Singapur: Aasia algajatele
„Organiseeritud elu, süstematiseeritud õnn,“ kumiseb mul kõrvus, kui korduvalt reisijate poolt maailma parimaks lennujaamaks valitud Changi rohelusse ja puhtusesse astun. Saabun Singapuri teatava eelarvamusega. Ei, ma ei arva, et Singapuri näol ootab mind kolmas maailm, minu skepsis tuleneb vastupidisest teadmisest. Äärmuseni viidud reguleeritus, diktaatorivalitsus, absurdina näiv keeldude-käskude lõputu jada- nii kirjeldas mulle Singapuri tuntud aasiaspetsialist. Maailma puhtaimad tänavad, asfalteeritud pargiteed ja surmanuhtlus mistahes narkootikumide omamise eest omandasid selles konteksis tõeliselt negatiivse varjundi.
Taksosse istudes haistan ma aga rääsunud õlle lõhna ning hingeline tasakaal taastub koheselt. Ja nagu järgnevad kolm nädalat näitavad, on selle linnriigi neli miljonit elanikku nagu kõik teisedki inimesed- kõnnivad vales kohas üle tee ning viskavad kommipaberi tänavale. Metroos söömise ja tänavale sülitamise eest on küll endiselt sedavõrd karmid rahatrahvid, et seda tegema ei kiputa, ent kepihoobid karistusvahendina on juba ajaloo igandiks muutumas. Näts ja meeste pikad soengud on juba mitu aastat lubatud. Gayd, tõsi küll, on veel kapis ning pornograafia illegaalne, kuid üsna kiiresti on leitavad paigad, kus ükski seesinatse maailma naudingutest ja ahvatlustest võõras pole.
Singapur on hämmastav segu modernsusest ja traditsioonidest. Sellest linnriigist võiks kirjutada peatüki antropoloogiaõpikusse, illustreerimaks ühiskonda, mis on valinud globaliseerumise tee. Hiiumaast kolmandiku võrra väiksemasse riiki mahuvad hiinlased, malaid, hindud ja valged expatid, pilvelõhkujatega city kõrvuti koloniaalarhitektuuriga Little India ja madalasustusega Chinatowniga, kõrgustesse pürgivad magalarajoonid ja soised ja vihmametsased looduspargid, 4 ametlikku keelt (inglise, malai, tamili ja hiina mandarini) ning 5 maailmarelgiooni (budism, konfutsionism, islam, hinduism ja kristlus).
Antropoloogiline ABC: turud ja templid
Võõra kultuuriga tutvumist tavatsen ma alustada turgude ja pühakodade külastamisega. Esimestes saab kiirelt teavet kohalike söömis-, suhtlemis- ja kauplemistavade kohta, teistes aga manifesteeritakse oma eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi. Singapuris on nende kahe sedavõrd erineva eluvaldkonna esinduskohtade ühisnimetajaks märjad varbad.
Juba Singapuri turgude nimetus- wetmarket- viitab märjaks saamise võimalusele. Ja tõepoolest- regulaarse ajavahemiku järel kastetakse turgude põrandad voolikust veega üle. See, kas selleks ka mingi vajadus oli, ei puutu asjasse. Nii need varbad ligunevadki ja kummitaldadega jalatseis külastajatel on meeliülendava boonusena võimalus puuvilja- ja kalalettide vahel liugu lasta.
Hinduismi ja islami pühakodadesse tohib siseneda vaid paljajalu. Kui peale religioosset elamust jalahügieen ikka veel olulisena tundub, saab jalad templi kõrval rennis puhtaks pesta. Kuivatamisvõimalust loomulikult ei pakuta. Samas võib usutalitustest osa saada ka väljaspool sakraalseid ehitisi- eri religioonide altarid asuvad nii kaubanduskeskustes, parkides kui ka otse tänavail.
Kohalikust kultuurist annab hea ülevaate ka ajalehtede kuulutusterubriigi lugemine. Kõige suurema osa Singapuri lehepinnast täidavad majateenijannasid vahendavate firmade reklaamid (igal endast lugupidaval perekonnal on filipiinlannast au-pair), kõige ehmatavamalt mõjuvad aga rohked kuulutused, mis pakuvad jälitamisteenust, tegemaks kindlaks, millega tegeleb kliendi abikaasa, laps või äripartner.
Kohalikud telekanalid näitavad „Seksi ja linna“ (tsenseeritud), „Vampiiritapja Buffy“ (tsenseerimata) ja teiste Ameerika sarjade kõrval ohtralt kohalikke olusid kajastavaid reportaaze. Viimastel ei puudu kunagi kasvatuslik moment, isegi uudistesaates ei unustata kiita leitud rahakoti tagastajat ning vanainimest peksnud noormehi tauniti terve nädal jutti. Seda, et aasialaste aja- ja/või narratiivikäsitlus on meie omast täiesti erinev, tõestas kohalik seebiooper, milles kadunud tütre tagasitulek, 10 aasta taguse mõrva lahendamine, äripetisest lurjuse paljastamine ja noorte peategelaste pulmad toimusid üheainsa episoodi jooksul.
Kohalikud ja muud loomad
Kohalikega suhtlemine ja nende kõrvalt jälgimine on alati avastamisrõõmu pakkuv. Aasialikku heasoovlikkust ja usaldust näitasid turupoiss, kes ei tahtnud mulle pirne müüa, sest neil olid mõned plekid peal, ja malai kokk, kes surus mulle oma päevapalga jagu dollareid pihku ja saatis mind naaberkvartalist lotopiletit ostma. Seda, et me kõik oleme lõpuks ühtmoodi, tõestas filosofeeriv taksojuht, kes taandas kõik kultuurilised ja ühiskondlikud küsimused tõdemusele, et kuni päeva lõpus külma õlu rüübata saab ja eit ei nääguta, on maailm üks ilus paik.
Nalja teeb kohalike kirg vihmavarjude vastu. Viimastest pole küll suurt kasu ootamatult algavate ülitugevate troopiliste vihmahoogude puhul, küll aga kaitsevad need päikese ja päevituse eest. Ihaldusväärset valget nahka aitavad saavutada ka ohtralt reklaamitud nahapleegitusmaskid, mida toodavad iroonilisel kombel samad kompaniid, mis on Euroopa üle ujutanud pruunistavate kreemidega.
Jalutuskäik Singapuri äärelinnades on värvikas- trumme põristavad neoonriietes poisid, tai-chi harrastajad, käbedad aasia vanamehed linnuturgudel ja bonsai klubides, mah jongi klotside klõbin ja sotsiaalreklaamid stiilis „Kuriteo ennetus- see on jagatud kohustus“.
Ajastades Little India külastuse pühapäevale, kogesin ulmestsenaariumi „meeste planeet“ realiseerumist. See on hindu meeste ainus hingetõmbepäev ja nad tähistavad seda tänavatel. Eri vanuses mehed näivad juba okupeerivat viimset kui vaba ruutmeetrit, ent neid voorib aina juurde- kipakatel sääreväristajatel, veoautokastides ja iidsetes bussides, mis näivad neist väljarippuva meestemassi raskuse all koheselt lagunevat. Kõikjal on vaid mehed- kaelakuti, käsikäes, kambakesti. Tuhandete, lausa kümnete tuhandete viisi. Klammerdusin oma kaaslase käsivarre külge ja lootsin, et peagi osutub see paianjalik stseen vaid õudusunenäo motiiviks.
Üldiselt ei pea valge inimene end Singapuris eksootilise loomana tundma. Ei kõrge elatustase ega kasvatus (kahtlustan ka, et vastav valitsuse regulatsioon) lase kohalikel valgetelt raha nuiama tulla ning viisakus ei luba teisi inimesi avalikult jõllitada. Tõsi, Väikses Indias on valgetel naistel võimalik tagumik siniseks näpistatud saada, nagu kinnitas mulle üks Singapuris elanud eestlanna, ent mulle tundusid sealsed india mehed võrreldes Lõuna-Euroopa agressoritega vägagi vaoshoitud. Hiinlased, kes moodustavad Singapuri rahvastikust ligi 80%, on aga intiimsuhetes ülimalt rassiteadlikud ja naljalt juba „kaukaaslastega“ liini ajama ei tüki.
Inimõigustega koerad ja sabatud kassid
Väiksematest asukatest rõõmustasid mind enim kõikvõimalikud sisalikud ning paraku küll nähtamatuks jäänud hiidkonnad, kes iga vihmasaju järel eriti häälekalt möögima hakkasid. Paaril korral nägin ära ka kurikuulsad 10-sentimeetrised lendprussakad. Krabid ja kilpkonnad ukerdasid jõeäärsetel kividel lausa kesklinnas ning aeg-ajalt ronisid köögiaknast sisse gekod. Singapurlased ise arvavad, et geko eluruumides toob ohtralt õnne. Uskumuse tausta on kerge mõista, nähes, millise entusiasmiga need väiksed sisalikud köögis peremehetsevatele vaaraosipelgate hordidele jahti peavad.
Vähem eksootiliste elukate puhul võib ära mainida, et ka koertel on Singapuris inimõigused- nimelt on valitsuse regulatsiooniga täpselt paika pandud elupinna ruutmeetrite ja koera suuruse suhe. Kuna ruumi kipub kohalikel napilt olema, on ka penid väiksevõitu. Seda, miks saareriigi kassidel, kes muidu maarjamaiste miisudega igati üht tegu ja nägu, ainult pool või vähemgi saba on, mul välja selgitada ei õnnestunudki.
Tarbimisühiskonnast magusate ubadeni
Singapur nimetab end veidravõitu uhkusega Aasia shopingu-pealinnaks. Ja tõepoolest- ihaldusväärse leiavad sealt nii brändisõltlased, Ida antiikkunsti sõbrad kui ka aasialiku odava kitshi austajad. Tihtipeale lausa sama katuse alt. Nii mõnestki metroopeatusest ei õnnestugi maa peale pääseda ilma mõnd kaubanduskeskust läbimata. Õnneks pole kohalikud kaupmehed pealetükkivad ja sestap ei tekita pooletonnise Buddha-kuju ja udupeente siidkangast ostmatajätmine südametunnistusepiinu.
Singapur on tänuväärt sihtpunkt ka kulinaariaturismiks. Siin kohtuvad kõik Ida toiduvalmistamistraditsioonid, saadaval on nii autentsed etnilised road kui ka kõikvõimalikud hunnitud segud.
Söögipaika otsides tuleb unustada Euroopas kehtivad rusikareeglid- ei pakutavate roogade fotod ega neoonkirjad tähista siin küsitava tasemega toitlustusasutusest. Igal juhul aga tasub valikul usaldada oma nina ja rahvamasse. Parimad kohad pakutavast ülevaate saamiseks on turgude küljes asuvad toiduhoovid (foodcourt), kus kõrvuti mitukümmend eri rooga pakkuvat letti. Odavuse kõrval on toiduhoovide lisaväärtuseks võimalus jälgida toiduvalmistamisprotsessi. Kuna kioskites on ruumi vaid napp paar ruutmeetrit, toimub kogu kuumtöötlusele eelnev protsess otse söögilaudade taga. Nii juhtus, et jagasin lauda kahe muheda onkuga, kellest üks keeras krevette taignasse ja teine tükeldas, suits hambus, porrulauku. Hügieeniparanoia all ma ei kannata, pigem rõõmustasin siiralt sellise eheda „aasialikkuse“ avaldumisvormi leidmise üle. Muuseas, Singapuri valitsus juba on ette võtmas samme taoliste toidukohtada vähendamiseks. Seega- kiirustage- seltsimehed unetud!
Söömine võib sageli osutuda küllaltki lõbusaks osavusprooviks. Kuidas süüa tohutut currykastmes hulpivat kanakoivahunnikut lusika ja kahvliga? Mida teha, et ühes käes pulgapaar ja teises lusikas, kohaliku kombel korraga nuudlikuhja ja kalaleent ahmides enamus portsjonist süles ei maanduks? Kuidas üldse on võimalik paksu, rasvast ja aedviljalödi sisaldavat india pannkooki süüa vaid parema käe sõrmi kasutades? Mida teha hiiglasliku krabiga, mis ujub chillikastmes ja mille juurde ainsa abistava riistana ulatatakse pähklitangid? Tuttavlikku noa ja kahvli kombinatsiooni kohtab vaid eurooplasetle orienteeritud Holland Village’is.
Road on ülimalt vürtsikad. Eestis pean ma end kogenud tuleneelajaks, aga Singapuris oli fraas „no chilli!“ kohustuslik. Vastutuult joostes mõlgutasin ma ikkagigi mõtteid selle üle, missugune oleks see roog veel algupärase tshillikogusega olnud. Maitsvaimaks janukustutajaks osutus värskelt pressitud suhkruroomahl. Magustoitude valikus ilutsevad magusad oad, magus mais ja kõikvõimalikud aloe verat sisaldavad desserdid. Jäätis, muuseas, tähendab toiduhoovides purustatud jääd kliendi soovitud lisanditega.
Kohalike puuviljade hierargia tipneb durianiga, mida nimetatakse hellitavalt puuviljade kuningaks. „Haiseb nagu põrgu, maitseb nagu paradiis,“ iseloomustavad vilja kohalikud. Lõhn meenutas allakirjutanule eriti pikantset segu praetud sibulatest ja pesemata sokkidest. Aga maitse? Veelgi pikantsemat segu mangost ja… kohvist, praetud sibulatest ning pesemata sokkidest. Ühistransporti on durianiga sisenemine igastahes keelatud.
Valsitav purskkaev ja metsiga
Lisaks „maismaale“ tasub külastada ka mõnda Singapuri ümbritsevatest väikesaartest. Nii reisiraamatud kui ka kohalikud soovitavad esimesena Sentosat. Hiiglaslikuks lõbustuspargiks kujundatud saare artraktsioonid varieeruvad putukate- ja liblikatemaailmast monoraudtee ja valssi ja polkat mängiva purskkaevuni.
Allakirjutanule mõjub Sentosa siiski kuidagi liiga tehislikuna, disneylandilikult fantastic plastic on siin kõik. Ainus ehe asi on ürgvana aknaklaasideta Mercedesbuss, mis ägedaid kurve võttes saarel turiste ringi sõidutab. Sentosa rannad, mida reklaamitakse kui Singapuri parimaid, tekitavad samuti kahetiseid tundeid. Mere poolt vaadatuna avaneb silmale tõesti turismibroshüüridest tuttav paradiisirand, ent liivaribal olles näeb eelkõige lõputut kaubalaevaderivi, mis ootab oma pääsu Singapuri sadamasse. Igastahes tugevaima elamuse sain saarelt rippraudteega lahkudes- kipakas vagonett reageeris kahe täiskasvanu kehamassile sedavõrd kräunuva kägina ja tugeva rappumisega, et adrenaliinilaaks oli selleks päevaks kirjas.
Hoopis teistsugune paik on Pulau Ubin. Juba sinna saamine on singapuriliku reguleeritusega vastuolus- paadid ei välju mitte graafiku, vaid tosina reisija olemasolu alusel. 10-liikmeline budistlike munkade grupp (kelle hulgas näis olevat ka tembutav guru) ja valges kleidis põhjamaalane ajasid kapteni loendamisoskuse ilmselt segi ja nii kohtusingi 15-minutilise meresõidu järel teistsuguse Singapuriga.
Infomaterjalid väidavad, et Pulau Ubinal on säilitatud autentne 50ndate aastate Singapuri olustik. Olgu- vaiadel puitmajad rannal ja hiidvanad mootorrattaloksud on veenvad, aga seda, et pool sajandit tagasi ka linnas eterniidist ja plekist improviseeritud arhitektuur lokkas, ma enam ei usu. Igastahes varustasin ma end saare kaardi ning jalgrattaga (rent 24 eek/ööpäev) ja läksin saart avastama. Enim avastusrõõmu pakkusid muidugi ürgse ja moodsa kummalisevõitu lõikumispunktid- asfaltrajad vihmametsas, rohmakas betoonsild soolaugaste vahel ja keset heinamaad paiknenud hernehirmutised, mille taga oli näha tõelist insenerimõtet.
Pulau Ubin on koguni kergelt mägine- nii Vooremaa mastaabis. Igastahes sai seal läbi elada senikogematut rõõmu, mis tekkis jalgrattaga mööda dzunglirada allakihutamisest, ainsa pidurina töötamas ettevaatus, et tundmatu flooraga mitte vastu nägu saada ja ootamatult teele karanud tundmatule faunale mitte otsa sõita. Mulle tuntud elusloodusest kohtasin hiiglaslikku põõnavat metssiga, vihmametsast väljakaranud triibulist kõutsi, kes mind läbi terve saare jälitanud peni klähvimisele reageeris sellise ükskõiksusega, et kutsa saba jalge vahele tõmbas ja minema läks, jutukat vanakraamikogujat, skaudirühma ja noorpaari, kes oma pulmapilte tegid (suursündmus ise pidi sealjuures alles 5 kuu pärast toimuma). Vihmametsa lopsakuse vahelt leidmata jäänud krevetifarmid ja kanakasvandused on mulle igati piisav põhjus Singapuri naasmiseks.
