ŠOTIMAA NING EESTI ARHITEKTUURIPOLIITIKA
Seekordne seos ei ole Šotimaa ning Eesti vastastikuste kultuurisuhete rubriigist, vaid pelgalt Euroopa Liidu arhitektuuripoliitika-alase praktika ilming. Kuivõrd Inglismaa on hetkel EL eesistujamaa, siis kuulus tema kohustuste hulka ka järjekordse Euroopa Arhitektuuripoliitikate Foorumi korraldamine. On aga riigisisene (poliitiline) küsimus, kus nimetatud toiming teha.
Seekord toimus siis foorum Šotimaal ning baseerus kahel lähestikku asuval, kuid geograafialt ning karakterilt väga eriilmelisel linnal – Glasgow’l ning Edinburghil. Selline võrdlema sundiv situatsioon teeb aga isegi kohaliku arhitektuuripoliitikaga mitte kursis olijale olukorra suhteliselt hästi loetavaks, seda enam, et linnade elanike arv üksikult võttes ei ole meie pealinna omast eriti palju suurem. Šotimaa on pidanud ja peab arvestama kahe mainitud linna vahelise alalise konkurentsiga. Seda ka arhitekt uuripoliitika vallas. Ka seekordse foorumi juhtlause – “Identiteet ja demokraatia” – peitis endas sisemise konkurentsi ilmingut.
Edinburghi keskosa oma kahel sügava oruga eraldatud mäel asuvate keskaegsete hoonekompleksidega teeb temast ühe Euroopa kaunima linna, mis kuulub kindlalt maailma kultuuripärandi nimistusse. Samas on Edinburgh ka Šotimaa pealinn. Hiljuti valminud parlamendihoone, projekteeritud hispaania katalaanist arhitekti Enric Mirallesi poolt, oli foorumi üks toimumiskohti ning kogu sündmusega oli seotud ka Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) 2005. aasta arhitektuuriauhinna – Stirling Prize’i väljakuulutamine. Esikoht langes uuele parlamendihoonele ning postuumselt projekti autorile. Foorumi kõrgelennuliste ettekannete koht oligi uus parlamendihoone.
Glasgow seevastu on ajalooliselt olnud tööstusliku-kaubandusliku iseloomuga linn ning omades küll korrapärase tänavavõrguga suhteliselt ühtlast kesklinna, ei ole tervikuna võttes oma füüsilis-geograafilistelt eeldustelt Edinburghiga võrreldav. Glasgow’s on küll vana soliidne ülikool ning linnas on tegutsenud ka läbi aegade Šotimaa kuulsaim arhitekt Charles Rennie Mackintosh, kuid esmapilgul ei anna need asjaolud asisele linnale tooni. Kuid oma kehvemate eelduste tõttu on ta sunnitud olnud end kokku võtma ning on juba mõnda aega kogu Šotimaale eeskuju andev kõikvõimaliku, kaasa arvatud linnaehitusliku ning ka arhitektuuripoliitilise arengu mootor. Arhitektuuripoliitikate foorumi põhiüritus toimus Glasgow’s.
Enam kui foorumil räägitu võiks meid huvitada kahe eespool nimetatud linna võrdlev anatoomia. Järk-järgult avanevad võõrale erinevad hoiakud ning erinevad resultaadid. Etteruttavalt võib öelda, et võrdluse põhiskeem on lihtne nagu vendade Grimmide muinasjutus. Ühel juhul ollakse uhked oma kujunenud ja kinnistunud identiteedile ning jäädakse seisma, arvates, et muutus kui selline võib ainult kahjuks tulla.
Teisel puhul tehakse kaugeleulatuvaid süstemaatilisi organisatoorseid jõupingutusi, et luua alus linnalisele dünaamikale ning kanaliseerida see nii sotsiaalpoliitiliselt kui kultuuriliselt parimasse voolusängi. Kõrvalepõikena Eesti kommunaalpoliitikasse võisime hiljuti tõdeda, et meie poliitikute valimiseelsed loosungid kutsusid häälte püüdmise nimel üles peatama ehitustegevust nii Tallinna kesklinnas kui ka valglinnastumist ümberkaudsetesse valdadesse. Euroopa Liidu kuiv statistika aga räägib, et suurim liidusisene ehitustegevuse kasv on toimunud tema äärealadel paiknevates Soome ja Portugali pealinnades. Kuidas peatada Eestimaa?
Rääkides Glasgow’ arhitektuuripoliitilistest edusammudest, peab alustama aastast 1990, mil linn oli Euroopa kultuuripealinn. Glasgow’s kohatud Soome Ehituskunsti Muuseumi direktor Severi Blomstedt toonitas sellele positsioonile asumisele eelnevate organisatsiooniliste ettevalmistustööde tõhusust ning seda tasemel, mis kindlustasid positiivse mõju ka järgnevateks aastateks. See mõju saavutati Glasgow’ kui linna teadliku arendamise, tema kultuurilise positsiooni kindlustamise ning püsiva organisatsioonilise struktuuri tekitamise kaudu. Severi Blomstedt ei jätnud rõhutamata, et Soome ei kasutanud kahetsusväärsel kombel oma vastavat võimalust (Helsingi 2000) kultuuripealinnaks oleku aja eel ega järel.
Üheks konkreetseks näiteks Glasgow’ kultuuripealinna staatuse edasiarendusest on 1999. aastal asutatud The Lighthouse, Schotlands Centre for Architecture, Design and City. Keskuse eesmärk on arendada seoseid arhitektuuri, disaini ning loovtööstuse vahel, nähes neis vastastikku seotud komponente ning kõigile linlastele oluliste sotsiaalsete, hariduslike, majanduslike ning kultuuriliste teemade kandjaid. The Lighthouse, linna südames asuv, 1400 m2 kasulikku pinda omav ning 55 kaastöötajaga institutsioon oli ka kõnealuse rahvusvahelise arhitektuuripoliitikate foorumi korraldaja. Foorumi toimumise ajaks oli The Lighthouse korraldanud ka linnaelanikele mõeldud arhitektuuri propaganda nädala. Ühesõnaga, organisatsioon teenindab kogu ehitatud keskkonna intelligentse haldamise temaatikat ja on just nii suur, nagu nimetatud temaatika seda väärib.
Üks ettekanne Glasgow’ arhitektuuripoliitikate seminaril väärib käesoleva kirjutise raames siiski äramärkimist, kuna käsitleb Edinburghi linna temaatikat. Ettekandjaks oli Inglismaal väga tuntud arhitekt ning planeerija, Edinburghi linna design champion sir Terry Farrell. Sir Terry Farrell on kinnitatud Edinburghi linna design champion’iks ehk eriõigustega planeerimisspetsialistiks, tegevusvaldkonnaks planeerimisideestikult ja -aktiivsuselt mahajäänud 20. sajandi linnaosad, eriti aga sadamarajoon.
Siinkohal annaksin sõna Terry Farrellile: “Edinburghi tugevus peitub selgelt tõsiasjas, kuidas suure linna planeerimine kasutab eelmiste põlvkondade poolt loodut. Aga vaatamata mõjutustele midagi muuta, on ainsaks selgeks suunaks olnud üsna radikaalne konserveerimine. Säilitajate jõul ja edukusel on reeglina suur mõju ning lõppkokkuvõtteks oli neil minu arvates õigus, eriti kui ei ole olnud ühtegi uut linnaplaneerimise ideed selle kohta, kuidas toime tulla kasvu ja muutustega. Kooskõlastatud edasiliikumise viisi puudumisel ja silmas pidades olemasolevat suursugusust on olukorra säilitamine olnud ainsaks ning seetõttu parimaks plaaniks. Siiski ei ole konserveerimine iseenesest parim plaan, millest oleks kasu arenevale majanduslikule, kultuurilisele suurlinnale ja mitte ajaloomuuseumile. Eriti seepärast, et Edinburgh ei ole ainult linnasüda.” Seisakust üle saada proovitakse näiteks design champion’i abiga.
Kahe Šotimaa linna võrdlemisel on antud juhul kindel eesmärk: luua võrdlust võimaldav taust Eesti oludele. Laialivalguvuse vältimiseks võtkem kogu tohutu suurest teemaderingist, mida Eestis kujutab endast 30miljardilise aastakäibega ehitatav keskkond, vaid üks, kuid realistlik näide, millel on ka paralleel Šotimaaga: see on Euroopa kultuuripealinn aastal 2011 ja sellega seoses Eesti võimalus. Kas meil on minimaalseidki organisatoorseid eeldusi selle teemaga tegelemiseks? Vastus on täielikult eitav. Kas meil on linna, kes oleks rahul oma praeguse identiteediga? Vastus on loomulikult eitav. Tõsiseltvõetavad katseid bürokraatlikust suletusest ülesaamiseks aga ei tehta.
Meil on 11 hertsogiriiki ehk ministeeriumi, kellel on suur oskus takistada igat organisatoorset laadi vahelesegamist oma väljakujunenud struktuuri.
Meil on Kultuuriministeerium, kelle formaalses alluvuses olevat arhitektuuripoliitika komisjoni (kui hetkel ainukest organisatsiooni, kes püüab tegeleda ehitatud keskkonnaga terviklikult) on lihtne olnud tasalülitada. Meie riigieelarve ei kajasta probleemi suurusjärku, lükkides arhitektuuripoliitikale tehtavad kulutused SA Kihnu Kultuuriruumi ning Muinsuskaitse Seltsiga võrreldavale positsioonile. Meil on ka Arhitektuurimuuseum, kelle tegevus võrreldes Lighthouse’iga on olnud asi iseeneses.
