Taevamanna... Eesti maapõuest
“Sädelust näed?” Kivi talu peremees
Vidrik Kivi (58) raputab imeveega täidetud pudelit ja sätib
selle päikesekiirde. “Vaata neid terakesi, sätendavad nagu
õlitilgad. Kuidas maitse on?” Vidrik raputab jälle veepudelit
ning imetleb selle sisu. Ma ei saa talle maitse kohta vastust anda, sest suu on
alles seda müstilist ravivett täis. Meeles on ka tema hoiatus, et
pärast ORME-vee joomist löövad kõigepealt vanad
tõved välja, nagu sanatooriumi minnes. Eks lähevad muidugi
kohe üle ka, kui veeravi jätkata. Neelan vee alla.
“On ju maitse õlijas? Või natuke magus, nagu noorel
kasemahlal?” Vidrik võtab suure sõõmu. Võtan
ka järgmise lonksu. Loksutame vett suus ja võtame poose nagu
veinidegustatsioonil, ainult et välja väärt vedelikku ei
sülita.
“Mitte mingit maitset ei saa ORME-l olla,”
jätkab Vidrik, “kuidas on?”
“Väga
pehme,” vastan. Ei tähelda selle vee maitses ei pealinna kloori
ega pudelivee karedust.
“Maitse tuleb hiljem, magus
järelmaik,” resümeerib Vidrik. Nagu võluväel hakkab
mul suulagi magusaks tõmbama...
Tarkade
kivi
ORME on lühend ingliskeelsetest sõnadest
orbitally rearranged monoatomic elements. Tegu on niisiis muudetud orbiidiga
üheaatomiliste elementidega. Nähtuse mõistmiseks lühike
tuumafüüsikakursus: tavaolekus tiirleb aineaatomi tuuma ümber
hulk elektrone, igal elektroniorbiidil on neid paar, kusjuures üks paarist
tiirleb päri- ja teine vastupäeva. Keemiliste ühendite
moodustamisel osalevad need elektronid, mis on tuumast kõige kaugematel
orbiitidel ja seega kõige vähem tuuma mõjuväljas.
Kui aine viia tavaolekust monoatomaarsesse – teha saab seda,
mõjutades ainet päikese pinna omale sarnaneva temperatuuriga 5500
kraadi –, haarab tuum range kontrolli kõigi teda ümbritsevate
elektronide üle. Seni päripäeva tiirelnud elektronid hakkavad
samuti vastupäeva tiirlema ning need, mis kõige välimistel
orbiitidel, allutatakse vastuvaidlematult tuumale. Nõnda on aine
aatomitel võimatu liituda ja järele jääb lihtsalt valge
pulber.
Müstiliseks teeb selle pulbri asjaolu, et see on
täiesti kaalutu. Silm näeb, aga kaal ei fikseeri! Kaalukauss muutub
koguni kergemaks.
Ja võlujõuliseks teeb pulbri
ta mõju inimorganismile. See ravib muidugi
kõikvõimalikke haigusi.
Keskajal nimetati sedalaadi
imepulbrit tarkade kiviks. Piiblis hüüti seda taevamannaks.
Ennemuiste oli pulbrit Egiptuse kandi valitsejatel kamaluga võtta,
ristisõdade käigus läinud aga vastavad tootmisvahendid
kaduma.
Tänapäeva teaduse jaoks taasavastati see USAs
1970. aastate lõpus. Maaomanik David Hudsoni katse 70 000
aakrit kivikõvaks kuivanud Arizona põllualasid
väävelhappe abiga pehmeks sulatada viis ta saladusliku aineni, mille
koostise kohta andsid uuringud vastuseks “ei midagi”. Alles
N Liidu Teaduste Akadeemiast saadi teoreetiline oskusteave, kuidas
aine tuvastada. Selgus, et tegu oli monoatomaarses olekus kullaga. Veel selgus,
et tolle Arizona farmi aladel leidub seda 7500 korda rohkem kui maailma
suurimas kullakaevanduses Lõuna-Aafrikas. Tõsi, Arizonas oli see
mittenähtava metalli kujul.
Paarikümneaastase uurimise
tulemusel tuvastati, et monoatomaarne aine on kasutatav ravimina,
keskkonnasõbraliku kütuseelemendina, sellest saab valmistada
metalli, mille kohta mõõteriistad näita
vad, et tegu on kullaga, ning selle kaaluta olekut ja ülijuhtivust uurides
jõuti juba aegruumi koolutamiseni. Et aga Hudson keeldus
kategooriliselt USA võimudega oma avastusi jagamast, tabas
tema 1998. aastal rajatud tehast, kus valmistuti monoatomaarseid aineid
tööstuslikult tootma, rida anomaalseid tõrkeid. Tehasesse
saabus hordidena eri riigiametite inspektoreid ja 2000. aastal tunnistas
Hudson, et tema projekti “pole eeskirjade järgi enam
olemas”.
Magnetvälja ristumiskohal
Kivi talu 50 hektarist on anomaalne üks. Vidrik on sellel
mõõtnud 40 anomaalset punkti. “Naine avastas selle koha.
Vanasti oli siin tihnik, aga mõnes kohas puid ei kasvanud ja enesetunne
seal kohe muutus. Need on maa magnetvälja ristumiskohad.”
Vidrik on tihniku välja juurinud. Nüüd on see 40 anomaalse
punktiga plats. Magnetvälja ristumiskohad on tähistatud
püramiidide ja püstkodadega. Kõige võimsama
anomaalse punkti kohal on kividega ääristatud spiraalikujuline
teerada. Platsi ääres, jõe kaldal on ORME-tegemise maja.
Seisan teeraja alguses, käed välja sirutatud, peopesad
ülespidi. Vidrik teeb mu käte kohal sõrmega kiireid ringe.
“Tunned?” küsib muudkui. Pikapeale tunnen vasakus peos
sooja. “Sind peab aktiviseerima, muidu kõnnid siin pool tundi,
enne kui magnetvälja mõju ära tunned.” Vidriku
käeliigutused on ka spiraalikujulised, nagu on tema sõnul kogu
universumi liikumiste struktuur. Nn magnetlõks, millega Vidrik ORME
majas allikaveest taevamannat eraldab, tekitab teineteise sisse kaks
vastassuunalist spiraalikujulist magnetvälja. “Orme
magnetväljast läbi ei lähe, vaid tõukub ära.
Nii saamegi ta kätte.”
Kõnnin spiraalikujulisel
teerajal, käed kahel küljel kividerea kohal. Kohati käib tuline
jutt peopesadest läbi, teisal jälle mitte. “Kolmkümmend
protsenti inimeste elupaiku asub halbades väljades, sellest tulevadki
kõiksugu hädad. Oma elu tuleb magnetanomaaliatega kooskõlla
viia,” õpetab Vidrik. Spiraaliraja keskel on suur kivi, millele
tuleb mõlema peopesaga toetuda, olla nõnda paarkümmend
minutit. Kivi on soe. Päike kütab kuklas. Linnulaul vaikib.
Kõrvus hakkab kohisema. Tulen spiraalist ära. Vidrik jutustab
põlevi silmi, et maakera tuum on vedelast kullast ja ORMEt õhkub
läbi maakoore kogu aeg.
“Seda on õhus ja
kivimites ja ka merevees, aga kogused on tühised. Maakoore pragude kohal
– praod jooksevad magnetjõujoontel –, nende kohal olevates
allikates on seda rohkem. Päikese ja erinevate keemiliste ühendite
mõjul kukuvad ORME-l orbiidid kokku, siis ta kaotab oma imetoime. Mu
kontsentraadis püsib ORME viis kuni kümme päeva. Ma ei tea, kui
kange see kontsentraat on. Internetist saab ORMEt ka valge pulbri kujul
osta, doos maksab 100 000 dollarit ja järjekord on kaks ja pool
aastat.”
Teaduslikult tõestatud
Vidrikul on kaks tehnikumiharidust. Kõik Kivi talu seadmed on ta oma
peaga välja mõelnud ja oma kätega valmis teinud. Majad ka. Ja
ei jõua ta euronorme ära imestada. “Ise enam midagi ehitada
ei tohi, pead vähempakkumisega ehitusfirma võtma. Kui arved kokku
lüüa, pool pead ise maksma, pool antakse Euroopast, tuleb ikka
välja, et maksad kõvasti peale. Tegelikult, ise tehes saaks rohkem
kui poole odavamalt läbi.” Vidrik peab talu põhimõttel
“õletuli ja laenuleib on lühike”. “Laenukoorma
all ei saa ju magada.&am
p;am
p;rd
quo;
Ehitamine ja talupidamine on taluperemehe jutu järgi
kõigest tema hobi. Tegelikult huvitab teda juba 20aastasest saadik
alternatiivmeditsiin. “Et see nüüd halvasti ei kõlaks
– igasugust udujuttu ma ikka ei usu, kõik peab ikka teaduslikult
tõestatud olema, nagu näiteks ORME. Noorest peast tahtsin
astronoomiat õppida, aga ei saanud. Siiani tegelikult ei tea, mida
tahan. Huvitav on see, et mida rohkem raamatuid loen, seda lollimaks
jään.”
ORME veest eraldamise peale tuli Vidrik
Laurence Gardneri “Püha seaduselaeka saladusi” lugedes.
“Oli tunne, et elu on just praegu nii huvitavaks läinud, et
peaks üritama seda kuidagi pikendada. Öeldakse ju, et me pool elu
rikume oma tervist ja ülejäänud pool elu üritame seda
parandada. Rahvasuu räägib, et siinkandis on veel raviomadused. Mis
ta muud saab olla, kui ORMEt on veel hulgas. Mõtlesin, et kuidas mina,
meistrimees, siis seda veest eraldada ei saa? Internetis olid juhendid ka,
kuidas magnetlõksu ehitada. Aga ega ta siis kohe tööle ei
hakka.
Ise peab kõvasti nuputama ja katsetama ja pendliga
välja mõõtma, kus on õige koht, et magnetid
panna.”
Toimima sai ORME-meister oma masina alles neljandas
versioonis. Praeguseks on ta imevett joonud aasta jagu. Ütleb, et oma keha
organismi tegeliku bioloogilise vanusega täielikku kooskõlla
viimiseks – eluviis mõjub vananemisele rohkem, kui arvata oskame
– tuleb sellist vett juua kaks ja pool aastat. “Mul olid juuksed
juba päris valged, enne kui vett jooma hakkasin.
Aastaga on
natuke värvi tagasi tulnud. Enesetunne on aga juba nagu
kolmekümneaastasel,” kiidab Vidrik imevee toimet.