Sõdurite lemmikloomad on skorpionid
“Minu tööülesanded siin on lahingus kannatanutele esmaabi andmine, nende stabiliseerimine ja lahinguväljalt turvaliselt ära toimetamine. Samuti pean jälgima ESTCOY-12 võitlejate tervist ja et nad järgiksid hügieenireegleid.
Siin on eriline kliima ja meile harjumatud haigused, peamiselt kõhutõved ja sellised suure nakkusohuga haigused nagu malaaria ja düsenteeria. Siin on ka eriline floora ja fauna – mürgised taimed ja loomad, roomajad ja ämblikud, samuti skorpionid. Sõdurite jaoks on nad vahel kui lemmikloomad ja neid pannakse omavahel võitlema. Pean sellist asja keelama, sest skorpionilt on oht saada susata. Varem siin olnud liivarästik on praegu kadunud, sest hiiri pole. Hiired tulevad augusti keskpaigas, siis on ka roomajad kohal.
Minu roll on viia kõik terviseriskid sõdurite teadvusse, koolitada neid enne õppusi ja treenida neid esmaabi andma verejooksude ja traumade puhul. ESTCOY-10 missiooni ajal korraldasin esmaabiõppusi kohaliku armee väga õpihimulistele võitlejatele.
Praegu on siin rahulik. Eelmise ESTCOY ajal juhtus ikka, et hommikul tulistati baasi rakett. IED (isevalmistatud lõhkekeha) plahvatusi oli paar tükki nädalas, kuid peamiselt said neis otsa kohalikud koduloomad.
Afgaanidega juhtub nii mõndagi. Kui president Toomas Hendrik Ilves ja kindralleitnant Ants Laaneots Wahidi sõjaväebaasis külas olid (oktoobris 2010), lasi üks ana (kohaliku armee võitleja) kontrollpostis endale kuuli jalga. Seda põhjendas ta sellega, et teda ei lastud isa matustele.
Teine afgaani sõdur varastas naftat, jäi vahele. Meil tuli hiljem tema magu loputada.
Eelmisel aastal tegime väljas meditsiinilisi patrulle. Jagasime peavalutablette, kreeme ja pipraplaastreid. Lapsed said kommi ja nende seas olime eriti popid. Sõdurid viskavad kommid ja pähklid tihti ära, meie korjame need kokku ja anname lastele.
Afgaani meditsiinis toimib looduslik valik. Abi saamiseks tuleb neil tavaliselt midagi anda, meie teeme imet ja aitame tasuta. Nad on looduse lapsed, teinekord arvavad, et aspiriinitablett aitab kõige vastu. Käivad siin meil niisama uudishimust blonde tütarlapsi vaatamas ja katsumas. Mu eelmises tiimis olid nii Pasi juht, parameedik kui ka teine õde naised.
Minu jaoks on see siin eelkõige kogemus. Puutuda kokku hulgitraumadega, kus on pindmised ja sisemised vigastused – rebimine, põrutus, torge, löök – mitu asja korraga. Keskkond on teine, aga pean igas olukorras kaine mõistusega oma töö ära tegema.
Miks siia tulin? Nagu ütleb mu tütar: “Issil käib kiiks ja issi läheb!” See ei ole osa minu karjäärist. Koju naastes lähen tagasi Tartu Kiirabisse.”
