Ameerika avalikkus ning eriti meedia- ja tehnoloogiasektor on viimastel kuudel üha tulisemalt vaielnud uue seaduseelnõu SOPA üle. SOPA ehk Stop Online Piracy Act (eesti keeles umbes internetipiraatluse peatamise seadus) on senatis arutusel olev eelnõu, mis annaks senisest palju rohkem võimu autoriõiguste hoidjatele ja jõuametitele võitluses internetis leviva piraatkaubaga. Nii nagu Euroopaski tuliseks kõneaineks oleva lepingu ACTA (vt Askur Alasi „Võltsimisvastane seadus ähvardab vaba internetti”, EE 29.12.11) puhul, hoiatavad ka SOPA kriitikud, et seadus on rängaks ohuks vabale internetile. Eelnõu kõige enam vastuolu tekitav punkt teeks piraatsisu eest kaasvastutavaks veebisaidi või teenusepakkuja, kelle kaudu autoriõiguste rikkuja oma materjali levitab. Lihtsalt öeldes võimaldab see USA kohtul sulgeda ühendus Youtube’iga, kui keegi laadib sinna Lady Gaga uusima muusikavideo ilma autori nõusolekuta. Kuna selliste videote ja muu materjali autoriõigused ei kuulu muidugi otse artistidele, vaid piltlikult öeldes Hollywoodi megakorporatsioonidele, on ka selge, kelle huve SOPA teenib. Eelnõu põhisponsorid ongi MPAA (filmitöösturite ühendus), RIAA (plaaditöösturite ühendus), Viacom ning teised filmi-, muusika- ja teletööstuse ettevõtted ja ühendused. Teine eriti alarmeeriv säte annab võimaluse interneti taristu piltlikult öeldes läbi lõigata, et autoriõiguste rikkujaid karistada. Nimelt saaksid valitsusasutused vahendid, et blokeerida rikkunud lehekülgede DNS-kirjed – see tähendab, et kui inimene trükib näiteks aadressi „youtube.com”, siis kuvab arvuti talle veateateks „sellise aadressiga lehte pole”. Teisisõnu võetaks veebilehtedelt ära nende aadressid.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel