Tahate teada, mis kassil viga? Sõitke Ameerikasse!
See oli oktoobrikuu viimasel - ootamatult lumisel - nädalal. Ma seisin oma Männiku kodu akna all ja vaatasin välja. Prügikasti kõrval ukerdas triibuline kass. Kuidagi vänderdades üritas ta möödujale järele koperdada, kukkus aga külili. Panin jope selga ja läksin õue. See oli jube ja kurb, kuidas kass minu juurde tulla proovis, peaaegu meeleheitlikult nurrudes. Pealtnäha paistis ta terve - verd ega haavu polnud näha - ja puhas.
Öösel sadas lund ja hommikul olid autoaknad põhjalikult jääs. Kassi polnud näha. Kutsusin korraks, igaks juhuks: kss-kss-kss. Vaikus. Ja siis hale näugumine. Vänderdades ja värisedes ukerdas loom ühe auto alt välja. Õudne vaadata.
Helistasin koerte varjupaika. Loomaarstile. Loomakaitse seltsi. Viimasest kohast lubati mulle puur anda, kui ma looma ise kliinikusse nõustun viima. Mis siis ikka. Panin kindad kätte ja toppisin kiisu puuri.
Kliinik number üks. Suunamine neuroloogi vastuvõtule.
Tirisin kassi arsti kabinetis puurist välja, ta ei lasknud end sellest eriti häirida. Muudkui nurrus ja sõtkus käppadega. Hammustama ja küünistama ei hakanud. Aga soojas toas, kus ümberringi on inimesed, ei tahtnud kass sugugi oma veidrat kõnnakut demonstreerida. Lamas muudkui maas, keerutas end, kõht taeva poole ja nurrus. Lõpuks ta siiski vänderdas mõned sammud edasi, saba taga lehvimas nagu lipp.
Ilmselgelt oli kassil midagi viga. Arst ja õde, kes teda uurisid, nentisid, et ta on närviline - tema pea väriseb ja ta keerutab, pöörleb, tõmbleb ja nurrub vahetpidamata. Samas - mingit nähtavat traumat, mis põhjustaks selle silmatorkavalt tasakaalutu kõnnaku, kassil pole. ´Pole teda ei koer hammustanud või keegi peksnud, pole ta ka auto alla jäänud. Kassil ei näi olevat valus. Aga ta on nälginud ja külmetanud ning õues ta enam üle paari päeva vastu ei peaks - sellise lumega!
Miks ta ikkagi niimoodi vänderdab? Kliiniku õde pakkus, et äkki on aknast alla kukkunud, kopsu vastu pead saanud ning saanud ajukahjustuse. Kassi tuleks kindlasti neuroloogile näidata. Loom on ju tore ja kahju teda lihtsalt niisama magama panna, arvas õde.
Selge. Maksin arve (ligikaudu 150 krooni) ja tulin ära.
Kliinik number kaks. Kass röntgeni all.
Neuroloogi juurde jõudsin järgmisel päeval. Vahepeal oli selgeks saanud, et kassil on ka kõht tõsiselt korrast ära.
Loomaarst kuulas kurva loo ära. Kass vingerdas põrandal - eriti käia ei tahtnud, ronis hoopis nurka tooli alla. Lõpuks tuli ta siiski välja tirida. Arst kontrollis käppasid. (Nagu ma nägin, käib see nii, et arst hoidis kassi õhus ja pani tema käpad laua ääre taha. Kui kassi siis kergelt ülespoole tõsta, peab ta oma käpad laua ääre peale panema.) Neid käpakatseid oli veel õige mitu.
Peale selle kontrolliti ka looma reflekse. See käib omakorda nii, et arst koputas talle kääride tagumise osaga umbes selle koha peale, kus keha lõppeb ja käpp algab. Kuskilt küüne juurest käppa pigistades peab loom oma jala kiiresti ära tõmbama. Aga minu kass ei näidanud neis katsetes üles just erilist osavust. Selgus, et ükski tema käpp ei tööta õigesti. Ilmselge närvisüsteemi häda.
Igaks juhuks pani arst kassi ka röntgenisse. Pilt ei näidanud midagi ebatavalist - polnud näha mingeid luumurde või nihestusi. Arst tegi kassile süsti ja andis mulle kaasa pakitäie antibiootikume, et ravida looma kõhulahtisust ja külmetust.
Kassiga jändamise peale oli kulunud juba peaaegu tund aega. Seekordne arve oli eelmisest tunduvalt suurem - peaaegu pooltuhat krooni. Arst omakorda pakkus, et looma võiks vaadata veel üks, veelgi kõvem spetsialist neuroloogiliste hädade alal.
Kliinik number kolm. Tuleb sõita Saksamaale või Ameerikasse.
Kui juba, siis juba. Viisin kassi kolmandasse kliinikusse. Arst võttis looma kaenlasse. Jälle samad käpatestid, jälle refleksikontroll. Tundus, et kassil on sellest pikast ja põhjalikust uurimisest kõrini - ta ei paistnud igatahes sugugi aru saavat, milleks neid veidrusi vaja on. Arst jändas kassiga oma pool tundi.
Lõpuks oli selge, et loomal ilmselt ikkagi pole ajukahjustust. Ka aknast alla kukkumine ei saaks kaasa tuua seda, et ükski tema käppadest ei tööta õigesti. "Ei, see on perifeerne närvisüsteemi kahjustus," ütles arst. Ja kahjuks selline, mille põhjust on väga raske välja selgitada. Kassil on ilmselt mingi haigus, mis tema närvisüsteemi tuksi keerab. Kassi haigused kipuvad aga olema üsna rasked. Aga veelgi raskem on kassi diagnoosimine!
Vähemalt Eestis. Kuigi kassilt võeti veenist kolm ampullitäit verd, andis arst üsna vähe lootust, et vereanalüüs mingi vastuse annab. Ega andnudki. Ma sain aru, et mul on sisuliselt järgmised võimalused:
a) Võtta uus vereanalüüs ja saata see uurimisele Soome, kus loomade verd saab põhjalikumalt uurida. Aga kahtlane, kas see analüüs sealgi haiguse põhjused välja toob, pealegi on see kallis.
b) Testida kassi närvide ja lihaste tööd mingisuguse aparatuuriga, mille nimi mul meelde ei jäänud. Igatahes loomade jaoks Eestis seda aparaati ei kasutata - see on meie riigis küll olemas, aga siin testitakse sellega inimeste tervist. Kui õnnestub mõni hea südamega doktor ära rääkida, teeks ta ehk kassile protseduuri ära, aga see on üsna keeruline ja loomale ka hirmus valus - vaja oleks üldnarkoosi ja nii edasi. Ning kui see kõik õnnestukski - mis see kõik veel võib maksta! Kassil pole ju haigekassakaarti!
c) Saata kass põhjalikele uuringutele. Neid tehakse kahes kohas: Saksamaal ja Ameerikas. Ja siin ei räägi me enam sadadest kroonidest, vaid sadadest eurodest või dollaritest! Pluss reisikulu.
Maksin jälle oma arve ära. Veel suurema kui eelmises kliinikus - kuussada krooni. "Huupi me seda kassi ravima ei hakka," ütles arst. Enamikul ravimitest on ebameeldivad kõrvalmõjud, kõigele lisaks on need päris kallid. Arusaadav tegelikult. Mul pole arstidele mingeid etteheiteid - pole nende süü, et Eestis looma diagnoosida ei saa ja vastav tehnika puudub.
Aga Ameerikasse ma siiski kassiga sõitma ei hakka. Niigi on mul tänaseks kassi peale kokku kulunud ligi kolm tuhat krooni.
PS Praegu elab kass rahulikult. Koperdab hommikuti kööki piimatassi juurde, mürab vahel mänguhiirega, peamise osa ajast magab. Paremaks ei ole tal läinud, aga halvemaks ka mitte.
Karm reaalsus
Eesti Loomaarstide Ühingu president Paul F. Mõtsküla, kui tavaline see on, et mõnd looma haigust ei ole Eestis võimalik diagnoosida või ravida?
Kahjuks tuleb seda ette. Keskmise kliendi maksevõime ning turg on väiksed, mistõttu ei ole sageli võimalik soetada kõiki vajalikke seadmeid või diagnostikume. Ka ei ole mitmeid harvem kasutatavaid ravimeid Eesti turul registreeritud, kuna sellega seonduv kulu on tootjatele turu väiksust arvestades liialt suur. Peale ELiga liitumist võib Eesti turult kaduda umbes 30 protsenti veterinaarravimitest. Eriti puudutab see kadu just odavamaid nn geneerilisi ravimeid.
Miks looma ravi on nii kallis?
Eestis on loomade ravimine teiste riikidega võrreldes veel üsna odav. Ravimite ja materjalide hind on sama nagu teistes Euroopa riikides. Ainus osa loomaarsti arvest, mille arvelt on võimalik „kokku hoida“, on tööraha. Praegu võib öelda, et loomaarsti teenust osutatakse praktiliselt omahinnaga. See aga omakorda seab piire kallimate uuringute sooritamiseks vajalike aparaatide ja ka teadmiste hankimisele.
Kui paljud lasevad oma looma välismaal ravida?
Väikeloomade raviks kuigi sageli välismaale ei sõideta. Soome kolleegidega on meil olemas väga head kontaktid, mistõttu on alati võimalik välja selgitada, kas seal saab mingit vajalikku uuringut teha. Tihti otsustavad kliendid siiski välismaale uuringutele mitte sõita, sest sealne hind on sageli mitmekordselt kallim. Näiteks keskmist kasvu koera steriliseerimine, mis Eestis maksab 1500-2000 krooni, maksab Rootsis 600 eurot (9360 krooni).
Hobustega käiakse siiski sagedamini üle lahe arsti juures.
