Surmahoop hõõglambile
Alates 1. septembrist reguleerib meie kontinendi valgustugevust Brüssel. Poodide müügiriiulitelt peavad olema kadunud nii 100vatilised kui piimja klaasiga hõõglambid. Neile järgnevad ajapikku ka köik nõrgemat valgust pakkuvad lambid. Alates 2012. aasta septembrist pole üle kogu Euroopa Liidu enam traditsioonilise Edisoni hõõglambi ostmise võimalust.
Eurooplased võtavad asjade sellise arengu teadmiseks teatava hämmastusega ja varuvad harilikke hõõglampe nagu orav talveks pähkleid. Enamik neist siunab omaette Brüsseli eluvõõrast otsust, ent mis teha. Tarbijaid huvitab, kes seisab selle seaduse taga.
Üks on kindel - põhjapaneva impulsi taga seisab Saksamaa. Ehk siis täpsemalt Saksa keskkonnaminister Sigmar Gabriel. Härra Gabrieli poolt kahe aasta eest Euroopa Liidu komisjonile saadetud kiri pani aluse protsessile, mille lõppedes hakkavad Euroopa elutoad end tuhmimas valguses näitama.
Mis sest, et kodudes on säästulampide valgus sama ebameeldiv kui külm dušš. Pealegi olevat säästulamp tervisele kahjulik, tema rahutu sinine valgus mõjub paljude arstide arvates inimese psüühikale ja unele halvasti. Inimese õhtune biorütm on harjunud rahuliku ja sooja punaka tule kiirgusega. Pealegi eraldub säästulambi põlemisel aurudena elavhõbedat. Kasutatud säästulambi valesse prügikohta viskamine mürgitab meie keskkonda. Kokkuvõtlikult öeldes - vana hea hõõglambi ärakeelamine on vägagi vaieldav.
Kõik sai alguse kuue aasta eest, 9. septembril 2003. Euroopa Komisjon Brüsselis tuli välja ideega, mille võlusõnaks oli "ökoloogiline disain". Idee kandvaks sisuks oli elektri- ja elektroonikaseadmete (boilerid, külmikud ja televiisorid, mille ooterežiimile jätmine põlu alla sattus) keskkonna miinimumnõuetega vastavusse viimine. Hõõglambist ei tehtud tollal veel juttugi.
Keeluidee tuleb Austraaliast
13. aprillil 2005. aastal andis Euroopa Parlament "ökoloogilise disaini" reformile rohelise tee. Sellega seoses seadustus hõõglambi keeld.
Napilt kahe aasta pärast tegi kahe sündmuse kokkulangemine Euroopas Edisoni pirni kasutamisele äkilise ja ootamatu lõpu. 2007. aasta alguses võttis Saksamaa üle Euroopa Liidu eesistumise Brüsselis, seda esiteks. Teiseks nägi üks ambitsioonidega keskkonnaminister Berliinis potentsiaali oma võimu näitamiseks.
Lisaks kuulutas 20. veebruaril 2007 Austraalia valitsus välja hõõglampi keelustava seaduse, mis hakkab kehtima aastast 2010.
"Küsisime endalt, miks Austraalia sellise seaduse elluviimisel nii kiirelt ageerib ja meie mitte," kostab tagantjärele Saksa keskkonnaministeeriumist. "Kas tõesti on Euroopa Liit efektiivse kliimakaitse jaoks liiga pikaldane?" Sama aasta veebruaris, vaid paar päeva pärast Austraalia otsust, saadab Gabriel Brüsselis istuvale keskkonnavolinik Stavros Dimasele kirja, kus üritab asjade käigule hoogu anda.
"Austraalia valitsuse poolt algatatud hõõglampe puudutav diskussioon pakub huvitavaid aspekte," väidab Gabriel. "Säästulampidele üleminek tähendaks Euroopale aastas 25 miljoni tonni heitgaaside kadu. Euroopa ei tohiks endale enam lubada toodangu kasutamist, nagu seda on praegune hõõglamp, mille efektiivsus ei ei ületa 5 protsenti."
Gabriel palus kõnealuse probleemi eest vastutava komi sjoni esimeest &l dquo;kiirelt" vastavate "läbiviimistingimuste" eest hoolt kanda. Hõõglambikeelu põhjendamisel soovitas ta toetuda ökoloogilise disaini direktiividele.
Europarlamendi võimukoridorides omandas Gabrieli ettepanek lumepalli efekti. Euroopa Liit jõuaks oma auahne eesmärgini Euroopa heitgaaside kogust 2020. aastaks 20 protsendi võrra vähendada, kui õnnestuks igal aastal vähendada seda 780 miljoni tonni võrra.
Teemaga tegelevate ametnike arvutuste tulemusena väldiks säästulambi kasutuselevõtmine 15 miljoni tonni heitgaaside õhkupaiskumist. Seda pole küll palju, ent siiski.
Väike punt ametnikke tegutseb
Asja negatiivseks pooleks on paljude tarbijate poolt hinnatud hõõglambi õdusa valguse kadumine. Kas 500 miljonit eurooplast on valmis tooma sellist ohvrit keskkonnakaitse niivõrd väikese paranemise eest? Seda ei arutatud ühelgi parlamendiistungil ega avalikul diskussioonil.
Otsuse langetajateks olid vaid vähesed valitsuste ja komisjonide esindajad ning ametnikud. Hõõglambi keeld on seega väiksearvulise grupi otsus, mis on langetatud avaliku arvamuse osavõtuta.
"Asi sai alguse suuremate formaalsusteta," meenutab Sigmar Gabrieli kaastöötaja. Juba 2007. aasta 9. märtsil, Euroliidu kevadisel, Saksa kantsleri Angela Merkeli poolt juhitud tippnõupidamisel anti komisjonile vormiline volitus hõõglambi üleüldine kasutamine lõpetada. 27 liikmesriigi valitsuste esindajad võtsid ühehäälselt vastu "energiapoliitika arenguplaani". Kas nad teadsid, mida täpselt nad sellega silmas peavad, on küsitav.
Silmapaistmatus, 25-leheküljelises peene trükikirjaga kommünikees tehti komisjonile ülesandeks "kiirelt ettepanekuid teha, mis lubaks hõõglampidele... kuni 2009. aastani suurema efektiivsuse nõudeid esitada".
"Meie riigi eesistumise ajal ei mäleta ma ühtegi selleteemalist küsimust meedialt," väidab üks Saksa diplomaat.
Nüüd olid hõõglambi päevad loetud. Paljude Euroliidu riikide asjatundjad, muuhulgas ka Hamburgi Ökoloogia ja Poliitika Instituudi (Ökopol) esindajad, sukeldusid üle pea vaidlusse Edisoni pirni efektiivsuse üle. Põhimõtteliselt käis vaidlus vaid sel teemal, mis ajaperioodil millist sorti pirn kasutusest eemaldada.
"Philip ega Osram ei väljendanud oma tootmisliinide sulgemise üle just kõige suuremat vaimustust. Võitlus käis iga üksiku pirni ja vati nimel," meenutab Ökopoli kaastöötaja Dieter Grossmann, teaduskraadiga füüsik. Tema väitel olnud "vaidlusaluseks punktiks" küsimus, kas säästulambid oma elavhõbedasisaldusega on tõesti ökoloogiliselt tasakaalustatumad.
Saksamaa statistika andmeil viskab vaid iga viies tarbija kõlbmatu säästulambi vastavasse prügikonteinerisse. Samas sisaldab iga säästulamp umbes 5 protsenti eelmainitud raskmetalli. Vaatamata sellele näeb Euroliit säästulambi kasutuselevõtmises progressi.
"Isegi kõige halvemal juhul," kinnitas energiavolinik Andris Piebalgs, "kui ka säästulamp harilikku prügikasti visatakse, jääb tema keskkonna elavhõbedaga saastamise määr kokkuvõttes positiivsuse piiridesse."
28. märtsil 2008 tuli Brüsselis kokku järjekordne komisjon, mis end ise "konsulteerivaks foorumiks" nimetas ja koosnes 80st valitsusasutuste, keskkonnaka itsegruppide ja tööstuse esindajast. Hõõglambi tulevik ei huvitanud kedagi. "Kõik huvigruppide esindajad kuulutasid ühel häälel säästulambid hetkel efektiivseimaks hõõglampide asendajaks," märgiti protokollis.
Rahva arvamus ei huvita kedagi
Paljude kodanike antipaatia ebamugava kunstvalguse vastu ei paista Brüsselis kedagi häirivat.
Kas seaduse väljamõtlejad üldse taipavadki, kui paljud eurooplased neile armsaks saanud hõõglambist loobuda ei taha? Kas Brüsseli seadustega sunniviisil õnnistajad ei karda viha alla sattuda, nagu kurgi kõverust määrava seaduse puhul?
8. detsembril 2008 ületas hõõglambikeeld oma "paljukomisjonilisel" teel viimase tõkke ehk selle arutamise eri riikide esindajatest koosnevas normidega tegelevas komisjonis. Nüüd puudus veel Europarlamendi keskkonnakomisjoni jah-sõna.
Saabus 2009. aasta 17. veebruar ja viimane võimalus hõõglambikeeld lõplikult avalikkuse ette tuua. Ehk siis lõpetada probleemi arutamine valitsusliikmete kohtumiste "tagakambrites" ja asjatundjate gruppides. Ent komisjoni 58 liiget hääletasid neile antud viimase võimaluse kasutamata jätmise vastu.
Näiteks kaheksast liberaalist saadikust oli probleemi isekeskis otsustamise vastu vaid üks, Saksamaa esindaja Holger Krahmer Leipzigist. "Ma ei pidanud õigeks, et Euroopa Liit lihtsa haldusaktiga, avalikkust kaasamata, nii tähtsa seaduse vastu võtab," meenutab saadik. "Sotsiaaldemokraatide ja roheliste argument oli, et nadvõitlevad keskkonna kahjustamise vastu! Ja lõpetagu mina oma populistlik vada."
17. aprillil 2009 jõustus määrus 244/2009. Nüüdsest oli hõõglambi kasutamise lõpp seadustatud.
Vaid nädal hiljem, 24. aprillil 2009 laiendas Euroopa Parlament energia kasulikkust määrava direktiivi kõikidele "energiat mingil moel tarbivatele toodetele".
"Mul on visioon," seletas energiavolinik Günter Verheugen Europarlamendis. "Visioon sellest, kuidas Euroopa toodang tulevikus hakkab välja nägema.
Toodang, mille tunnusmärk on Made in Europe, saab olema kõige innovatiivsem, kindlam ja energia- ning ressursisäästlikum."
Ilma naljata: enda järgmise ülesandena näeb Euroopa Liit dušisegisti töö efektiivsuse reguleerimist.
