05.06.2009, 00:00
Soome Demokraatliku Vabariigi jälgedes
Punaarmee laulu- ja tantsuansambli etteaste Moskva Eurovisionil oli kindel märguanne, et selle riigi valitsus tähtsustab jätkuvalt oma võitu Suures Isamaasõjas.
Tasub rõhuasetust märgata – neli aastat tagasi, Balti
presidentide Moskvasse mineku/mittemineku ajal räägiti rohkem Teisest
maailmasõjast, nüüd Suurest Isamaasõjast. Selguse
mõttes lisatakse isegi aastad 1941–45. Mis ei tähenda, et
Moskva oleks unustanud suurema sõja, mille algusest 70 aasta
möödumist kohe-kohe tähistama hakatakse.
Jaapanile meenutati lüüasaamist
Veenvaks
kinnituseks sellele oli peaminister Vladimir Putini äsjane visiit
tõusva päikese maale, kus tal tuli pressikonverentsil kuulata
Jaapani peaministri kurtmist, et maailmasõja tulemusena kaotatud
Kuriili saarte lubatud tagasisaamise venimine on takistuseks kahe maa
majandussuhetele. Putinil oli vastus varrukast võtta – arendame
majandussuhteid selleks, et tekiksid tingimused saarte küsimuse
lahendamiseks.
Lisa öeldule tuli 24 tundi hiljem, kui Putin
saabus Mongooliasse juhtumisi päeval, mil täitus 70 aastat Jaapani
sissetungist Mongooliasse. Teatavasti lõppes see jaapanlaste
vallutusretk täieliku lüüasaamisega Halhin Goli lahingus 31.
augustil 1939. Putini lillekimp seal vägesid juhtinud tulevase marssali
Georgi Žukovi monumendile ilmus peagu kõigis Venemaa väljaannetes.
Õppetund oli lihtne – sõja kaotajal tuleb ikka ka aega
valida, mil võitjalt midagi tagasi küsida.
Mineviku asju
ajavad teisedki hoolikalt aega ja kohta valides. Hetkel on tõsiseks
arutlusaineks Putini lubadus olla 1. septembril Poolas. Esimese info
põhjal pidi ta külastama Gdanskit, kus toimus Teise
maailmasõja esimene tõsisem lahing. 1. septembril 1939 tulistas
Saksa lahingulaev Schleswig-Holstein Poola garnisoni Westerplattes, mida
loetakse maailmasõja alguseks. Poola välisministri äsjase
Moskva-reisi järgse info põhjal on Putin sel mälestusrikkal
päeval siiski Varssavis ja peab kõne Poola parlamendile.
Tõsi, Moskva meenutab Putini minekuga ühenduses
“ühise ajaloo keeruliste küsimuste aruteluks” loodud
Venemaa ja Poola ajaloolaste veel sel kuul toimuma pidavat esimest
ühisarutelu ja selle tulemusi, ent on raske uskuda, et kokkuleppele
mittejõudmine sellel võiks visiidi päris ära
jätta.
Samas on siililegi selge, et võttes sõna
1. septembril Poolas, pole Putinil võimalik mitte mainida 17. septembril
1939 toimunut. Just sel päeval alustas Nõukogude Liit
Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli esimesest punktist tulenevalt temale
ettenähtud Ida-Poola hõivamist. Stalinlikus stiilis kiirelt
läbi viidud valimistega moodustati Lääne-Ukraina ja
Lääne-Valgevene rahvuskogud, mis pöördusid palvetega
NSVL Ülemnõukogu poole võtta nad
“veresugulastena” Nõukogude Liidu koosseisu, mis
vormistati 1. ja 2. novembril 1939.
Sama stsenaariumi järgi
võinuksid areneda sündmused ka Soomes, kui 1. detsembril 1939
moodustatud Terijoki valitsuse elik Nõukogude Armee pealetungi saatnuks
edu ning asi läinukski Otto Ville Kuusineni rahvavalitsuse programmis
olnud Soome uue esinduskogu valimisteni. Lühidalt – Eesti, Läti
ja Leedu nukuparlamentide valimistest juulis 1940 ja järgnenud
liitumispalvetest rääkides tasub sagedamini lisada – tegemist
polnud kindla võimu ülevõtmise stsenaariumi esimese, vaid
tegelikult kolmanda-neljanda-viienda elluviimisega.
Vana
tuttav käekiri
Tagatipuks on aga 17. september
tähtpäevana ajaloos saanud olulist lisa – mullu ehk siis 17.
septembril 2008 sõlmiti Venemaa-Abhaasia ja
Venemaa-Lõuna-Osseetia sõ
;
;pruse, vastastikuse abistamise ja koostöölepingud. Allakirjutajateks
president Dmitri Medvedev ja nukurežiimide presidendid Sergei Bagasp ja
Eduard Kokoitõ. Lepingute nimetused on minevikuhõngulised, sest
tuleb kohe meelde, et Nõukogude Liidule meeldis sellenimelisi lepinguid
sõlmida nii lähinaabrite kui ka Aasias, Aafrikas ja
Ladina-Ameerikas asuvate satelliitrežiimidega.
Tänaseks on
enamik viimastest ja ka lepingud ise minevik. Mihhail Gorbatšovil
oli küll idee siduda vabaks lastud Ida-Euroopa n-ö uut
tüüpi sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise
lepingutega, ent aprillis 1991 näkkas vaid Rumeenia ja seegi leping
asendati euroopalikumaga aastal 2003. Sestap kerkib loogiline küsimus
– miks Moskval oli vaja anno 2008 reanimeerida minevikuhõngulist
lepinguvormi?! Ja miks oli vaja seda teha just 17. septembril, mis juba 69
aastat varem jäi sümboliseerima jõu abil toimuvat
territooriumite äravõtmist teistelt ja liitmist Venemaaga?
Öelda, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia pole täna Venemaa
jätkumine Gruusia traditsioonilisel territooriumil, saab vaid pime –
Abhaasia raudtee ja lennujaam on tänaseks ametlikult liidetud Venemaa
ühtse transpordisüsteemiga, 70 protsenti Lõuna-Osseetia
elanikest on aga Venemaa kodanikud!
Samas pole uudiseks Venemaa
välisministeeriumi truudus mineviku töövormidele ja
-võtetele. Konks ongi selles, et niipea kui hakata Kremli
tänaseid territoriaalseid laiendusi või siis –
diplomaatilisemaid väljendusi kasutades –
mõjusfääri laienemist kõrvutama sellega, mis toimus
minevikus, on tulemus rabav. Ent otsustage ise.
Soome
kordus Abhaasias-Osseetias
Novembris 1939 asus Stalin
täitma MRP teist salapunkti ehk siis Soomet vallutama (mille ajend,
Mainila tulistamine novembris 1939, meenus nüüd paljudele
kommentaatoritele Lõuna-Osseetia sõja puhkedes!). 1.
detsembril 1939 sai maailm teada Soome Demokraatliku Vabariigi (Suomen
Kansanvaltainen Tasavalta) ja selle rahvavalitsuse sünnist, mille
tegevuskavas olnud uue rahvaparlamendi valimisest oli juba ülal juttu.
Vaid päev hiljem kirjutati alla ka NSVL – Soome DV vastastikuse
abistamise ja sõpruse lepingule, mille olemasolust Stalin ei
tahtnud enam midagi kuulda juba märtsis 1940 – siis allkirjastati
Nõukogude Liidu – Soome rahuleping Talvesõja
lõpetamiseks.
Ehkki Stalin ise oli tolle
sõpruslepingu sõlmise juures ja siiani pole seda lepingut keegi
ka tühistanud.
Nii NSVL –Soome DV toonases lepingus kui
ka Venemaa-Abhaasia ja Venemaa-Lõuna-Osseetia tänastes
lepingutes kokkulangevusi jagub. Näiteks seisavad kõigis kolmes
kirjas punktid ühiskaitsest, milleks Soome DV andis Nõukogude
Liidule 30 aastaks sõjamerebaasi Hankos, NSVL omakorda lubas toetust
Soome rahvaarmee loomiseks. Enamik täna Moskvas ilmuvatest
raamatutest väidavad, et Hanko “loovutas” Stalinile Soome
n-ö pärisvalitsus ja seda hoopis märtsis 1940.
Abhaasia ja Lõuna-Osseetia aga andsid lepingutes
nõusolekud Venemaa sõjaväebaaside paigutamiseks sinna (ehkki
nood jäid paika veel 1991. a) ja said samasuguse õiguse oma
baaside ehitamiseks Venemaale!? Nagu näha – ehkki
nüanssidega (ja naljaga pooleks – vaevalt küll keegi
maailmas võtab tõsiselt abhaaside sõjabaasi avamist
kusagil Venemaal), ent vähemalt Venemaa piiridel pole ajaloo tegemises
midagi uut – nukurežiimi tunnustamisega kaasneb kiire baaside leping!
Kui just pole teisiti välja kukkunud, s.t esmalt
baas ja siis sellele vastav valitsus (1993. a oli Abhaasias korraks suuremal
osal territooriumist võimul võõrbaasi mittesoosinud
võim!).
Kui veel lisaks osundada, et NSVL –
Soome DV lepingu esimene punkt rõõmustas ühe rahva
– soomlaste ja karjalaste kokkusaamise üle ühes
riigis, ning et Lõuna-Osseetia sõja lõpul
jõudis separatistide peamees Kokoitõ kinnitada
ühinemist Põhja-Osseetiaga (üks rahvas lõpuks
ometi koos!) elik astumist Venemaa koosseisu, siis – tasub ikka
Venemaa ajaloost huvituda küll. Mine tea, millal jälle miski tuttav
ette tuleb.