakse?
Ilmselt sigarette. Neid saab kergesti igal pool maha müüa. Näiteks Inglismaal maksab pubis pakk suitsu neli naela (100 krooni). Mulle pakuti seal samasugust pakki kahe (50 krooni) naelaga. Kui turg on olemas, viiakse salakaup alati kohale. Salakaubaveo põhjus on enamasti kõrged maksud.

Kui tihti pole juhil aimu, et ta veab salakaupa?
Juttudest vedajatega olen aru saanud, et 80 protsendil juhtudest juht teab. Või peaks aimama. Saksamaal oli juhtum, kus 13,5meetrine Eesti treiler oli maast laeni laudu täis. Iga juht teab, kui palju suur puukoorem kaalub. See last oli mitu korda kergem. Lauad kujutasid endast hoopis “kirste” – nende sisse oli peidetud suur kogus sigarette.

Mis juhtub vahelejäänud juhiga?
Kui salakaup on laadungi sees, keerutab autojuht end suure tõenäosusega välja.
Kui jääd siin sigarettidega vahele, ei ole karistus suur. Pääsed ehk väikese trahviga. Välismaal lähed kinni, aga palju leebemalt kui uimastite eest. Üks autojuht istus Saksamaal eeluurimise all kuus kuud ja mõisteti siis kohtus õigeks.

Kas autojuhid kardavad, et neile sokutatakse autosse salakaupa?
See on hundi amet. Sina lastijat ei tunne. Kust sa tead, mis sulle koormasse pannakse? Autojuht tavaliselt kaubapakendite sisse ei näe. Autod seisavad ju ka parkimisplatsidel ja laevades…
Olen mõelnud, et kui peaksin minema Taisse ja annan lennujaamas kohvri käest... Kust ma tean, mis sellega vahepeal tehakse? Aga pärast hakkavad koerad “rohelises koridoris” haukuma!

Juht ei suuda ju autot enne iga piiriületust läbi otsida.
Inglismaal saab autojuht trahvi 2000 naela (50 000 krooni) iga illegaali pealt, kes koormast leitakse. Juhid passivad peale, et keegi autosse ei tikuks.
Ühe eestlase haagisesse puges läbi katuse terve seltskond – neli täiskasvanut ja kaks last. Täiskasvanute eest tuli ka täissummas trahvi maksta, kahe lapse eest ühe täiskasvanu hind. Kokku 10 000 naela.

Mis iseloomustab salakaubavedu?
Uskumatu nutikus! Kui olen Poola tollilt küsinud, miks nad tahavad meie turbakoormaid konvoeerida, vastavad nad: “Te ei kujuta ette, mida turba sees veetakse!”

Kuhu veel salakaupa peidetakse?
Ükskord leidis Rootsi toll sigarette mööbli seest. Juht oli võtnud koorma peale ühes tuntud Eesti mööblivabrikus.
Teine juht võttis Suur-Sõjamäel peale grillsöe koorma Inglismaale viimiseks. Ka söe sisse olid peidetud sigaretid.

Mõlemal juhul oleks salakauba pealelaadimise kohad nagu teada?
Paberite järgi on need väga tihti tuvastatavad. Saksamaal peeti kinni üks padjakoorem. Patjade sees olid sigaretid. Kaup plommiti kinni Eestis. Suure tõenäosusega laaditi ka sigaretid autole Eestis.
Me tegime Keskkriminaalpolitseile avalduse ja palusime seda firmat kontrollida. Nad olid saatnud ennegi Hollandisse patju ja tekstiili. Ja mis siis juhtus? Me saime tollilt ametliku vastuse, et kuritegu pole toimunud! Kui kurikaelad mängivad malet, siis Eesti riik üritab nendega kirimalet mängida.

Kas meie olukord on nii halb?
Tegelikult on Baltimaade kõige kõvemad salakaubavedajad ilmselt leedulased. Mõne aasta eest jäi Saksamaal pea iga nädal üks leedu juht vahele.
Vanad läksid nii julgeks, et sõitsid tühja autoga kolm korda üle piiri edasi-tagasi. Haagise seinte vahele olid sigaretid peidetud.
Leedu kolleeg rääkis mulle, et neil tekkis uus tööstusharu. Salatehased valmistasid järjest keerukamaid “kirste” sigarettide ülevedamiseks.
Ega meiegi puhtad poisid ole.

Kuidas suudab toll salakaubavedajatega sammu pidada?
Toll on õppinud kontrollima lauakoormaid nii, et antakse tugev hoop lauajupi pihta. Kui laud ei tule teisest koormaotsast välja, on midagi vahele pandud. Üks mees jäi vahele seepärast, et välja tuli vale laud. Süsteemis oli midagi viltu läinud. Loomulikult on ka kõikvõimalikke muid kontrollimismeetodeid, sest kaubad on erinevad.

Mille järgi toll valib, millist autot põhjalikult puistata?
Ühest Eesti autost leiti Saksamaal sigarette. Edaspidi saatis toll selle firma autod alati röntgenisse. Firma hakkas kauba kätteviimisega hilinema ja muutus konkurentsivõimetuks. Nad lõpetasid välisveod ära.
Leedulased pälvisid tolli erilise tähelepanu. Sakslased suunasid pea iga Leedu numbriga auto kohe röntgenisse. Venelased hakkasid panema Leedu autojuhte konvoisse. Meie vedajaid selle aasta aprillist samuti.

Auto sõitis sihtpunkti miilitsa valve all?
Päris nii see polnud. Vile peale tuli kõrvalkülast Vasja ja sõitis koos autojuhiga lõpp-punkti ja tuli bussiga tagasi. Iga kilomeetri eest kasseeris Vene riik ühe dollari. Vahel konvoeeriti siiski ka turvaauto saatel.
Tänavu ähvardas Rahvusvaheline Maanteetranspordi Liit peatada Leedu autovedajatele TIR-märkmike väljastamise. Leedus kasutati pettuse eesmärgil mitmeidsadu TIR-märkmikke.
Seejärel jõudis pettuste laine Lätisse, seal oli ligi sada juhtumit. Ma juba ootasin, et millal Eestis juhtuma hakkab.

Ja hakkas?
Veebruaris küsis Vene toll ühe ERAA väljastatud märkmiku kohta, mille katte all oli kaupa veetud Soomest Venemaale. Vaatasin, et paberitesse oli kirjutatud lihtsalt consumer goods. Nii ei tohi, kauba nimetus tuleb välja kirjutada. Mida on veetud? Ja kuhu? Hakkasin uurima.

Ja mis te avastasite?
Tuli välja, et kaubaks oli koduelektroonika ja kaup pole Moskvas lahtitollitud. Samas polnud keegi esitanud kaebust kauba kaotsimineku kohta. Tõenäoliselt tollimaksudest kõrvalehiilimine. Venemaal tuleb selliste kaupade eest maksta peale 20 protsendi käibemaksu ka impordimaksu, mis on 10-30 protsenti kauba väärtusest.

Piisav põhjus salakaubaveoks.
Detsembrist alates oli see Eesti veofirma viinud 36 korral Soomest Venemaale olmeelektroonikat.
Tollis pandi kirja firmad, mida pole tegelikult olemas. Firmad pidid tegutsema aadressidel, mida pole Tallinnas olemas. Üks firma oli vormistatud Ameerika Ühendriikide saatkonna aadressil! Ainult Eesti registris autod olid olemas.

Kas te saite teada, kes seda tegi?
Vaatasin, kellele kuuluvad autod. Firma juhatuses oli ka üks naisterahvas, kelle perekonnanimi tuli tuttav ette. Sama nimega mees on Soomes kinni istunud.  

Salakaubaveo pärast?
Ikka. Tegelased olid treilerile vaheseina ehitanud, laadinud sinna ligi 200 liitrit piiritust ja ligi 5000 plokki sigarette. Kohtus rääkisid, et valmistusid niimoodi sõbra sünnipäevale minekuks!

Mis edasi sai?
Vestlesin firma endise omanikuga. Vestluse käigus selgus, et ettevõte on müüdud ning uued omanikud on ilmselt sihiteadlikult kolm kuud Venemaale ilma tollimakse maksmata olmeelektroonikat toimetanud.

Te töötate nagu detektiiv!
Ma ei ole politseinik! Minu asi on valvata, et ERAA liikmete rahakotti tühjaks ei tehta. Kuigi vahel mõtled, et parem on mitte aru saada, mis neis paberites kirjas on…

Miks see juhtum teile nii palju muret teeb?
Vene tollilt tuli ERAAle esialgne kahjutasu nõue 36 TIR-märkmiku eest. Numbrit seal kirjas veel ei olnud… See tuleb üüratu. Ühe TIR-märkmiku garantii on kuni 50 000 dollarit (860 000 krooni).

Venemaa võib nõuda kokku 1,8 miljonit dollarit (30 miljonit krooni)?
Jah. Tõenäoliselt maksab ERAA kahju kinni rahvusvaheline kindlustusfirma. Kuid ega maksmata jäänud arved kuhugi ei kao. Need peavad kinni maksma need ERAA liikmed, kes on ausalt tööd teinud.
Lisaks ilmselt suurenevatele kindlustuspreemiatele, kaupade sundkonvoeerimisele vedaja kulul ja tugevdatud kontrollile ning seisakutele piiril on kahjustatud ka meie autovedajate hea maine. See ühe ettevõtte tehtu maksab kätte kõigile ülejäänud 460le ERAA liikmesfirmale.

Ja süüdlastega ei juhtu midagi?
Kõnealuse veofirma arvasime ERAA liikmete hulgast tänavu märtsis välja. Kui meilt raha nõutakse, anname materjali politseisse. Asjale aitaks tublisti kaasa, kui välisministeerium lõpuks ometi TIR-konventsiooni teksti seaduses ettenähtud korras avaldaks.

Kuidas te väldite selliste juhtumite kordumist?
Me oleme muutnud rangemaks TIR-süsteemi liikmeks saamise nõudeid. Kui uus firma tahab TIR-süsteemiga liituda, peab tal olema kaks soovitajat. Need kaks firmat vastutavad uustulnuka eest kolm aastat. Me ei luba TIR-süsteemi liikmetel kasutada rendiautosid TIR-vedudel.
Teiseks võitleme meie ise selle eest, et Vene riik saaks oma maksud kätte. Me kulutame iga kuu kümneid tuhandeid dollareid oma Peterburi ja Moskva esinduste ülalpidamiseks.
Meie inimesed hoiavad Venemaal silma peal, et kaup laaditaks maha tolli järelvalve all. See on täiesti ametlik tegevus. Alates maist 2002 on kõigile TIR-märkmikuga Venemaa vedusid teostavatele Eesti ettevõtetele nende kontrollpunktide läbimine kohustuslik.

Mis sundis teid sellist luureagentuuri looma?
Me ei ole loonud luureagentuuri. 1998. aastal avasime kontrolldispetšerpunktid, et meil oleks selgem ülevaade kaupade lahtitollimisest Venemaal. Meie vastutus on suur. Enne seda olime saanud Vene tollilt 900 000 dollari eest nõudeid. Osa oleme neist tänaseks selgeks vaielnud, osa ära maksnud.
Sellised vaidlused kestavad väga kaua. Rahvusvaheliste maanteevedude puhul on viimaseks vaidluskohaks Pariisi kohus. Seal arutatakse ilmselt ikka veel 1979. aastast pärit juhtumeid.

SAMAL TEEMAL: Eesti Ekspress, Reporter, 9. mai 2002.

Mis on TIR ja ERAA?
TIR-süsteem on loodud selleks, et hõlbustada autotranspordiga veetavate kaupade transiiti tolliplommide all. Kaup plommitakse lähteriigis ja teda saab toimetada ilma täiendavate inspekteerimiste, lisatollitagatiste ja ümberlaadimisteta läbi transiitriikide sihtriiki.
Kaupade pealelaadimisel veoautole ja auto plommimisel avatakse rebitavate lehtedega TIR-märkmik, mis on garantiidokument. Kui kaup satub mingil põhjusel tarbija kätte ilma impordimakse tasumata, garanteeritakse tollidele maksude laekumine summas kuni 50 000 USA dollarit ühe TIR-märkmiku kohta.
TIR-konventsiooniga on ühinenud 63 riiki.
ERAA – Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon, kuhu kuulub 457 firmat. On TIR-tagatisorganisatsioon Eestis. Väljastab TIR-märkmikke ja tagab vedajate kohustuste täitmise tollide ees.