Soome kunn
Ajal, mil kuningaid aina vähemaks jääb, on harva põhjust rääkida kahe monarhi samaaegsest lahkumisest. 1. august oli siiski selline päev. Kui esmaspäeva hommikutundidel teatas CNN, et surnud on Saudi Araabiat paarkümmend aastat valitsenud kuningas Fahd, siis mõned tunnid hiljem, päevavalguse otsaga Ameerika idarannikule jõudes, lasi oma peatsest tagasiastumisest teatada Nokia boss Jorma Ollila (54).
Muidugi esindavad moodsatele väärtustele suletud kõrberiik ning mobiilimpeerium kardinaalselt erinevaid maailmu. Lisaks pole Seinäjoelt pärit Ollilal, erinevalt al Saudide tuhandepäisest suguvõsast, midagi pistmist sinise verega. Soome kroonimata kuningaks on teda nimetatud sellegipoolest. “J Ollila on loonud moodsa Nokia ja seeläbi ka täiesti uue Soome. Mis oleks Soome ilma Nokiata, ei julge ma isegi mõelda,” kirjutab üks arvamusavaldaja internetilehel http://www.yle.fi/suuretsuomalaiset.
1980. aastad olid Nokiale halb aeg. Tualettpaberit, botikuid ja muid tänaseks unustatud kaupu tootev firma oli üritanud end positsioneerida juhtiva televiisorivalmistajana – paraku nii ebaõnnestunult, et kaasnenud kahjumit on oletatud Nokia toonase juhi Kari Kairamo enesetapu põhjuseks. Ka 90ndad algasid selge visioonita ja lama-masenduses. Telliskivi mõõtu traadita telefonid olid küll juba Nokia toodete hulgas, kuid maailma mastaabis Soome firmat ei tuntud – innovatiivses sektoris domineerisid Motorola ja Ericsson. "Situatsioon oli peaaegu absurdne. Suurim probleem oli inimeste täielik eneseusu puudumine," on Ollila hiljem meenutanud Helsingin Sanomatele.
1991. aasta 18. oktoobril külastab Nokia mobiilside divisioni presuident Jorma Ollila Eestit. Ta tuleb Tallinna tähistama TPI raadiotehnika kateedri 25. aastapäeva ning peab huvilistele loengu uuest paljulubavast mobiiltehnoloogiast. Sündmust kajastama saadetud raadioreporter Indrek Treufeldt mingit ebajumala aurat Ollilal siiski ei tuvasta - mees talletub Treufeldti mällu kui lihtsalt üks lüümikutega vehkiv “tubli Soome insener”.
Pärast etteastet jätab Ollila TPIsse kingituseks mõned mobiiltelefonid (nendega pole kellelgi küll veel suuremat teha), sööb ülikooli sööklas lõunat, teeb tiiru Toompeal ning laseb küllakutsujal, Tallinna Tehnikaülikooli praegusel lektoril Avo Otsal end Zaporožetsiga tagasi lennujaama visata. Visiit vältab kõigest mõned tunnid. Tõdeb Ots: “Tollel hetkel, niipalju kui me oleme takkajärele aru saanud, oli Nokia meeskonnal juba kiire.”
Suured muudatused algavad kolm kuud hiljem, 1992. aasta jaanuaris, mil 41aastane Jorma Ollila asub korporatsiooni etteotsa. Kadestamisväärselt hea haridusega mehe – tänu saadud stipendiumile läks Ollila juba 17aastaselt õppima Inglismaale mainekasse Atlantic College'isse ja kroonis tosin aastat hiljem oma õpingud kolmekordse magistrikraadiga majanduses, poliitteadustes ja insenerinduses – visioon on selge: müüa maha kõik, mis ei puuduta telekommunikatsiooni ja mobiilsidet. Töötajate arvu vähendatakse üleöö. Alles jäänud peavad omaks võtma uue firma sisekultuuri, milles senise ülalt alla hierarhia asemel väärtustatakse meeskonnatööd ja ühiseid eesmärke. Uutmoodi liikuva energia kirjeldamiseks läheb käibele väljend “horisontaalne tiiger”.
Tiiger liigub kärmelt. 90ndate teiseks pooleks on soomlaste käes veerand maailma mobiiliturust. President Lennart Meri jälgib mängu Kadriorust kadedusega, käsib Eestil oma Nokiat otsida ning annetab 1995. aasta mais Ollilale kolmanda klassi Valgetähe. Antud seiga väärtuse objektiivseks hindamiseks tuleb siiski mainida, et kümne aasta tagune maikuu oli president Merile aumärkide väljaandmise koha pealt üldse väga tegus. Valgetähe said korraga kümned ja kümned rohkem või vähem väljapaistvad põhjanaabrid, teiste hulgas näiteks “Soome presidendilossi majaemand Sirkka-Liisa Ruottinen” ja “Helsingi Kalastajatorppa hotelli toitlustusdirektor Raija Sillanpää”.
Ka seminariärimees Aavo Kokk tunnetab trende ja üritab gurut Pärnu juhtimiskonverentsile esinema saada, ent jääb pika ninaga. Ollila on muutunud tabamatuks. Ütleb Kokk: “Me ei jõudnud kuhugi, kuna puudus igasugunegi võimalus temaga mingilgi viisil kontakti saada.”
Tavasoomlased jälgivad müütilise kangelase mõõtmeid omandavat Ollilat imetluse, uhkuse ja kadedusega. Ühelt poolt on koos Nokia tähelennuga muutunud kolossaalseks õigeagselt aktsiaid soetanud Ollila isiklik rikkus (ja see on mõistagi negatiivne nähtus). Aastal 2004 teenis Jorma Ollila uudisteagentuur AFP andmeil rohkem kui ükski teine Skandinaavia tippjuht – ühes lisatasudega umbes 54,8 miljonit krooni. Samas – ja see on positiivne – maksab ta makse Soomes ega koli koos oma firmaga madalama maksukoormusega USAsse või Eestisse. Samas – negatiivne – on äsjane "naabrimees" Soome ühiskonnast justkui välja kasvanud. Ta kuulub Fordi nõukogusse; peab Rothschildide iidses mõisas nõu maailmapanga presidendiga ning ilmutab end Soome rahvale üksnes presidendi vastuvõtul või siis, kui ühiskond vajab hädasti mõnd tema mõtteavaldust. Pöördumised on mahedad, esitatud oma väärtusest teadliku mehe kombel. See, mis on kasulik Nokiale, on neis kõnedes kasulik Soomele ning vastupidi. Soome rahvastik vananeb, hoiatab Ollila ning manitseb mõtlema sellele, kes hakkab üleval pidama peagi pensionile minevaid beebibuumereid. Et konkureerida, peab olema paindlik, õpetab Ollila: noori tuleb innustada käivitama isklikke ärisid.
Oma isikliku elu, mis möödub suuresti 200 aasta vanuses mõisahoones Helsingi lähistel, jätab Nokia boss varju; Soome ajakirjandusele ta näole ei anna. Vaid Forbesi ja Financial Timesi mõõtu väljaannetel õnnestub aegajalt guruga kohtuda.
Kõigile see veidi kõveralt naeratav, enemasti musta ülikonnaga poseeriv mees ei imponeeri. Sajandivahetuse paiku asub Helsingi KOM teater lavale tooma Jouko Turkka näidendit “Connecting People”, milles Nokia juhtfiguuri kujutatakse ebameheliku hüsteerikuna, kes “raha täis Karhu spordikott kramplikult kaenlas”, püüab külge lüüa paadialusele naisele. Kui mängu tuleb ka homoseksuaalne alatoon, saab Ollilat pilama pidanud näitlejal Pekka Valkeejärvil küllalt ning ta jalutab etendusest minema. Aprillis 2000 teatab teatri direktor, et skandaalne tükk on üldse tühistatud.
Kas ja kuivõrd olid näidendi ärajäämise taga – muide, see lavastus aasta hiljem Eesti liberaalses Von Krahl teatris – telefonikõned Nokiast, on spekulatsioonide teema. Igatahes pole kirjutatav-räägitav Ollilale nii ükskõik, nagu arvata võiks. Soomes liiguvad legendid stseenist, mille Ollila korraldanud tema kohta kriitilise artikli (muuhulgas, oh õudu, oli juttu kitsastest õlgadest) avaldanud Helsingi Ülikoolil lehe toimetusele.
Jorma Ollila lahkub Nokia tüüri juurest firmale raskevõitu ajal. Mullu langes soomlaste osa maailma mobiiliturul 29 protsendile ning analüütikute arvates on paljud, eeskätt nooremad tarbijad brändist lihtsalt väsinud. Kas väsinud on ka Ollila või jääb ta endiselt levipiirkonda, selgub tuleval aastal. Juba pikemat aega on ülelahe ühiskonnas kord naljaga pooleks, kord tõsisemalt igatahes küsitud – miks ei võiks Soome ajaloo tuntuima kaubamärgi loonud mees kandideerida presidendiks.
Jorma Ollila
Sündinud 15. augustil 1950 puuvillatehase töötaja viielapselises peres
Enne Nokiaga liitumist töötas pankurina Londoni Citibankis
Omab ilmselt maailma suurimat erasauna, armastab mängida tennist ja jahil käia
Rakendab personaalset juhtimisstiili, helistab töötajatele sageli
Abielus, kolme täiskasvanud lapse isa
Allikad: internet, Helsingin Sanomat
