Tallinnas töötab ekspertiisivabrik!

Raha eest saab tellida hinnanguid lapsevanema kohta, keda psühholoog näinudki pole. Ometi võivad kohtud selle alusel keelata lapsega kohtumise.

Rootsi ärimees Sverker Ar­nes­kans elab Eestis juba 15 aastat. Kaks ja pool aastat tagasi sündis tal eestlannast tüdruksõbra Merlega* laps. Põgusaks jäänud kooselu järel peavad vanemad nüüd vihast sõda selle üle, kuidas ja kui sageli saab isa pisipojaga kohtuda. Vaenupooled pritsivad süüdistusi nagu kuulipildujast ja nende suhteid on klaarinud nii politsei kui kohus.

Loo fookuses pole aga tüli, vaid üllatav roll, mida mängivad psühholoogid, kelle sõnast sõltub pisipõnni saatus ja vanemate maine. “Sisuliselt on võimalik tellida psühholoogilise ekspertiisina vormistatud laimu!” süüdistab Arneskans. “Kuidas saab inimesega kohtumata anda selliseid “hinnanguid” – suvalise inimese kohta saab tellida soovitud arvamuse?” imestab mehe advokaat ­Viktor Turkin.

“Äärmiselt vastutustundetu on anda inimeste elusid muutvaid hinnanguid, baseerudes vaid ühe poole ütlustel,” kommenteerib Ühenduse Isade Eest juht Urmas Pardane. “Sellega mitte ei kaitse psühholoog last, vaid teeb talle karuteene, jättes ta ilma ühe vanema hoolitsusest.”

See rootsi-eesti peretüli pole ainus, kus on ilmnenud selline probleem. 24 tunniga leiab Ekspress Ühenduse Isade Eest abil neli sarnast juhtumit, kus psühholoogid või sotsiaaltöötajad andsid isa suhtes tauniva hinnangu (kuni soovituseni keelata lapsega kohtumine) ilma meest nägemata. ­Hoolimata ühe poole protestidest, kohtud paha­tihti arvestavad selliseid arvamusi. “Seda paberit kasutati minu vastu, kuigi seal esines faktivigu,” kurdab tartlane Eigo Männik, kes kaotas mullu vaidluse oma pisitütre pärast.

Korduvalt figureerib meeste jutus Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskus Mahena, mida Sverker Arneskans nimetab otsesõnu ekspertiisivabrikuks. Väite teeb pikantseks, et Tallinnas, Tatari tänava tagasihoidlikus puumajas tegutsevat keskust juhib üks tuntum kriisipsühholoog, varem politseis töötanud Tiina Naarits. Tema sõnul on Mahena siiski ainult katusorganisatsioon, mis ei kontrolli, veel vähem vastutab kõigi tema tiiva all tegutsevate psühholoogide hinnangute eest.

Kõige kõvema risttule alla on sattunud tuntud ja staažikas spetsialist – ligi 30aastase staažiga psühholoog Ülle Kalvik. Ta tunnistab, et on kirjutanud mitmeid arvamusi ainult ühe osapoole jutu ja lapse vaatluse põhjal. “Ma riskin lapse kaitsmise nimel oma ameti ja prestiižiga,” ütleb Kalvik. “Kuid ma ei tagane oma sõnadest!”

Kohtumised, stopper käes

Sverker Arneskansi puhul ei käi vaidlus selle üle, kas tema poeg Gustav* elab isa või ema juures. Küsimus on selles, kus ja kui sageli mees poissi näeb. Isa tahaks kohtuda paar korda nädalas, ema pakub paari tundi kuus. Isa tahaks poega viia oma koju või parki, ema soostub kohtumistega ainult perekeskuses ja tema juuresolekul.

Samal ajal kestab kohtuvaidlus, kus mees taotleb, et saaks pojaga kohtuda ilma ema juuresolekuta. Intriig algaski, kui naise esindaja tõi lagedale üllatava dokumendi, mille autor on Ülle Kalvik, kes esindab justkui Kriisi­nõustamiskeskus Mahenat. Pealkirja järgi on see küll psühholoogiline hinnang pisipoisi kohta, aga 80 protsenti räägib hoopis isast – ja väga kompro­miteerivalt. Väidetakse, et ta on kahjustatud närvisüsteemiga alkohoolik.

Arneskansi sõnul ei uskunud ta seda lugedes algul oma silmi. Seda enam, et “psühholoogiline hinnang” tipnes soovitusega kohaldada rootslasele lähenemiskeeld või keeld lapsega kohtuda kuni viieaastaseks saamiseni, sest ta tahtvat poisi salaja Rootsi viia. “See jutt on otse ema suust. Kalvik kirjutas selle ilma minuga kohtumata. See on naeruväärne ja vastuvõetamatu!” vuristab mees.

Kui Ekspress esimest korda kommentaari küsib, põrutab Kalvik vastu: “Mis jutt see on?! Ma käisin perekeskuses ja kohtusin temaga isiklikult.” Päev hiljem ja pärast pinnimist möönab Kalvik, et nägi isa siiski esimest korda alles pärast hinnangu andmist. Ta tunnistab, et kohtule antud arvamuse kirjutas ta naise jutu ja mudilase vaatluse põhjal. “Laps peegeldab kõike ju väga selgelt,” rõhutab Kalvik.

Mahena distantseerub

Asi oleks sinnapaika jäänud, kui jaanuaris poleks kohtule esitatud uut “psühholoogilist arvamust”, mille koostas seekord Mahena psühholoog Jelena Maslova. Ta tunnistab, et koostas oma arvamuse mehe osaluseta ja täpsustab, et “isale edastati Mahena spetsialisti kontaktandmed ühenduse võtmise eesmärgiga, kuid isa keeldus koostööst”. “Ta keeldus kohtumisest naise kaudu. Ma ei saanudki midagi rohkem teha,” õigustab Maslova.

Arneskansi sõnul sai ta tõesti eksnaiselt kirja, kus öeldi, et ta võiks ühendust võtta kellegi psühholoogiga, aga et mees ei teadnud, kes ta on, ta seda ei teinud. Ometi jagab Maslova mehele karme hinnanguid ja lõpetab samuti soovitusega kaaluda lähenemiskeeldu. “Ma ei võtnud seda “lambist”, selle aluseks on ka teiste inimeste arvamused ja tunnistused,” kommenteerib Maslova.

Olukorra teeb veel veidramaks, et tegelikult on ka asjatundjad vastasleerides. Ei linna sotsiaalosakond ega kaasatud lastepsühholoog Helen ­Alton ei pea Arneskansi sugugi koletiseks. Nende arust pole hoopis ema kuigi koostööaldis. “Minu puhul ei tule kõne alla, et ma annaksin kellegi kohta hinnangu ilma temaga kohtumata,” ütleb Alton. Üllatav detail on, et enne Mahena arvamuste koostamist temaga ei räägitud.

Rootslase advokaat saatis Mahenasse päringu juba jaanuaris, aga alles Ekspressi küsimused panevad asjad liikuma. Mahena juhatuse liikme Tiina Naaritsa sõnul kajastab ­Maslova kiri, mille eest klient maksis 400 krooni, Mahena seisukohti ja on tema poolt kooskõlastatud. Kuid Kalviku arvamus jätab eksitava mulje. Mahena nime olevat ta kasutanud vaid seetõttu, et vestlus kliendiga toimus keskuse ruumides. Samuti jäi märkimata, et see on tema kui sõltumatu spetsialisti arvamus. “Meie selle eest ei vastuta,” ütleb Naarits.

Kiusatud naiste päästeingel

Ülle Kalvik kohtub Ekspressiga Tallinna Naiste Kriisikodus, mis asub südalinnas varjatud aadressil. Sel hetkel on 12kohalises varjupaigas üks laps ja neli naist, kelle elu vägivaldse kaasa tõttu kodus võimatuks muutus. Sotsiaaltöö magister Kalvik esineb jõulise tiraadiga selle kohta, kui hambutu on süsteem naiste ja laste kaitsel. Ta tunnistab, et on välja andnud kümneid sarnaseid psühholoogilisi arvamusi ja see on tekitanud talle probleeme. “Ma ei ole absoluutselt meestevihkaja,” rõhutab Kalvik. “Ma teen seda laste kaitseks.”

Selgub, et paljud psühholoogid ja lastekaitsetöötajad keelduvad tagakiusatud naistele paberil tõendite andmisest ja Kalvik aitab nad hädast välja. Enda sõnul tunnetab Kalvik tänu pikale kogemusele, millal naine õigust räägib. “Mitte kellegi poole pole pöörduda! Proua Kalvik julgeb praktiliselt ainsana vägivalla vastu välja astuda,” kinnitab oma maniakaalse eksmehega lapse pärast kohut käiv Kertu*, keda Kalvik sarnase paberiga aitas. Ülle Kalviku sõnul käituvad ka kohtud heitlikult – mõni õigusemõistja võtab selliseid arvamusi arvesse, mõni mitte. “Ma ei karda oma sõnade eest vastust anda,” kuulutab Kalvik, kes enda meelest pole millegi vastu eksinud. “Kui see arvamus ei ole õige, siis peaks isa reageerima kohe, kui seda näeb. Äkki muudangi oma meelt,” veeretab ta vastutust vastaspoolele. “Võib-olla olen ma tulevikus ettevaatlikum.”

Isade esindaja sõnul on Kalviku isetegevus täiesti lubamatu. “Inimesele, kes päevast päeva puutub kokku vägivaldsete meeste ohvritega, võib lõpuks jääda mulje, et kõik mehed peksavad oma naisi ja lapsi. Selle teadmisega on ta valmis kõik mehepojad purustama, on nad siis süüdi või mitte,” ütleb Urmas Pardane.

Ka Mahena juht Tiina Naarits on Kalviku ülestunnistusest ebameeldivalt üllatunud ja kinnitab, et ise nii ei teeks. Ta lubab kõigi kolleegidega maha pidada tõsise arutelu, kuidas anda tasakaalustatud hinnanguid. “Oleksin pidanud varem teadma-nägema, et mõni kolleeg võib vajada toetust tasakaalustatuse hoidmisel,” ütleb Naarits. “Pärast vastava ümarlaua kokkukutusmist otsustan, kas loobun üldse kirjalike hinnangute andmisest või leiame sellele mõne muu lahenduse,” teatab Kalvik lõpuks.

* Emade ja laste nimed artiklis on nende privaatsuse kaitseks muudetud.