Mõistan, et mürgine putukahammustus või kohtumine metsiku kiskjaga võib mulle lõppeda vigastuse või lausa surmaga. Meditsiinilisele abile ma lootma ei jää. Aga juhtugu või halvim, ma loobun eos igasugustest pretensioonidest Grizzly Bear Ranch'i vastu.
Umbes sellise klausliga paberi ulatab grislirantšo peremees Julius Strauss allkirjastamiseks oma järjekordsele seitsmele külalisele. “See ei ole minu väljamõeldis, see on siin majandusharus standardformular,” rahustab ta kahte kolme keskealist abielupaari Suurbritanniast ja prouat Austraaliast.
Järgneb Straussilt tunnine sissejuhatus algajatele karude maailma – kes on Ameerika must karu, kes grisli? Mida siis teha, kui jahmunud mõmmik põõsast välja kargab?
Strauss lohutab, et karud ei söö inimesi, vaid hoopis marju. “Põhja-Ameerikas sureb aastas karude rünnaku tagajärjel kaks inimest. Rohkem hukkub inimesi, kellele kukub pähe laiekraanteler!”
Kui karu ründab enesekaitseks, tuleb surnut mängida. Kui agressioon on kiskjalik, tuleb võidelda. “Kui karu sind juba sööb, võid kindel olla - see pole enam enesekaitse!” öeldakse Straussi näidatud õppefilmis.
Mõni turist tõmbub näost ära.
Paari tunni pärast ragistame kogu sama turistigrupiga juba võpsikus, mis piiritleb Lardeau jõe kallast. Julius on meid viinud metsa karusid otsima. Turistid klõpsivad pilte lilledest ja liblikatest, kuid pärast kahte tundi kõmpimist karulaanes ei näe me muud peale karu junnide ja jälgede.
Peremees teatab raadiosaatjast eestlannast perenaisele Kristin Straussile, et too võib õhtusöögilaua katta, kohe oleme rantšos tagasi.
Kristin ja Julius on suurepärane näide hulljulgetest, kes on valmis ohverdama oma karjääri, staatuse ja hea palga selle nimel, et teha südamelähedasi asju.
Kümme aastat tagasi olid mõlemad Euroopas ajakirjanikud. Kuidas said neist rantšopidajad Kanadas, mida arvas tütre kannapöördest isa Tiit ning miks omab Grizzly Bear Ranch populaarses reisiportaalis Tripadvisor ülikõrget reitingut?