Süüdimõistetu saatus
Marijampol? rajooni 40aastane elanik Sigitas Kidolius veetis kolm ja pool aastat trellide taga ilma süüta.
Hiljuti selgus, et Eesti kodaniku surma kaasa toonud röövimise eest 1996. aastal viieks ja pooleks aastaks vangi mõistetud mees on süütu. Politsei tabas paari päeva eest tegelikud röövijad ja tapjad ning kohus andis loa nad vahi alla võtta.
Kolme mõrvas kahtlustatu hulgas on Kalvarija volikogu liige ja Liberaaldemokraatliku Partei (tagandatud presidendi Paksase erakonna) kohaliku osakonna esimehe Algirdas Geležiuse vend Tomas ning politseile hästi tuntud Robertas Kasimovas ja Ri?ardas Klimecas. Politsei loodab peagi tabada ka seni redus oleva neljanda kahtlusaluse.
Politsei ülemkomissari asetäitja Stanislovas Liutkevi?ius ütles 8. detsembril Lietuvos Rytasele, et veel on vara öelda nagu istunuks Sigitas Kidolius vangis tõepoolest süüta: “Seda peab otsustama kohus. Kuid praeguseks kogutud tõendid lubavad eeldada, et kuritegu ei sooritanud see inimene."
Soov röövida treiler
Kuritegu, mille eest istus Kidolius, leidis aset 1994. aastal Marijampol?s. Siis üritas neli kurjategijat röövida piimakombinaadi juures parklas seisvat ühele Eesti äriühingule kuuluvat treilerit kaseiiniga.
Pesapallikurikatega relvastatud noormehed tirisid autost välja kabiinis maganud juhi ja nõudsid temalt auto võtmeid. Aga eestlane ei andnud alla – ta ei hakanud ootama, vaid lõi üht ründajat. Kaklus kestis kümmekond minutit, misjärel röövlid põgenesid ja jätsid maha kurikatega rängalt läbi pekstud autojuhi.
Eestlane suri haiglas
Eestlane suutis veel ronida kabiini, kuid mõnekümne meetri sõidu järel vajus roolile. Mõne minuti pärast märkasid imelikult keset tänavat seisvat treilerit piimakombinaadi valvurid, kes kutsusid kiirabi. Kuid oli juba hilja – autojuht suri samal õhtul haiglas.
Süüdistati mõrvas
Mõne aja pärast pidasid süüasjaga tegelevad Marijampol? prokuratuuri uurijad kinni kuriteopaiga lähedal elava Kidolise. Mees vahistati ja intensiivse ülekuulamise järel võttis ta süü omaks. Prokurörid süüdistasid Kidolist, et ta koos kahe uurimise käigus kindlaks tegemata inimesega omakasu saavutamise eesmärgil üritas röövida ja seejärel tappis Eesti kodaniku.
Kohut mõistis Kaunase ringkonnakohus. Kidolius eitas seal kõike ja väitis, et kuriteo toimumise ajal oli ta kodus. Süütõendite puudumise tõttu kvalifitseeris kohus mõrvasüüdistuse ümber röövimiseks. Sellist otsust motiveeriti sellega, et Kidolius koos kahe kindlaks tegemata isikuga püüdis autojuhti üksnes peksta, kuid ei kavatsenud teda tappa. Kaunase ringkonnakohus mõistis Kidoliusele viis ja pool aastat vabadusekaotust. Aastal 2000, olles oma karistusajast ära istunud kolm ja pool aastat, lasti mees hea käitumise eest ennetähtaegselt vabadusse.
Saadi väärtuslikku teavet
Ent hiljuti selgus, et mõrvapäeval ei olnud Sigitas Kidolius oma kodust tõepoolest kordagi väljas käinud. Samuti sai selgeks, et süüdimõistetu isegi ei tundnud tegelikke tapjaid.
Selle vana mõrvaloo saladus hakkas selguma mullu, kui politsei peavalitsuse kuritegude uurimise osakonna töötajad said tähtsat operatiivinfot 1994. aasta sündmustest Marijampol?s.
Alguseks õnnestus välja selgitada, et selles röövimises osales Tomas Geležius – Kalvarija volikogu liikme Algirdas Geležiuse vend. Seejärel tehti kindlaks teised kallaletungijad. Praeguseks on kolm kahtlusalust juba vahistatud. Nad on Marijampol?s sooritatud kuriteo üles tunnistanud ja kinnitanud, et pole Kidoliust kunagi näinud.
8. detsembril palus Ülemkohtu esimees Vytautas Grei?ius STRONG> Lietuvos Rytasel mitte teha kiirustavaid järeldusi ning kolm ja pool aastat kinni istunud meest enneaegselt mitte õigeks mõista. "Kõigepealt tuleb lõpule viia kinnipeetud kahlusaluste suhtes algatatud uurimine ja alles pärast seda selgitab kohus, kes on süüdi ja kes ei ole," ütles Grei?ius.
Grei?ius kinnitas, et ei tea iseseisva Leedu ajaloost juhust, et tuleks õigeks mõista juba karistuse ära kandnud inimene.
Viidi minema ja hirmutati
Tapatöö omaks võtnud Sigitas Kidoliuse elus on juhtunud üks õnnetus teise otsa.
Kuidas end tunnete pärast kolm ja pool aastat süütult vangis istumist?
Ma teadsin kogu aeg, et ma ei ole süüdi. Aga teised said sellest alles nüüd aru. Mulle andsid sellest teada Vilniusest kohale sõitnud ametimehed. Nad ütlesid, et tegelikud süüdlased on nüüd üles leitud.
Miks te uurijatele üles tunnistasite, et inimese tapsite?
Sel ajal elasime Marijampol?s raudtee ääres, mitte kaugel kohast, kus see kuritegu toimus. Öösel tuldi mulle järele ja viidi ära. Ma ei saa öelda, et mind peksti, aga mind hirmutati väga. Siis ma tunnistasingi, et tapsin selle Eesti autojuhi. Ma ei osanud ennast kaitsta, ma olen ainult seitse klassi lõpetanud. Ütlesin nii, nagu kästi, et olin üksi ja tapsin. Vangi läksin 1996. aastal. Istusin kolm ja pool aastat ära, siis lasti välja, kuigi sain viis ja pool aastat.
Kas tunnete, et olete ebaõiglase vangistuse tõttu väga kannatanud?
Pravienišk?se vanglas peksid mind teised vangid, pidin arstide poole pöörduma. Siiamaani on peavalud. Sel ajal kui ma istusin, põles maha meie maja Marijampol?s. Omavalitsus ostis selle teistest eemal oleva talu ja kolis meid siia. Tagasi tulingi siia Trak?nai külla ema juurde. Siin elab veel mu õde oma mehega. Kui ma vanglast tagasi tulin, suri isa, varsti pärast seda matsin ka venna.
Elu on toonud mulle palju õnnetust, sellepärast ongi mu pea täitsa hall, kuigi olen alles neljakümnene. See on kõik raskest elust. Ma ei ole ka naist leidnud, olen poissmees. Varem töötasin laadijana. Aga nüüd pole juba kaua mingit tööd, käin naabreid aitamas. Elame neljakesi ema 230-litisest pensionist.
Ma arvan, et peaksin oma ebaõiglase vangis istumise eest saama hüvituse. Kui palju peaks küsima? Ma ise veel ei tea praegu, aga mul pole praegu üldse mingit sissetulekut, nii et 10 000 litti oleks suur raha. Aga võibolla on saada veel palju rohkem. Mul endal pole millegi eest advokaate palgata. Isegi Marijampol?sse ei ole võimalik sõita. Aga kui keegi tahaks minu huvisid kaitsta, oleksin tänulik ja otsiksin õigust lõpuni välja.
Kas lähedased toetasid teid vangis istumise ajal? Kas nad uskusid, et te pole süüdi?
Ma ei taha midagi halba öelda oma kadunud isa kohta, kuid ega ta mind ei toetanud. Ja teised ka ei külastanud mind vanglas kordagi. Vabaduses olnud lähedastega polnud mul mingit sidet. Aastal 2000 lasti mind välja. Sõitsin siia Trak?naisse. Nii elamegi.
Oma maad meil ei ole, talu pidada ei saa. Kui kellelgi vaja, parandan raadiot, mõnel aitan talutöid teha. Nii need päevad jooksevad. Mulle on räägitud, et pean jälle hakkama mööda kohtuid käima, kui nende pärismõrvarite kohus algab. Võibolla sõidan isegi Vilniusse. Muidu ma ei pääse kodunt kusagile välja, pole millegi eest sõita. Aga televisioon mind juba ükskord näitas. Siis, kui ma Pravienišk?ses istusin ja seal oli vangide mäss. Ma sain siis peksa.
