Täht, kes ostis Marati
„Ei, täna ma ei saa. Homme ka ei saa, olen Sindis. Esmaspäeval ei saa, mul on siis notar. Teisipäeval olen Sindis tehases. Nädala lõpus lendan Ameerikasse.“ Kohtumist Kristi Tähega on keeruline paika panna. Telefonikõned lõppevad ruttu ning jätkuvad sõnumitega. Koosolek koosoleku otsa.
Lõpuks leiab ta siiski aja, saabub kohtumisele tossudes ja mustades retuusides. Ilma meigita, sest hindab loomulikku ilu ega värvi end argipäeviti peaaegu kunagi. Tere asemel kallistab.
Ta tunnistab, et tunneb enim puudust ajast. Ööpäev võiks kesta rohkem kui 24 tundi. Selle aja kohtumiseks näpistab Täht osaliselt oma trenniajast. Pärast kohtumist ootab jooksuring.
Naise olemus avaldub juba esimestel minutitel. Ta lööb enesekindlusega, on pühendunud ning jutulaadilt ülitemperamentne. Ometi imestab ta, et jõudis Eesti Aasta Ettevõtja finaali.
Kui Täht mullu EVEA aasta naisettevõtja tiitli pälvis, ei tahtnud ta alguses tseremoonialegi minna. Õmblusmasinate surina või tehaseliinide keskel tunneb ta end märksa kindlamalt kui rambivalguses endast rääkides.
Ta on sedagi kogenud, et naisi ei võeta äris vahel tõsiselt: ei saa ju ometi olla nii, et pikkadele jalgadele ja ilusale näole antakse äritegemisoskus kaasa?!
„Olen neid projekte ööd ja päevad kirjutanud, ise kõik laenud pangast välja rääkinud. Riskid võtnud. Keegi pole mulle mitte kunagi midagi andnud,“ selgitab Täht oma teekonda.
Tolle EVEA auhinna võttis ta siiski vastu, sõnades: „Tänu sellele auhinnale ei saa ma rikkamaks ega rohkem kliente. Homme pean jälle tööle minema ja arveid maksma. Tööd pean endiselt edasi tegema.“
Tema jaoks ei piisa Eesti turule jäämisest ega ka Skandinaaviast, siht on ambitsioonikam.
Marati ost tegi tuntuks
Kristi Täht tõusis tähena äritaevasse mullu kevadel, kui ostis välismaalastelt tagasi tekstiilivabriku Marat. Talle ei seostunud Marat nõukaaja pesumudelitega, pigem oli see positiivne märk Eesti ajaloost. Täht oli oma väikese õmblusfirmaga Katarina allhanke korras Maratile juba riideid tootnud ning teadis, mida ostab. Teda ei huvitanud kinnisvara, vaid Marati poed, kaubamärk ja tooted. Ta vajas kohta, kus oma lasterõivaid müüa. Swedbank uskus tema äriprojekti ja andis Marati ostuks raha.
Seitse aastat tagasi asutatud Katarinale kuulub Tähe vanemate loodud kaubamärk HIPO. Alguses õmbles ta linasest riidest rõivaid allergikutest lastele, kuid siis otsustas osaleda beebipakkide riigihangetes nii Tallinnas kui Soomes, konkureerides Põhjamaade tuntud kaubamärkidega.
„Soomes sünnib 60 000 last aastas ja kui ma 2009. aastal esimest korda mõtlesin, et tahan seal osaleda, siis öeldi: elu sees ei pääse sa löögile,“ mäletab Täht.
Just see, et keegi temasse ei uskunud, andis talle tohutu jõu. Soome keelt oskamata oli vaja esitada 160 lehekülge mitmesuguseid sertifikaate ja kvaliteedipabereid.
Naine mäletab, kuidas ta vahetult enne tulemuste selgumist ühel laadal oma linaseid tooteid müüs. Päike paistis, ilusad beebiriided lehvisid stangel. Korraga otsustas ülelendav lind kolm toodet ära märgistada. Täht ei hakanud halama, pani määrdunud riided kilekotti ja viis autosse.
Sinna jäid need kuudeks. Ent intsident oli õnne ettekuulutus: Soome riik valiski oma beebipakki välja just need kolm „märgistatud“ toodet – mütsi, bodi ja sipupüksid. Järgmisel aastal lisandus veel unehaalar.
Viie aasta jooksul on Tähe firma Soome saatnud 600 000 toodet. Neist vaid seitse on kvaliteediprobleemide tõttu tagasi saadetud.
Oma tugevaks küljeks peab Täht oskust müüa – ja ka osta. Kolm kuud pärast Marati ostu sammus ta taas panka, sooviga soetada ka Sindi tekstiiliettevõte Qualitex.
Ärinaine vajas sõltumatuse saavutamiseks kontrolli kogu tekstiilitööstuse ahela üle: Qualitexis valmib kangas, Katarinas õmmeldakse riided valmis (ja osaletakse hangetel) ning Marati esinduspoodides leiab kaup ostja. Pankurid olid ärijuhtimise bakalaureusekraadiga Tähe jutu suhtes veidi skeptilised, kuid tehing sai siiski nende abil teoks. Nüüd on Tähel Qualitexis 51protsendiline enamusosalus.
Maratist on tänaseks kujunenud stabiilne äri. Aastas müüakse üle Eesti asuvates esinduspoodides 130 000 toodet ning see on Eesti puhul ka piir. Aga mitte Tähe piir.
Ameerika unelm
Sel suvel sõitis naine koos üheksaaastase tütrega kolmeks kuuks Ameerikasse. Ta võttis kaasa oma firma bambuskangaste kollektsiooni ning tootekataloogid. Ta läks otsima uut turgu.
Täht teadis, kui mõttetu on saata rõivatööstusesse e-kirju – seda teevad tuhanded Pakistani ja India tekstiilitöösturid niigi.
Astunud lennukilt maha, hakkas ta mõtlema, kellele oma tooteid pakkuda. Ülikondi tootvasse firmasse polnud mõtet minna, sest ülikondi ta Sindis ei tee. Selle asemel leidis ta guugeldamise teel potentsiaalsed uued kunded spordirõivaste pakkujate hulgas.
Bambustrikotaažist kollektsiooniga loodab naine konkurentidest eristuda. Üha enam inimesi hindab tervislikke eluviise ja eelistab looduslikke materjale. Bambusest spordiriided on eriti pehmed ja mugavad. Neid võib pesemata kasutada kolm korda järjest.
Tooted ja kataloogid kilekotiga näpu otsas, astus Täht esimesena sisse ühte Los Angelese ettevõttesse, kelle reklaamnäoks on Hollywoodi tuntud näitlejanna.
„Kas teil on kohtumine kokku lepitud?“ küsis sekretär uhkes, peeglitest ja klaasist helkivas tornis külalist tervitades. Täht oleks väga tahtnud jaatavalt noogutada, kuid oli aus ja raputas pead.
Kuulnud, et juhatuse esimehega kohtumine pole võimalik, sest selle peab mitu kuud ette broneerima, teatas südikas eestlanna: „Ma lendasin siia 19 tundi, ma ei lähe siit enne minema, kui olen temaga kohtunud!“
Ta istus fuajeesse diivanile ja jäi juhatuse esimeest ootama. Veidi guugeldas, sest mees oli vaja nüüd nägupidi ära tunda ja enne kabinetti kinni pidada. Ja järgmisel hetkel sealt ta tuligi. Härra tegi üllatunud näo – „Kas ma olen mingi kohtumise kogemata ära unustanud?“ –, kuid Täht asus kohe asja juurde: „Mul on toode, mida tahan teile müüa aastas kolm miljonit ühikut!“
Härra silmitses külalist imestunud pilgul.
„Palun vaadake neid. Ma ei lahku enne,“ teatas Täht resoluutselt. Ise mõtles: kui see mees talle selja keerab, kaotab ta oma võimaluse.
Ameerika rõivatööstur kutsus naise kabinetti. Õhtusöögilgi jätkunud vestluse tulemusena on täna selles firmas mitmed Qualitexi kanganäidised, ehkki riided otsustas firma ise disainida.
Euroopa disain Ameerikas ei müü, sai naine ookeani taga selgeks. Lõplik kokkulepe pole tal ameeriklastega veel sündinud, kuid uksed on avatud.
Samamoodi astus ambitsioonikas daam eri ettevõtetesse sisse Las Vegases ja New Yorgis. „Vara on veel rääkida ühisest ärist, kuid kontakti saamine on esimene samm edu poole. Kui sa ei armasta oma asja, siis ei õnnestu sul midagi. Vajad kirge! Sa kas teed öösel kell neli tööd oma uneaja arvelt või ei
tee. Mina teen,“ võtab Täht oma edu saladuse kokku.
Kord läks ta tööle reklaamibüroosse, kuid pidas seal vastu vaid kaks nädalat.
„Kui ma pean kellegi teise jaoks panustama, siis muutun laisaks. Võin ju hästi tööd teha, kuid seal on veel mitu inimest, kes võivad mu algse idee täiesti uppi keerata. Oma firmas teen kõik selleks, et tooteid müüa,“ ütleb Täht.
Kummidega rikkaks
Rahategemise oskus tekkis noorel rõivatöösturil juba koolitüdrukuna. Tema vanemad hoidsid oma riidefirma raha kodus. Rahapakkide ümber olid kummid. Kumme sai osta Hansapangast – kümme tükki maksid ühe krooni. Täht kauples kummidega koolis.
„Tol ajal vahetati kleepse ja nätsupabereid. Mina ei tahtnud vahetada, tahtsin raha saada. Tahtsin paremaid riideid. Kui olin 15aastane, tahtsin endale Kenzo teksaseid. Olin neid näinud Rootsis kooliekskursioonil. Ema ei tahtnud mulle neid osta ja ma ütlesin, et ostan ise.“
Seejärel müüs naine Saksamaalt toodud kasutatud riideid.
„Kogu minu praegune elu on juba võit. Olen ju elus tulnud mitte nullist,
vaid miinusest,“ naerab Täht, kes annab praegu tööd 137 inimesele.
Naise laual on kaks kuldset iPhone’i.
Üks Eesti, teine Ameerika numbriga. Eesti telefon heliseb järjepidevalt.
„Jah, Mummu!“ saab ta mitmeid kordi öelda, sest see on tütar Krystali hellitusnimi. Varateismeline tütar on Tähe jaoks kõige olulisem inimene. „Võiks öelda, et ta on mu äripartner,“ muigab Täht. Laps reisib emaga igal pool kaasas. Ta on rõivatööstusse nii sisse elanud, et „Bullerby lapsed“ muutus ühel päeval „Burberry lasteks“.
„Praegu panen kogu oma energia firmasse,“ ütleb Täht. Tal on kõrged eesmärgid, kuid needki lähtuvad lapsest.
„Tahan, et mu tütrel oleks võimalus minna Harvardi õppima, kui ta soovib ja on tubli. Ma ei tahaks öelda lapsele: anna andeks, sa ei saa Harvardi, sest õppemaks on miljon dollarit. Ma ei taha hakata vabandusi otsima, et emana liiga vähe pingutasin.“
Lahkumisel Täht taas kallistab. Kaks korda. Ja tormab siis oma jooksuringile. Et seejärel kodus end tütrele pühendada. Neil on komme õhtuti koos akna all seista ja midagi soovida. Pole raske aimata, mida ema soovib.
