22.02.2007, 00:00
Suusalembi monoloog
Igal meist on oma viis aeg-ajalt üksindusse ja
unustusse, kiiruse jalust ära põgenemiseks. Mina pagen kuklasse
hingava väsimuse ja rutiini eest mööda linnataguseid seljandikke
kulgevat suusarada, mille kõrval lumine mets mu argirutus hangitud
muhkudele ja hõõrdunud hingele emalikult peale puhub.
Ära täna mine, püüab laiskusekuradike mind mesihäälselt oma usku pöörata. Ma ei salga, et vahel õnnestub tollel kaminasoojusest õhetaval ja diivanile fliispleedi laotaval kiusajal mind ära moosida, enamasti aga sätin suusaninad vapralt vastutuult ja kingin nõelavatele iilidele oma ülbeima naeratuse.
Vabadus! juubeldab telereklaamis spreid ninna pihustanud näitsik ja virutab nospli otsas tolgendanud pitskruvi vastu maad. Vabadus! õhkan mina, kui sahistan läbi jahmatavalt salapäraste kuusetukkade ja pajuvõserike, õndsusesarnane õhtuvalgus meeli segi ajamas. Kui lumi tuiskas, laulis Juhan Liiv kurba laulukest. Mina annan lumemöllus keppidega hoogu, tundes end olevat otsekui teises ajas ja teises maailmas ning meelerahu ja helgus minus näivad saavutavat surematuse mõõtmed. Kui siin hingetuisus sünniks laul, saaks sellest ood rõõmule.
Noil hetkil on mul kahju inimestest, kes seisavad pärast lõppematut enesepiitsutamist, kroonilist ajapuudust, aina priskemaks paisutatud ambitsioone, reaalsuseks mõeldud müüte ja mammonakummardamist läbipõlemise künnisel, rada hingevalguse ja ammuste suusajälgede juurde lootusetult kinni tuisanud.
Löön vilet ja vaatan talve jahedatesse silmadesse. Rajal tuleb vastu kellegi selg. Suusatamine, see on horošoo, teatab vanapapi, bambusest tokid pihus ja eelmise sajandi kolmandast veerandikust pärit pütilauad all. Taat näib nagu minu lapsepõlvest välja astunud viirastus. Mine aga mööda, deevuška, sina oled noor, mina staarõi, mina sõidan aeglaselt. Deevuška, see tähendab mina, ammutab taadi komplimendist paraja portsu särtsu ja edevust, teeb vanamehele kelmikalt silma, otsekui vilgutaks suunatuld, nõksutab plikalikult puusi ja laseb külmal põhjatuulel kõrvades vihiseda. Vabadus!
Kõikeraviv looduslähedus raputab ripsmeile lumetuhka ja kühveldab südamesse ürgset rahu. Tean, et kui avan koju jõudes arvuti, on kirja pandavatel mõtetel hoopis selgemad piirjooned ja hoopis tummisem tähendus. Sel lihtsal põhjusel, et olgugi jalad väsinud, selg kange ja nina tuulest punane, vaim seevastu on kobavatelt sammudelt stepptantsule üle läinud.
Nii ma siis annangi keppidega hoogu, meel lumevalevusest hell, sõrmed töö järele sügelemas ja süda soovidest prii. Vabadus!
Ära täna mine, püüab laiskusekuradike mind mesihäälselt oma usku pöörata. Ma ei salga, et vahel õnnestub tollel kaminasoojusest õhetaval ja diivanile fliispleedi laotaval kiusajal mind ära moosida, enamasti aga sätin suusaninad vapralt vastutuult ja kingin nõelavatele iilidele oma ülbeima naeratuse.
Vabadus! juubeldab telereklaamis spreid ninna pihustanud näitsik ja virutab nospli otsas tolgendanud pitskruvi vastu maad. Vabadus! õhkan mina, kui sahistan läbi jahmatavalt salapäraste kuusetukkade ja pajuvõserike, õndsusesarnane õhtuvalgus meeli segi ajamas. Kui lumi tuiskas, laulis Juhan Liiv kurba laulukest. Mina annan lumemöllus keppidega hoogu, tundes end olevat otsekui teises ajas ja teises maailmas ning meelerahu ja helgus minus näivad saavutavat surematuse mõõtmed. Kui siin hingetuisus sünniks laul, saaks sellest ood rõõmule.
Noil hetkil on mul kahju inimestest, kes seisavad pärast lõppematut enesepiitsutamist, kroonilist ajapuudust, aina priskemaks paisutatud ambitsioone, reaalsuseks mõeldud müüte ja mammonakummardamist läbipõlemise künnisel, rada hingevalguse ja ammuste suusajälgede juurde lootusetult kinni tuisanud.
Löön vilet ja vaatan talve jahedatesse silmadesse. Rajal tuleb vastu kellegi selg. Suusatamine, see on horošoo, teatab vanapapi, bambusest tokid pihus ja eelmise sajandi kolmandast veerandikust pärit pütilauad all. Taat näib nagu minu lapsepõlvest välja astunud viirastus. Mine aga mööda, deevuška, sina oled noor, mina staarõi, mina sõidan aeglaselt. Deevuška, see tähendab mina, ammutab taadi komplimendist paraja portsu särtsu ja edevust, teeb vanamehele kelmikalt silma, otsekui vilgutaks suunatuld, nõksutab plikalikult puusi ja laseb külmal põhjatuulel kõrvades vihiseda. Vabadus!
Kõikeraviv looduslähedus raputab ripsmeile lumetuhka ja kühveldab südamesse ürgset rahu. Tean, et kui avan koju jõudes arvuti, on kirja pandavatel mõtetel hoopis selgemad piirjooned ja hoopis tummisem tähendus. Sel lihtsal põhjusel, et olgugi jalad väsinud, selg kange ja nina tuulest punane, vaim seevastu on kobavatelt sammudelt stepptantsule üle läinud.
Nii ma siis annangi keppidega hoogu, meel lumevalevusest hell, sõrmed töö järele sügelemas ja süda soovidest prii. Vabadus!