Suure sõnaarmastaja sünnipäev
"Mina olen lihtsalt filoloog," ütleb Ain Kaalep, kui temalt aru pärida, kelleks ta siis end õieti peab: poeediks, kriitikuks, tõlkijaks või õpetajaks. "Filoloog tähendab ju sõna armastajat, ja seda ma olen!"
Kaalep armastab ajaviiteks lugeda kogu maailma keelte sõnaraamatuid ja neist sobivamaid sõnu eesti keele tarvis "ära ajada". "Näiteks leidsin ma kurdikeelse sõna "pärav" – see tähendab silmapiiri, on ju ilus?" Sõnaarmastaja ei kõhelnud kaua ja võttiski uue sõna käibesse, nii on pärav mitmes Kaalepi luuletõlkes sees. Mõned Kaalepi loodud sõnad on keelde kindlalt püsima jäänud, näiteks murdesõnast "täävitama" tuletatud "teave" ja "teavitama".
Keeli, oma suurt armastust, on Kaalep valmis kaitsma nagu omi lapsi. "Kõik keeled on ilusad! See, kes ütleb, et läti keel on inetu, on loll. Olen kuulnud ka väga koledat saksa keelt, kui Saksa ohvitser sõimab soldatit – see on jäle. Aga samas Rilke luuletused – kui kaunid!"
Ehk on Ain Kaalep oma tingimusteta keeltearmastuse pärinud isalt, kellel keelteoskus elu päästis. Vene sõjavangiks sattunud mees valetas, et on elsaslane. Venelased jäidki uskuma ja andsid ta prantslastele välja: nii pääses mees läände. Elu lõpu veetis ta aga hoopis Uus-Meremaal.
Ain kasvas Tartumaal Peedul. Ülikooli sai ta sisse juba 17aastaselt, saksa ajal. Siis tuli minna Soome vabaduse eest võitlema. Sõjatee kohta on Kaalep meenutanud, et läbis allohvitseride kooli ja pöördus 1944 tagasi, et pealetungivale Punaarmeele vastu seista. Lootusetus lahingus andis ta oma jaole õigel ajal taandumiskäsu, säästes nii relvavendade ja enese elu.
Tartusse naastes jõudis ta veidi ülikoolis käia: 1945 pandi ta vangi. Kolmveerand aasta pärast toodi Pagari keldri seitsmendasse kambrisse kümnes mees lisaks. Selline h ä r r a. Kõik teised rääkisid "sina", aga temale tuli öelda "teie". Vaevalt 25aastase härra nimi oli Kross. Istus siis härra Kross kambrinurgas ja esitas vaiksel häälel Kaalepile peast oma luuletusi.
Jaan Kross: "Ühel päeval visati meie kongi üks poiss, kes teadis kogu Eesti luulet peast ja oli üldse huvitav tegelane. Sealt sai alguse eluaegne sõprus. Kui Ain välja sai, palusin tal oma perekonda külastada. Ta sai mu esimese naisega tuttavaks ja seda kaudu ka mu sõpradega, nende seast leidis abikaasa, kellega ta on siiani õnnelikus abielus."
Kaalepi ülikoolikrutskite seas on legendiks saanud kahvliduell Eno Rauaga. Ühel kursusepeol pöördus neiu naljatades Aini poole: "Palun kaitse mind, Eno ütles mulle halvasti." Kaalep meenutab üle poole sajandi hiljem: "Eks ma läksin siis Eno juurde ja ütlesin: "Ma palun teid tõsiselt vaikida." See oli klassikaline väljakutse duellile. Eno sai kohe asjast aru: oh muidugi, peame duelli jah!"
Ellen Niit meenutab edasist sündmuste käiku: "Ain ja Eno võtsid raekoja platsilt voorimehe, sõitsid ülikooli kohviku ette, tõmbasid joone maha ja hakkasid kahvlitega vehkima. Seda etendust tõlgendati buršikommete viljelemisena ja sellest tuli suur pahandus." Välja heideti Kaalep põhjendusega, et ta on ühe päeva loenguist puudunud.
Hruštšovi ajal 1956 sai Kaalep lõpuks siiski ülikooli lõpetada. Akadeemilisele tööle ei olnud halva ankeedi tõttu lootust pääseda.
Ülikooli ajal töötas Kaalep lasteaiakasvatajana, aga hakkas ka tõlkima. "Raha oli vaja. Mul oli selleks ajaks pere ja tõlkimise eest maksti tollal hästi," selgitab Kaalep. "Raha pärast hakkasin luuletama ka. See oli mul väike nali, ega mina ei tahtnud luuletajaks saada nagu sõber Jaan Kross. Aga selgus lihtsalt, et ma oskan. Ja siis ma panin selle Pegasuse tööle."
N-ö päris poeediks nimetas Kaalepi Mati Unt, kes korraldas tema 50 aasta juubeli puhul aktuse ja torises seal, et Kaalep ei peaks oma tähtsust pisendama: "Oled ikka luuletaja küll." Mati Undi mõjul on Kaalep nõustunud olema ka luuletaja.
Kriitik Märt Väljataga hindab Kaalepit Eesti kõige järjekindlama klassitsistina, antiigiga pole keegi teine nii palju tegelnud. "Samas on ta luuletustes ka täitsa sentimenti sees," arvab Väljataga. "Kaalep sai heaks luuletajaks 1970. aastatel, kui Kross luuletamise lõpetas. Eriti hea kogu on "Paani surm ja teisi luuletusi"."
KGB keldris kohtunud poeedid Kross ja Kaalep olid 1960ndate põhilised Eesti luuleuuendajad. Jaan Kross: "No eks me midagi väskendasime jah, see tekitas omajagu ehmatust ja nördimust."
"Kui sellest neetud juubelist lahti saan, siis panen kokku kolmanda korraliku luulekogu," lubab Kaalep. Sealt leiavad huvilised ka seni avaldamata luuletusi. Lisaks on kohe tulekul ka Ain Kaalepi koostatud Baudelaire’i tõlgete kogu, mida ta ise nimetab "väga peeneks ja perfektsionismi vaimus koostatud raamatuks".
Kaalep on pakkunud Eesti kultuurile hetki, mil oleme maailmaga ühel joonel või isegi peavoolust veidi ees – ja see on väikese kultuuri puhul kõva sõna. Nii eestindas ta Fernando Pessoa kogu juba 1973, mil maailmas oli Lissaboni geeniuse avastamise esimene etapp.
Luulemõtet edendasid ka teiste modernistide, Federico García Lorca ja César Vallejo tõlked. Kaalep muutis korralikud kommentaarid tõlgete juures erandi asemel reegliks.
Veel avaldamata kogudest on Kaalepil enim hingel Brasiilia poeedi Carlos Drummond de Andrade ja senegallase Leopold de Senghori luuletused.
Kaalepi eruditsioon oli juba noorelt uskumatult suur. Ellen Niit meenutab, et kui ta viiekümnendate lõpul Kirjanike Liidus konsultant oli, siis oleks Ain võinud hoopis talle konsultatsiooni anda.
Kaalepil on omadus alati ja kõikjal õpetada. Nii et need õnnelikud, kes sattusid Elvasse sümpoosionile, õppisid seal teinekord lausa semestri jagu. Kaalepit peavad oma mentoriks mitmed põlvkonnad, väheste näidetena Mati Unt, Jüri Talvet, Olev Remsu. Tänaseni ei väsi ta utsitamast noori filolooge luulet tõlkima.
Kalev Kesküla meenutab: "Kui Talvet oli 1980. aastal Kuubal, sai Kaalep asendusõppejõuna väliskirjandust õpetada. Kaalepi paks kultuurikiht tegi tema loengud eriti nauditavaks."
Kaalepile on alati väga meeldinud noored filoloogineiud. Kui mentor Tartu peal ringi liikus, oli tal sageli mitu naisõpilast kaasas.
Ülikooli ajal oli Kaalep valmis kursuseõe au kaitsma duellil, edaspidi aga on ta oma veendumuste kaitseks tavaliselt haaranud sule. Kui Areeni toimetaja Siim Nestor keerutas oma kirjutises mustanahaliste diskrimineerimise kohta iroonialõnga niivõrd tugevaks, et härra Kaalep seda enam läbi ei hammustanud, esitas ta Kapole kaebuse rahvustevahelise vaenu õhutamises. Tänaseks on mõlemad pooled taas sõbralikud.
Siim Nestor: "Iseenesest oli vanameistri aktsioon – pisut sõdida meedias vohava rassismi ja fašismi vastu – tervitatav."
Praegu ärritavad Ain Kaalepit enim harimatuse võidukäik ja ateism. "Mässaja olen ma alati olnud, küll Vene, küll Saksa valitsuse vastu," ütleb Kaalep. Tänapäeval ta enam poliitikale keskenduda ei taha, sest tegemist on palju ja Eesti Vabariik ju käes.
Vastaline on Kaalep alati olnud ka tõlkevalikute mõttes. Tema huviorbiidi keskmes on olnud saksa, prantsuse, hispaania, portugali, vene, läti, tadžiki, usbeki, ukraina, kreeka, ladina, soome, bulgaaria, poola ja türgi keeled. Aga nii, nagu ta Vene ajal ei tõlkinud eriti vene keelest, on ta nüüd loobunud inglise luule vahendamisest: "Teised trügisid ette."
Akadeemia juht Toomas Kiho peab olulisimaks vanade keelte ja kultuuride ning sealt pärit seoste väärtustamist, aga ka vahendusi eksootilistest keeltest. "Tõlkisin Senegali poeeti Senghori ja olin äkki neegrite seas tantsimas – väga põnev!" meenutab Kaalep ise. Neegrid ja eriti neegritarid on poeeti korduvalt innustanud.
Jüri Talvet on võrrelnud Kaalepit Herderiga, sest neile mõlemale on omane humanism, täielik avatus maailmakultuurile ja vaimsele "teisele", tingimusteta respekt kõikide rahvaste ajaloolise vaimuloomingu suhtes.
Kihermeid Elva erudiidi elust
- 1960ndatel valgustas O. Muusapoeg (A. Kaalep) Nooruse lugejaid rubriigis "Kirjanduslikke kihermeid".
- 1989–2001 oli Kaalep Akadeemia peatoimetaja. Toomas Kiho arvas temast kolleegina nii: "Usun, et õigus on Rein Veidemannil: Ain Kaalep on inimene, "kes oskab otsekohesed hinnangud rüütada sellisesse vormi, et need ei mõju ülekohtuna". Nii mõjus see leebe olekuga erudiit ka peatoimetajana."
- Ain Kaalep on ligi pool sajandit elanud Elvas. Eesti tõlkeloos on oluline koht Elva postkontoril. Siin sai Ain Kaalep raamatupakke väliseestlastelt ja siit saatis ta neid omakorda sõpradele mööda Eestit. Näiteks Aita Kurfeldtile palvega: "Olge hea, tõlkige see ära, eks?"
- 2. juunil 2006 on Tartu Kirjanduse Majas Ain Kaalepi 80. sünnipäevale pühendatud konverents.
