Sõõrumaa vaatab itta

Eesti rikkaimate meeste hulka kuuluv Urmas Sõõrumaa leiab, et Eesti ühiskond on väiklane ja kade.;Mehe uued väljakutsed on elektriäri, Ukraina turg, heategevus ja kunst.

Urmas Sõõrumaa (46) kabinetti Admirali maja kaheksandal korrusel on häid asju kogutud nii palju, et majanduslangusest tulnul hakkab vägisi pea pööritama. Siin on aken, millest avaneb vaade merele, ja aken, millest paistavad vanalinna katused ning Rotermanni kvartal. On ­molbertile tõstetud Eduard ­Viiralti maal (soetatud hiljuti oksjonilt veidi enam kui miljoni krooni eest) ja samuti molbertile paigutatud Konrad Mägi töö, mille hinda Sõõrumaa isegi ei maini.

Seina ääres põrandal võib märgata väiksemaid pilte ning sadama poole on sihitud hiiglaslik kuldne pikksilm, mis võinuks sobida hästi rekvisiidiks mõnda Kariibi mere piraatide filmi. Ja nurgas – president Konstantin Pätsi vaskjalt läikiv büst.

“Miks teil siin president Pätsi kuju on?” küsin kalli halli ülikonnaga Sõõrumaalt, kes tundub kadestamisväärselt heas vormis mitte ainult rahaliselt, vaid ka füüsiliselt.

“Sest ta on Eesti kõigi aegade kõige suurem ärimees,” vastab Sõõrumaa ja peab vajalikuks kohe täpsustada, et “see oli siis sihukese väikse omamoodi irooniaga öeldud”.

Sõõrumaa jätkab oma lause toimetamist märkustega, et tema austab “kõiki presidente, mis on rahva poolt valitud” ning et “Päts oli meie esimene president”.

Ja president on Sõõrumaa ka ise – omanimelise investeerimisfirma US Invest president. Lisaks kuldsetele tähtedele ehib visiitkaarti firma logo: tema enda sõrmejälg.

Kas majandussurutis annab tunda?

No miks ta ei anna – seisavad ju kõik need kraanad, mida te siin näete (viipab käega talle kuuluva Rotermanni kvartali poole). Paar aastat tagasi nad kruttisid veel üsna hoolega ringi, aga pole, kelle jaoks ehitada, noh.

Kui näeks neid potentsiaalseid tellijaid, siis ehitaks vähe kiiremini.

Mida valitsus peaks tegema, et Eesti majanduslangusest välja tuleks?

Praegusel juhul või? Minu meelest ei saa midagi teha. Praegu tuleb leppida circa viieaastase põdemisajaga.

Liigub jutt, et teie Hispaania lossi murti mõne nädala eest sisse.

Ei ole murtud! Kui ma selle maja ostsin viis aastat tagasi, siis tõesti ühe korra seal sees käidi, nii, et majatäis inimesi seda ei märganud – ja võib-olla oli ka õnn, et ei märganud.

Kuuldavasti on teil nüüd telesild selle Hispaania majaga?

Mul on telesild kõikide minu majade, töökohtade ja kohtadega.

Istute ja jälgite arvutist?

Mina ei jälgi midagi; mul ei ole aega selle jaoks.

See viib nüüd mõtted vahejuhtumile Kati Tootsiga...

Ei jälgita kindlasti vanni- ja magamistubasid, jälgitakse üldist olukorda!

Olete te nüüd lõplikult teada saanud, kes seal Pirita tee korteris siis filmis Tootsi?

(Pahuralt) Mina ei tea, pole käinud seal Pirita korteris, pole seal elanud, noh! Ma ei mäleta, kas see üldse mu oma on olnud – vist oli ühe minuga seotud firma oma. Küsige seda asja Jaan ­Tootsi ja Kati Tootsi käest!

Meil on paremaid jälgijaid, kes siin jälgida oskavad, värskemalt näiteks ­Toomas Annuse näide. 430 päeva järjest inimest jälgitakse – see on rahvusvahelises mõistes organiseeritud narko- või relvakaupmehe tase, mis eeldab sellist massiivset jälgimist.

Tunnete te ka ise end kuidagi ohustatuna Eesti ühiskonnas? (Sõõrumaa on oma kuldset pikksilma tutvustades kõvera muigega öelnud, et uurib selle abil autosid, mis kahtlaselt kauaks maja juurde seisma jäänud.)

Ütleme, et see on väga tundlik teema, ei maksa siin ilmaasjata sõnu loopida. Jälgijad võiksid aga tihtipeale... Tehnilised vahendid on neil hästi professionaalsed, aga inimesed on samasugused nagu eile: nokivad nina vale koha peal ja jäävad suu lahti vahtima.

On see ruum siin pealtkuulamiskindel?

Ei ole. Ei ole isegi väga palju mõtet, sest tehnika on tänapäeval nii hea. Tuleb lihtsalt käituda nii, et poleks põhjust väga muretseda.

Kuidas suhtute ettepanekusse lõpetada ekspresidentide turvamine?

Mina ei suhtu sellesse hästi. No kujuta ette pilti, kui mingi poolasotsiaal mingisuguses uimas läheb ja annab, ütleme, ekspresidendile mingisuguse piimapaki himus kaikaga vastu pead. See ei ole ju see.

Latti võib allapoole lasta, aga päris ära ei maksa latti võtta – see kehtib igas eluolukorras.

(Teemasse sukeldudes) Tähendab, mina tean seda presidentide elu ja asja. Käib mingi hale kemplemine mingite esindusruumide pärast, mingi paariruumise maja pärast...

Neil presidentidel, kes käisid kümnetes ja kümnetes riikides ja said sealt igasuguseid meeneid ja autasusid, on need täna pappkastides – suure tõenäosusega nii Lennart Meri perekonnal kui Arnold Rüütlil. Need võiksid olla väljas inimestele vaatamiseks, kuid pole tehtud sellist kohta.

Te olete Arnold Rüütlist väga heal arvamusel – tema isikuomadustest, tema juhivõimetest?

(Pikem paus) Jah, kui inimesest ma olen temast väga heal arvamusel jah!

Miks te siis ei pakkunud talle juhtivat kohta mõnes oma ettevõttes?

Puh! Ma arvan, et see ei sobi, noh. Las president elab presidendielu, mis ta peab mul siin mõni alluv olema! Nagu ma enne just presidendi juures ütlesin, presidendid valitakse rahva poolt ja kui nad on valitud – kõigil suu lukku panna! Kui president kutsub külla, siis minna külla! Ja presidenti tuleb austada! Tuleb austada nende sünnipäeval, nende surma-aastapäeval ja nende elusoleku ajal.

Kas Kaia Kanepile olete juba helistanud? (Intervjuu leiab aset päeval, mil Kanepi jõuab maailma kaheksa parima mängija hulka – ja kaotab samal õhtul.)

Ei ole. Mina olen üldse selline inimene, et ma tean, et Kaial on sellisel puhul kümneid ja kümneid helistajaid – osa neist on väga sisulised ja osa on nagu poosetajad, et tahaks ka ära märkida, et on olemas.

Mina olen kõigile öelnud, et lähen finaali vaatama.

Tenniseliidu juhiks minnes lubasite poole võrra suurendada tennise rahastamist...

Tahaks kõiki ressursse kolmekordistada suurtes piirides – mängijate ja harjutajate arvu kolmekordistada, treenerite ja väljakute arvu kahekordistada, mis on, ütleme, praeguses majandusolukorras väga raske ülesanne.

Palju isiklikku raha olete ­tennisesse pannud? (Sõõrumaa ­rõhutab korduvalt, et ehit ab Tondi tennisevälja­kuid siiani isikliku raha eest.)

Pikka aega on viis miljonit ikka läinud spordi peale ja teist sama palju igasuguste muude toetuste peale. Nipet-näpet läheb igale poole.

Miks te annate poliitikutele raha?

Ma ikka loodan, et maailm läheb paremaks. Miks ma annan spordile raha – ma loodan, et nad hakkavad kõrgemale hüppama ja paremini mängima.

Ma saan aru, et te tahate ­rääkida Ühis­teenuste lepingust – seadus, ­mille alusel tegutseti, oli ­põhiseadusega vastu­olus.

Ja kes selles süüdi on? Süüdi on seaduseandja, kes on andnud välja põhiseadusega vastuolus oleva seaduse! Kannatavad aga inimesed seal vahel.

Mina loodan, et seaduseandja muutub järjest paremaks ja professionaalsemaks ja et lõpuks on ka minul sellest oma osa.

Kui viimaste valimiste ajal võeti vastu igasuguseid lubadusi – nagu näiteks, et me jõuame Euroopa viie jõukaima riigi hulka, mis on täielik udu –, siis oli seal ka palju head, näiteks lastetoetuste kohta. Ausalt öeldes ma tollel ajal arvasin, et see [raha] on asja ette läinud. Ja nüüd on lasteaiajärjekorrad hoopis kasvanud!

Kas valitsus peaks tagasi astuma? (Nii arvab näiteks suurettevõtjate esindusfiguur Tiit Vähi.)

Mina ei oska midagi arvata, aga see supp tuleb kõigepealt ära süüa, tagasi­astumine oleks liiga lihtne. Nii et las valitsevad aga edasi.

Kuidas Ühisteenustele siiski mõjub trahvimisõiguse kaotamine?

Seda te peate G4S praeguse juhi, mis ta oli, Andrus Ossipi käest küsima. Mina olen seal väga väike aktsionär 10 protsendiga ja ausalt öeldes ma tean sellest sama palju kui iga teine lehelugeja.

Teie elus on praegu selline etapp, kus tõmbute välja turvaärist, mis on teil nii edukas olnud?

Ma olen üldse vaatamas väljapoole, sest mina saan aru nii, et Eesti inimestele on natuke parem, kui siin edu ei saavutata, välja arvatud võib-olla spordis.

Äris ei tohi Eestis edu saavutada, sest me ju teame väga hästi, kuidas lätlaste eestvedamisel ja meie abil tehti ära Merkole – heameele tundjaid oli kindlasti päris palju.

Vesi voolab ikka sealt, kus takistust ei ole, nii et mis me ikka punnime. Mina vaatan täna täiesti aktiivselt Ukraina turgu ja annan endale selgelt aru, et esimesed paar aastat saab olema õpipoisiaeg.

 
Mida Ukrainas teha tahate?

Me üritame Ukrainas korrata Eestis teostatud edulugusid. Teeme samu asju, kuid loodetavalt suuremas mahus.

Mispärast müüsite maha oma Venemaa turvafirma?

(Kostab häälitsus, nagu oleks kohvi kurku tõmmatud, kuid samal ajal on selles ka pahameelt ja nördimust.) Kuidas sa saad Vene­maal ajada äri, kui, vaadake... Kui siin keegi ähvardab McDonald’sit, siis praktiliselt Ameerika valitsuse tasemel või kas või suursaadiku tasemel on sellele ettevõtteele kohe olemas kaitse, noh. Mina pean seal äri tegema nii, et ükski Eesti inimene, kelle sõna Eesti ühiskonnas midagi maksab, sellest midagi ei teaks, sest ei ole kunagi kindel, mida ta oma suust järgmine päev välja võib ajada ja kelle tundeid ta võib haavata väga sügavalt.

Paljude inimeste tundeid on riivatud mõttetute sõnavõttudega. Mina ei pea vajalikuks kellegi tundeid riivata, kui sellest midagi ei võida. Igal inimesel on oma uhkus.

Te olete Eesti suhtes nii kriitiline.

Aga nii see on! Kui ma käin Moskvas või Kiievis, siis moskvalased on eriti uhked, ja neil on ka põhjust olla – neil on seal jäähoki maailmameister, korvpalli Euroopa meister, Eurovisiooni võitja, neil elab üle saja miljardäri Moskva linnas, mida on rohkem kui ü ; ;heski teises linnas maailmas. Londonis nägin eile ühes restoranis maailma rikkurite esiviisikusse kuuluvat terasekuningas Mittalit – olenemata kõrgetest terasehindadest ei lugenud mina kellegi näost välja, et vaadake, lurjus tuli.

Meil, kui keegi peaks mingisugusegi jõukusega silma paistma, hakkavad kõik mõtlema, kuidas seda nulliks teha.

Ma saan sellest muidugi aru ka, ma olen selle peale palju viimasel ajal mõelnud, miks me nii käitume.

Miks me siis nii käitume?

Pärisorjuse kaotamisest on ju ainult 150 aastat möödas, noh! Kust see intelligents saabki tulla, kust see positiivne ellusuhtumine saab tulla? See saab ikka tulla ainult pikaajaliselt heas maailmas elavate põlvkondade tulemusena.

Kust teil need päästvad geenid pärit on?

Minule on lihtsalt initsiatiivi ja pealehakkamist ehk rohkem antud kui keskmisele inimesele, aga ma ütlen isegi, et minu juured... Ma suudan neid ehk 100 või 150 aastat tõestada, kuid siis lõppevad ära.

Nii et olete ikkagi eestlane nii ema kui isa poolt?

Jah. Kuigi... Ah, ma ei hakka ütlema.

Kuigi?

Ma tunnen tihtipeale ennast nagu natuke... On ju igasuguseid teooriad, noh, mitmekordsest elust ja uuestisündimisest ja siis ma mõnikord tunnen end ära sellise lõunaeuroopa slaavlasena.

Ukrainast?

Noh, võib-olla Ukrainast, võib-olla veel kuskilt sealt veidike edasi.

Kas teie heategevusprojektid (Sõõrumaa fond kannab nime Dharma – toim.) on ka nende eelmiste ja järgmiste eludega seotud?

Ee... ei, ma ei mõtle selle peale.

Inimene peaks elama oma ­naturaalse iseloomu järgi ja tegema seda, mida ta ­tunneb. Ja minu sisetunne ütleb, et ­ühiskonnale, kust oled oma tulu teeninud, tuleb ka tagasi anda. Mul praegu umbes pooled projektid on heategeva või ­sotsiaalse iseloomuga.

Minu väljumine turvaärist on veidike seotud sellega, et reeglina sa turvaäris pakud inimesele teenust, mida ta oma vabal tahtel ei ostaks – seda peab tegema, sest sunnib võetud krediit, kindlustus või keegi muu, aga inimesel oleks parem, kui ta seda ei teeks, ja kui raha on makstud, ei mäleta seda enam keegi. See ei jäta midagi hingele.

Sellepärast ma tegelen täna ­selliste asjadega nagu oma kunstikogu, mida ma teen natuke ühiskonna pärast. Mul on praegu üle 600 hea pildi hoiustatud ja telesilla valve all.

Üritan siin praegu kokku kutsuda sellist väikest nõukoda, mida me võib-olla nimetaksime omamoodi Tallinna raeks. Istusime koos selliste inimestega nagu ­Tanel Veenre ja Signe Kivi ja rida inimesi veel ja mõtlesime, et tahame sellest suurest [Rotermanni keskuse] hoonest teha sellise kunstihoone, kus võiks olla erategijate kunsti, tuhandeid ja tuhandeid pilte. Need ei peaks olema kabinetis või kapis luku taga, need võiksid olla inimestele vaatamiseks seal.

Millal teie Kumu valmis saab?

Ma ei plaani seda ainult endale, aga loodan, et aastaks 2011.

Inimesed, kes Rotermanni keskuses poode peavad, ei ole kuuldavasti praegu küll eriti õnnelikud, kuna keegi luksusbutiikides ei käi...

Öelge mulle üldse õnnelikke inimesi, kes täna Eestis poode peavad! Olen mina selles süüdi või?

Kas mingil poodnikul on oma saamatusest halb või mittehalb, vaat see ongi see, mille pärast ma tahan Eestist minema minna! Sest täna läheb mulle ka võib-olla natuke hinge, et tal on natuke halb, aga kui ma olen kuskil Ukrainas, siis kas seal on kellelgi halb – ma ausalt öeldes ei tea seda!

Minu meelsest on Minsk väga ilus, puhas ja korralik. Räägivad, et pole demokraatiat – ma ei tea sellest midagi, ausalt öeldes. Mulle tundub, et kõik on tiba-toba. Majandus areneb, inimesed on naturaalsed...

Mida see tähendab: naturaalsed?

Naturaalsed, noh! Selles mõttes, et kui sa võtad vorsti, siis seal on liha sees, kui sa võtad pekitüki, siis seal on ka liha sees, kui võtad alkoholitopsi, on seal alkohol.

Inimesed on seal siirad, vabad ja otsekohesed, ei ole mingid sihukesed keerutajad!

Mõningad mõtted

Intervjuu täienduseks e-postitab Sõõrumaa Ekspressile mõned teesid aktuaalsetel teemadel.

• Mis täna ettevõtjaid – ja usun, et enamikku Eesti rahvast – häirib, on valitsuse puhul teatud enesekriitika puudumine. Kõik me eksime, kuid kui ikka endal üldse mingit vastutust ei näe, siis on allakäik paratamatu ja korduv.
  

• Võib-olla avalikkus seda ei taju, kuid väga paljud ettevõtjad on täna oma siinseid ärisid müümas ja põhjus ei ole sugugi vaid majanduslangusega seotud. Inimesed on väsinud sellest väiklusest ja pidevast survest.
  

• Me oleme nüüd kümme aastat siin Nokiat otsinud, kuid reaalsuses ei teki siia seda kunagi, kuigi kindlasti on olemas noori mehi, kes on suutelised maailma muutma. Meie oma väiklus hävitab nende tahte seda asja Eestis ajada.
  

• Peamine problem on hoiakutes. Eestis on täna kaks sõimusõna: ärimees ja transiit.
  
  Esimese alla mahuvad täna ka kupeldajad ja teise osas on avalik arusaamine, et transiit – see on midagi, mis teenib suure naaberriigi huve. Tegelikult on vastupidi, aga seda ei ole võimalik tänases inforuumis selgitada.
  

• Eestil on unikaalne geograafiline positsioon. Oleme väga suurel kaubateel risti jalus ja kui me suudaksime sinna pidevalt mitte sülitada, siis võiksime teenindada aastas 70–80 miljonit tonni kaupa. Meie finantssektor võiks teenindada ja finantseerida lisaks veel kaks korda sellist mahtu. Meie vanalinn on kaupmeeste ehitatud. Midagi võiksime ajaloost õppida ka.