Neli aastat tagasi läksid kolm Eesti meest lahingusse. Lahinguväli Lääne-Euroopa ning sihtmärk Eesti popartistide upitamine suurele muusikaturule.

Need kolm meest olid Renee Meriste, Peeter Kaljuste ja Ülar Palm. Kolmiku visiitkaartidel seisis firmasilt Eesti Artistide Agentuur (EAA). Kodumaal tegutses nende hõlma all juba mitmeid artiste – näiteks Anaconda, N-Euro, Van Gogh – ja nad tegelesid nende kontsertide vahendamisega ka Eestis, kuid EAA loomise eesmärk oli täiesti kindel: Eesti artisti läbilöök Läänes.

Strateegiliselt valisid nad löögipunktidest Euroopas toimuvad laiahaardelised popmuusikamessid. Peamiselt Cannes’i (võibolla et maailma suurim) mess MIDEM ja Saksamaal aset leidev Popkomm. Kohad, kus toimub poplaulude, artistide, produtsentide “ost-müük-vahetus”.

Esimesena ette võetud MIDEMi väravatest astusid nad sisse värskete triiksärkidega ja ülikondades. Silma riivavalt soliidselt, sest kogu ülejäänud muusikaärimeeste summ kandis oma igapäevast casual'i.  

Kaasas oli neil aga meeletu laadung Eesti muusikat. 3000 spetsiaalselt valmistatud CD-kogumikku näidetega Eesti popartistide loomingust. 3000 plaati on pool suuremas plaadipoes suvalisel hetkel seisvast kogusest.

“Jagasime need plaadid laiali nii paljudesse postkastidesse, kui vähegi sai,” meenutab Peeter Kaljuste. “Eks me hindasime algul oma võimeid üle. Arvasime, et lööme laineid, aga erilist tagasisidet ei tulnud. Meisse suhtuti veel kui idaeurooplastesse, kes, arvati, ei maksa raha ära ja nii edasi.”

Euroopat esialgu Eesti popiga üle ei ujutatud, seevastu uputasid nad MIDEMis sooritatud tehingute tulemusena kodumaise turu 99krooniste plaatide alla. Sealt sai alguse plaadifirma Records 2000 võidukäik.

Järgmisel MIDEMil aga juhtus. EAA jõugu juurde astus Vene muusikaärimees Mihhail. Hasartne mees pakkus neile müügiks Bad Boys Blue, E-roticu ning Chris Normani avaldamisõigusi Baltikumis ja Soomes.

Löödi käed ja Mihhail lubas paberid allkirjastamisteks Eestisse saata. Esialgsetesse lepinguvormidesse oli keeruline tõsiselt suhtuda - need olid pooleldi vene, pooleldi inglise keeles.

Pärast seda, kui Mihhail oli valmis saanud ja ära saatnud tõsiseltvõetavad kontrahtid, kadus ta ära. Telefon oli postkastis. Pool aastat. Ja diil loeti kätkijäänuks.

Kuni sügisese messini Popkomm.

Seal astus EAA jõugu juurde muusikaärimees, produtsent ja lugudekirjutaja David Brandes. Tähelepanuväärse tukaga David pakkus neile müügiks Bad Boys Blue, E-roticu ning Chris Normani avaldamisõigusi Baltikumis ja Soomes.

Kuidas nii, olid Eesti muusikaärimehed “jõle pullist juhusest” hämmelduses. Kuidas sa saad neid õigusi meile pakkuda, kui neid pakkus meile juba vene ärimees Mihhail?

“Ah, Mihhail,” teadis David. “Mihhail lasti Moskvas maha.”

Mihhail oli Vene firmas, millega David Brandes mõnd aega asju oli ajanud, juba kolmas ja viimane mees, kes kolme aasta sees maha lastud.

Seeläbi jätkus Brandesil, Meristel ja Kaljustel juttu kauemaks. Loodud sai järjekordne – ja tulevikku arvestades kõige olulisem ärikontakt.

(Kaljuste ostis Davidilt ka portsu tema kirjutatud ja produtseeritud lugusid. Kogumike tarvis ja ka eestlastele sisselaulmiseks. Ühele esimesele Davidi loo taustale andis oma lauluande Jüri Homenja. Kuu aega hiljem, kui Homenja esitatud pala kõlas Eesti raadiotes, ilmus sama lugu ootamatult eurobeat-legendi Bad Boys Blue uue albumi esimese singlina. See on koht, kust levisid Eesti meediasse jutud ideest, et Homenja liitub Bad Boys Blue’ga.)

Samal ajal Tallinnas

Täpsemalt aastal 2002. Kohalik hitimeister Sven Lõhmus liigutab end idee “panna kokku üks korralik girl-power band” realiseerimise nimel. Ta korraldab casting'u, kus takseerib kokku tulnud noorte tüdrukute lauluoskusi ja tantsuliigutusi. Kaks tüdrukut – Piret Järvis ja Katrin Siska – sobisid. Aga neist oli vähe.

Samal ajal oli plaadifirma Top Ten juhatajal kava Eurolaul 2002 kohalikus finaalis võistelnud Maarja Kivile bänd ümber kasvatada. Lõhmus ja Veedla liitsid oma ettevõtmised ning Maarja Pireti ja Katriniga. Puhtjuhuslikult selgus, et telekonkursi Fizz Superstar poolfinaali jõudnud Lenna Kuurmaa on Maarja Kivi pinginaaber. Ja bänd oli koos.

“Iseenesest väga kiirelt ja ootamatult,” meenutab Lõhmus.

Sven Lõhmus kirjutab ja produtseerib Vanilla Ninjaks ristitud bändile esimese loo “Nagu rockstaar”. Laulule filmitakse mahajäetud tehasehoones Eesti mõttes vihane ja kallis video.

Tabelishows “Seitse vaprat” jääb edu vilksatuseks. Piuksatusena tuleb ja läheb ninjade järgmine lugu “Purunematu”.

Kolmanda Vanilla Ninjale kirjutatud loo kavatseb Sven Lõhmus aga ära pakkida ja saata Eesti Eurovisiooni žüriile. Eelžürii kraadib laulu “Club Kung-Fu” ning leiab selle sobivat kohalikku finaali Eurolaul 2003.

“Tegime veel omavahel nalja, et kas sellist lugu võib üldse Eurovisioonil laulda,” räägib Lõhmus. “Tundus meile liiga irooniline ja süüdimatu lugu, aga samas fresh ja lõpuks see töötas.”      

Imekspandavate akrobaatiliste võimetega vanillaninjad ja nende löömalugu “Club Kung-Fu” võidab televaatajate poolehoiu konkurentsitult. Ninjad saavad publiku lõbustamiseks mõeldud rahvahääletusel peaaegu neli korda rohkem hääli kui teiseks tulnud Claire’s Birthday. 

Rahvusvahelisele žüriile, kes Eestis Eurovisiooni esindaja tegelikult välja valis, “Club Kung-Fu” aga ei meeldi. Nende punktid jätavad tüdrukud ansambliga Viies Element viimast kohta jagama.

Uus üldrahvalik lemmikansambel on aga sündinud. Top Ten, Sven Lõhmus ja Vanilla Ninja jätkavad koostööd. Lõhmus kirjutab ja monteerib stuudios kokku pika plaadi täie lugusid, Piret Järvis kirjutab muusikale sõnad.

“Piretist oli üldse väga palju abi,” meenutab Lõhmus. “Lisaks sõnadele oli tal väga suur roll ka bändi imidži ja muusikasuuna väljamõtlemises.”

2003 mais ilmub Top Teni alt Vanilla Ninja endanimeline debüütalbum.

Samal ajal Cannes’is

EAA jätkab aktiivset suhtlemist popmuusikamessidel ja juba tekkinud huviväärsete tutvustega. Enam mitte massiga peale lennates, vaid püüdes täpsemalt selgeks teha, millist artisti – mis nägu, mis tegu, mis muusika – oleks mõtet suurele turule pakkuda.

“Näiteks Blind,” ütleb Renee Meriste. “Minu arust super bänd, aga neid kellelegi pakkuda on mõttetu, sest selliseid on seal kohutavalt palju. Nad ütlevad, et Inglismaal on viis tuhat Blindi, miks teie oma peaks parem olema!”   

Samal ajal alustasid Renee ja EAA kodumaiste plaadifirmade, produtsentide ja mänedžeride artistide seiramist. Kellel mida üldse on, et Eestist välja viia. Renee nägi seda erilist sädet Top Teni juures tegutsevas ulaka moega nelja tüdruku poprockgrupis Vanilla Ninja.

Täiesti iseseisvalt alustas ta Euroopas ninjadele produtsendi ja katusealuse otsimist.

“Mul oli vaja leida inimene, kes oleks hingega asja juures,” lausub Meriste. “Tutvused oleksid viinud mind ka Rootsi superprodutsent Max Martinini (paljude Backstreet Boysi, Britney Spearsi, N’Synci, Bryan Adamsi lugude valmistaja – toim), kuid ta oleks teinud ehk paar lugu ära, öelnud “Aitäh, head aega!” ja läinud sammult stuudiosse Celine Dioniga. Ta oleks oma raha kätte saanud ja loo või artisti edasisest käekäigust oleks tal kama kaks olnud. Meil oli vaja aga kedagi, kes pühenduks.”

“Ohvriks” valis Renee juba heaks tuttavaks kujunenud David Brandesi. Ilma Sven Lõhmusele, ilma Vanilla Ninjale, ilma Top Tenile, isegi Peeter Kaljustele iitsatamata alustas ta Davidile ninjade pähe määrimist.

“Rääkisin ideest, et äge värk,” meenutab Meriste. “Et tüdrukud on ägedad, oskavad laulda ja õpivad pille ja et Eesti läheb Euroopa Liitu ja kõik see saab kindlasti tähelepanu.”

Brandes ei võtnud vedu. Meriste jahvatas ja jahvatas ninjade erilisusest kuid ja kuid, ent Šveitsi päritolu endine šlaagrilaulja Brandes ei teinud suuremat välja.

Kuni ühel 2003 aasta augustiõhtul, messil kohvikulaua taga istudes, andis Brandes üheksakuisele pähemäärimisele lõpuks järele ja teatas: “Okei! Too need tüdrukud ühe korra siia - aga ainult ühe korra! - ja vaatame, kas nad oskavad laulda. Kui nad laulda ei oska, me sel teemal rohkem ei räägi. Lähete kohe tagasi ja sa ei ole mu peale pahane.”

Selgus, et tüdrukud oskavad laulda.

Maalilisel Lõuna-Saksamaal

Lauluoskuste selgitamisele ja käepigistustele järgnesid Lõuna-Saksamaal väikeses Weil am Rheini linnakeses Šveitsi piiri lähedal David Brandesi luksuslikus – kahekorruselises, basseini ja tipp-topp stuudioga - kodumajas intensiivsed tootearenduskoosolekud.

Nädalaid arutasid Renee ja David 24 tundi ööpäevas, millist muusikat ninjadega teha, kuidas bändi üles ehitada, kuidas neid serveerida, kuidas neid müüa.

Ja mis te välja mõtlesite? “Kõik selle, mis on toimunud,” kostab Renee. “Kõik, kuni selleni, et aastaga võiks kuldplaadini jõuda ja aastaga me kuldplaadini jõudsime.”

Kodumaal ei antud Vanilla Ninja diilist kellelegi teada. Välja arvatud asjaosaliste ring, kelle hulgast oli muide viimane, kes ninjade Lääne-asjast kuulis, bändi kokku klopsinud Sven Lõhmus.

“Otsustasime, et ei räägi sellest Eestis enne kellelegi, kui singel on väljas,” räägib Meriste. “Mis mõttega oleks pidanud teatama, et me surume nüüd Ninjat välismaale. Kõik oleksid öelnud: jaa-jaa, surute surute, niikuinii ei õnnestu!”.

Oluline roll arendusvestluste intensiivsuses ja pikkuses oli muidugi mõista ninjade läbilöögiprojekti investeeritud rahahunnikul.

Kui suur EAA, Top Teni ja David Brandesi ning tema taguste kompanjonide ühine investeering täpselt oli, ei ütle asjaosalistest keegi. Meil on ainult kaks vihjet.

“See rahahulk oli nii suur, et Eestis võiks tagasihoidlik plaadifirma…,” arvutab Peeter Kaljuste. “Tähendab, kui see investeeritud summa jagada 20 aasta peale, siis oleks üks Eesti plaadifirma väga õnnelik, kui tal oleks igal aastal selline tulu.”

“Investeering, mis sinna alguses alla läks, oli mitte ainult Eesti, vaid isegi Euroopa mõistes megasuur,” lausub Renee Meriste. "Ma ütlen nii palju, et ainult esimese singli “Tough Enough” telereklaamikampaania läks maksma 160 000 euri.”

160 000 eurot, et teid arvutamisest säästa, on kaks ja pool miljonit krooni.

“Aga ega muusikabisnessis pole nii, et raha pannakse alla ja siis tuleb asi vaikselt tagasi,” räägib Kaljuste. “Muidu teeksid ju kõik nii ja siis oleksid kõik staarid, kõigil oleksid hitid ja kõik oleksid jube rikkad. Lisaks rahale on palju olulisi faktoreid: õnn, juhus, kõva töö ja tutvused.”

Tutvused olid olemas Davidil. Üheskoos Reneega alustasid nad Saksa raadiojaamade, telekanalite, noorteajakirjade toimetuste ja plaadifirmade ustele koputamist.

“Läbilöök on tegelikult inimeste uskuma panek,” märgib Meriste. “Ja selleks, et uskuma panna, käisime igal pool kahekesi. Kui ma oleksin üksi käinud - mingi imelik eestlane, mingi imeliku Eesti bändiga! - poleks mind keegi kuulanud. David andis otsad kätte ja käisime koos aktiivselt vestlemas.”

Näiteks suutis David tuttavate kaudu kokku leppida kohtumise muusikakanali VIVA programmijuhiga. Neil oli kaasas “Tough Enough” video. Pooleteisttunnise kohtumise käigus vaatasid nad videot viis korda. Nimetatud esimene kohtumine lõppes VIVA programmijuhi kokkuvõtvate sõnadega: “See asi küll ei toimi. Seda ei taha keegi.”

Meriste ja Brandes käisid kohast kohta, suus vahutamas üks ja sama jutt. Vanilla Ninjat esitlesid nad tähtsatele otsustajatele kui midagi täiesti ainulaadset. Lööklausega “Sellist bändi, kus oleks neli pilli mängivat ja poprocki tegevat tüdrukut, ei ole varem olnud.”

Neil läbirääkimistel ja uskumapanemistel oli Renee sõnul iseäranis tõhus kõrvalosa sõnal “Eesti”. See tekitas nooblilt sisustatud koosolekuruumides huvi ka kõige muu – kus see riik on, kes seal elavad, kui palju neid on – kui bändi vastu ja nii libises jutt ladusamalt eesmärgini.

“Ja kahtlemata mängis väga suurt rolli Vanilla Ninja jäätis,” kostab Renee. “Meil oli igal pool selle jäätise paber kaasas, et vaadake, Vanilla Ninjal on omal maal jäätis! Selle peale kergitati kulmu ja hüüti: “Mida! Kuidas! See ei ole võimalik!”.”

Et investeeringumaht oli alguses kõigi osapoolte jaoks närviliseks tegevalt suur, püüdsid Ninja tähe süütajad ansamblile taha saada ka plaadifirmade tuge.

Et see investeeringumaht oli nii närviliseks tegevalt suur, ei saanud nad Vanilla Ninja taha ühtki plaadifirmat.

“Saksa plaadifirmad pidasid meid hullumeelseteks,” räägib Meriste. “Et nalja teete! Te olete pannud olematu artisti, bändi, keda keegi ei tunne, singli kampaaniasse 160 000 euri? Oi, poisid, kust me selle raha tagasi teenime, et see teile tagasi anda?

Asi on selles, et viimased kolm-neli aastat on toimunud maailmas suurte plaadifirmade ühinemine. Tuhanded inimesed kaotavad töökohti. Isegi tippjuhid ei julge teha otsuseid, kus on mängus sellised nende jaoks müstilised summad. Nad ei taha raha alla panna, see on liiga suur risk, mis võib maksta ametikoha.

Palju lihtsam on müüa juba valmis, kellegi teise kuulsaks tehtud artisti plaate. See on igal pool maailmas praegu nii, uusi artiste viitsivad väga vähesed teha.”

Risk tuli Davidil ja Reneel ise alla neelata. Vanilla Ninja esimene singel “Tough Enough” (nagu ka kõik edasised väljalasked) ilmus Davidi isikliku väikefirma Bros Music alt - 24. novembril 2003. Singlikese levitamise (poodidesse vedamise) võttis oma kanda siiski hiigelkompanii Sony Saksa haru.


Selleks ajaks kui “Tough Enough” ilmus Saksamaal ja Saksa maitseareaali jäävates Austrias ning Šveitsis, olid Meriste ja Brandes teinud tillukese läbimurde VIVAs. Videot mängiti – siiski pärast originaalversiooni ninast jooksva verega stseenide ära koristamist - neli-viis korda nädalas. Bänd lipsas läbi paaris telešõust ja “Tough Enough” kergitas end esimesel müüginädalal Saksa singlitabeli 51. kohale.

Kaks nädalat hiljem hüüatas David Brandes Ekspressi lehekülgedel: “Ma teen Vanilla Ninja kuulsaks kogu maailmas!” ja Eesti meedia omandas uue uudiseõngitsemise kombe: Vanilla Ninja jälgimine Saksa edetabelites.

Väikeste sammudega jõudis “Tough Enough” tänavuse aasta esimesel nädalal – 5. jaanuaril – laeks jäänud posititsioonile 13.

Tagantjärele hindab Renee Meriste Davidiga läbirääkimiste alustamise ja debüütsingli 13. koha vahelist aega kõige raskemaks kogu temapoolses ninjaskeemis. Ja 13. kohta omakorda ka murdepunktiks, kus läbilöök oli peos ja “Kõik läks lahti!”.

VIVA-le ei pidanud enam midagi selgitama. Kanal käias “Tough Enough” videot kõige tihedamas rotatsioonis. Tüdrukud, kes detsembrikuust alates elasid põhimõtteliselt Saksamaal, põrklesid telešõude vahel ("Top of The Pops", "The Dome", Stefan Raabi "TV-Total"), naeratasid popajakirjadele, treenisid pillimängu ja tantsimist, alustasid Davidi kirjutatud täispika albumi sisselaulmist ja sõitsid ja sõitsid minibussiga. Oma 1000 km päevas.

“See oli vist pärast teise video “Don’t Go Too Fast” tegemist,” meenutab Renee, kellele 24- ja 48tunnised tööpäevad olid väga tavalised. “Öösel kell neli lõpetasime Berliinis salvestuse ja pidime sealt sõitma Kölni, esinema hommikusse telešõusse. Tüdrukud, kes olid 24 tundi järjest videot teinud, magasid neljakesi autos, aga mina pidin sõitma. Kõigi magajate eest vastutama. Ma olin megaväsinud, kõik see tundus mulle katastroof ja siis läks veel üüriauto katki. Õudne! Ootasime öösel bensiinijaamas kaks tundi, kuni uus auto toodi. Saatesse jõudsime viimasel minutil.

Selliseid hetki, kus kõik pillid kaelas konkreetselt joosti, oli kogu aeg. Kui oled esimest korda tundmatus Saksamaa linnas, otsid seal kontserdikohta, kiirteel on ummik ja lõpuks, kui leiad üles õige spordihalli, siis ei leia sa õiget ust!”

Kõige selle juures ei teeninud tüdrukud siis veel suurt midagi. Nende eest maksti ainult hotelliarved kinni. Anti süüa. Ja juua. Kõik esinemised esinesid nad promo nimel tasuta.

“See oli metsik töö, mida Renee tegi,” hindab ninjade mänedžeri roolis kihutanut Peeter Kaljuste. “Ja teades Reneed, et ta ei joo, et ta ei suitseta, kusjuures kogu aeg olid ka peod, autoga ühest Saksamaa otsast teise. Ega see normaalne ei ole, sellisele koormusele vastu pidada.”

Kihutamise käigus sai Vanilla Ninjast Saksamaal - ja Saksa maitset aplalt kugistavates Šveitsis ja Austrias – staar. Nad hakkasid tähendama raha.

Plaadifirma Mar y Sol, kellega Top Tenil olid juba aegunud lepingud Ninjade levitamiseks, üritas ajal, kui ninjad läksid Saksa bändidega Preluders ja Overground ühisele 14õhtusele gastrollile, kukrut täita vana loo “Club “Kung-Fu”” singli välja andmisega. Top Ten nimetas nende teguviisi piraatluseks.

Lisaks erinevatele eelpool nimetatud “faktoritele”, miks ninjad Saksamaal läbi lõid, pakub Peeter Kaljuste veel ühe põhjuse: “Kui nad ilusad ei oleks, siis nad nii edukad poleks olnud. Ma ei taha kalduda äärmustesse, aga arvan, et Saksamaal pole nelja nii ilusat tüdrukut ühes bändis olnud.

Tavaliselt on olnud ikka segabändid – mustad, valged, kollased. Aga Vanilla Ninjas on neli valget, okei, värvitut tüdrukut ja oma sisemuses tahab sakslane ikka “puhas” inimene olla. Ta võib öelda küll, et kõik on tore, aga oma sisemuses armastab ta seda. Kui vaadata Saksa kõvemate artistide videoid, siis need rõhutavad kõik ikkagi seda puhast laksu.”

Suvi 2004

5. juunil andis Vanilla Tallinna lauluväljakul massiivselt reklaamitud kontserdi. Kohaliku artisti kohta harukordselt kalli piletiga – 450 krooni. Live talletati tulevase DVD-väljalaske tarvis. See oli viimane Ninja asi, mille korraldamisega oli veel seotud Renee Meriste. Kaks päeva hiljem ilmus popkvarteti esimene “lääne” album “Traces of Sadness”.

Nende uudiste ajal kajas David Brandesi ajus ilmselt kümneid kordi “Scheisse!!!”. Sest koos Reneega lahkus projektist ka ninja Maarja Kivi. Renee ja Maarja vahelisest flirdist oli saanud kihlus. Maarja ootas last.

Miks Renee tegelikult kõrvale astus, ei klaari keegi. Nähtavasti oli see erinevate liidetavate summa.

“Ütleme, et…” otsib Renee esimest korda jutuajamise ajal sõnu. “Minu töö oli tehtud. Sellisel kujul. Ma ei muutunud ebavajalikuks, lihtsalt mu eesmärk sai täidetud. See asi ammendus mu jaoks. Sama ringi uuesti teha, veel suuremaks bändi ajada, polnud mulle enam huvitav. Aga see on muidugi vajalik. See tuleb neil ära teha.”

Palju sa Vanilla Ninjaga teenisid?

“Ma ei teeninud midagi. Mitte sentigi.”

???

“Ma sain oma raha kõik tagasi, seda võib küll öelda. See kogus, mis sinna alguses alla pandi, oli ikka väga räige.”

Miks sa seda kõike siis tegid?

“Selleks, et teha, noh!! Ma olin kogu aeg rääkinud, et ükskord saab üks Eesti bänd läänes kuulsaks. See oli veel möödunud oktoobris, kui Arne Valmis (Eesti muusikaärimees – toim) oli Urmas Oti saates Oti küsimusele “Millal keegi eestlastest välismaal kuulsaks saab?” vastanud: “Mitte kunagi.” Sõbrad helistasid mulle Saksamaale ja hirnusime. Mõtlesin veel, et helistaks Arnele ja ütleks: “Kohe näed!”

Mul oli usk, et see peab õnnestuma. See sai tõestatud. Aga seda ma ei aimanud, et see nii räige töö võib olla.”

Peeter Kaljuste, kes proovib praegu Brandesi kaudu susida ka uusi projekte B-Jeans ja Niki, on sarnaselt Top Teniga Vanilla Ninjaga rahaliselt veel seotud.

Ta märgib, et pole praeguse seisuga veel raha tagasi teeninud, kuid viimased arvestused on  tegemata ja äkki, võibolla, kes teab, on juba normaalselt teenitud.

Renee lahkumist nimetab Kaljuste äriliseks tehinguks.

“See oli osapoolte vahetus. Ja kõiki osapooli see tehing rahuldas.”

Renee osteti siis välja?

“Ütleme niimoodi, et kas Renee osteti välja või hoopis tema ostis meid kuskilt teisipidi välja. Ma ei saa detailidesse minna, aga keegi ikka raha sai jah,” vastab Kaljuste.

Maailm

Maailm on Vanilla Ninjal veel vallutamata. Brandesi eestvõttel proovitakse praegu sädemest leeki tekitada USAs (Renee: “Olen kindel, et see ei õnnestu, kui neil ei ole kohapeal ameeriklast, kes võitleks nende eest 24 tundi.”). Uue aasta alguses on bändil ees nädal Jaapanit (Renee: ”Jaapani potentsiaal on metsik. Seal on alati tüdrukud müünud, seal on alati rock müünud.”). Midagi toimub Brasiilias. Mis seisus asjad täpselt on, seda soovitab Meriste küsida Davidilt.

Saksamaal ületas “Traces of Sadnessi” müüginumber oktoobriks kuldplaadi – 100 000 eksemplari - normi. Koos Austria ja Šveitsiga peaks Kaljuste hinnangul müüdud olema ca 160 000 – 170 000 plaati. Kui palju täpselt, soovitab Kaljuste küsida Davidilt.

Pooleteist kuu jooksul proovin korduvalt saada Davidilt neile ja kauba peale veel teistele olulistele küsimustele vastuseid. Peamiselt satub toru teise otsa tema assistent Mike.

Väga viisakalt on ta vähemalt kolmel korral võtnud mu telefoninumbri, et David saaks esimesel võimalusel mulle ise helistada. Keegi ei helista. Isegi Mike mitte.

Sel laupäeval jõudis David tagasi Weil am Rheini kahenädalaselt tööreisilt Ameerikasse. Juhuslikult vastab ta pühapäeval pärastlõunal oma kontor-kodu-stuudio telefonile. Vabandab, et praegu küll ei sobi, tal on külalised, ja viskab kokkuleppe “räägime homme” otsa eriliselt rõõmsa “Okei! Baiii!!”.

Kümnekonnale kõnele “homme” vastavad tema usinad alluvad. Kes paluvad iga kord tunni aja pärast uuesti helistada. “Now no can’t, sorry. David calling,” vastavad nad lõunasaksa-inglise keeles. Või siis peidavad käega telefonitoru ja pärivad bossilt sosinal nõu, et mis ma sellele eestlasele ütlen.

29. novembril ilmus Vanilla Ninja “Traces of Sadnessi” uus versioon. Duubel. Lisaplaadil on tähtsamate lugude unplugged-versioonid ja videod. Uue, töösoleva albumi esimene singel “Blue Tattoo” on juba väljas ning tõusis sel nädalal Saksa singlimüügitabelis 16. kohalt kohale 11.

“Meie inimesed ei pruugi uskuda, aga nad tõesti on Saksamaal staarid,” ütleb Kaljuste. “Kuidas läheb kas või Ameerikas, on täiesti ettearvamatu. Väga rumal oleks minust öelda, et küll nad nüüd lähevad, võidavad ja vallutavad.”


Me ei tea kui suur on Vanilla Ninja liikmete sissetulek. Vastused, et “piisavalt”, “nad paistavad happyd olevat”, ja et Triin saadab Saksamaalt emale raha maja ehitamiseks, on kogu info. Kõik oleneb lepingust.

Tüdrukud saavad kindlasti honorari esinemiste eest. Erinevalt Saksamaa karjääri algusaegadest, kui esinemisi, ka 100 000le inimesele mõnel festivalil, tehti promo pärast tasuta.

Samuti tilgub neile midagi esitaja-tasu eetriskõlamiste eest ning veidi rohkem Bros Musicult plaatide läbimüügi pealt. Heliplaatide läbimüük on aga Saksamaal langenud. Kui veel viis aastat tagasi oli Saksas kuldplaadinormiks 250 000 läbimüüdud eksemplari, siis praeguseks on kuldne number tõmmatud 100 000le.

“Kui meil oleks olnud Saksamaal kuldplaat ja singel 13. kohal 90ndatel, siis oleks kõik tõesti rikkad,” lausub Renee Meriste. “Siis müüdi megakoguseid. Miljonites.”

“Maailmas on tekkinud olukord, kus on nii palju uusi artiste, et nad söövad teine teist ära,” räägib Peeter Kaljuste. “Räägitakse küll internetist ja pannakse plaatide kopeerimise süüks, kuid ma ei ole selles sada protsenti veendunud. Turul on lihtsalt varasemast rohkem toodangut: odavaid plaate, vanu asju, mis uuesti välja antakse ja aina uusi ja uusi.

Scooter müüs Saksamaal kunagi miljonites. Nüüd nad peaksid rõõmsad olema, kui paar-kolmsada tuhat kaubaks läheb.”

Vanilla Ninja heast käekäigust on kõige suurem tulu David Brandesil. Seda sellepärast, et ta on lugude autor. Talle tiksub münti iga kord, kui mõni tema kirjutatud Vanilla Ninja lugu kuskil eetris kõlab.

“Kui meie rahastatud üritus poleks vilja kandnud, siis tänu sellele, et neid lugusid on nii palju mängitud MTVs, VIVAs ja kus iganes veel tuleb Davidile enivei korralik raha,” ütleb Kaljuste. “Ma ei oska summat täpselt öelda, aga need numbrid on kosmilised. Võimalik, et isegi miljonites eurodes.”

Et autoriõiguste pirukas on niivõrd mahlakas, on ka põhjus miks Brandes lükkas mängust välja Sven Lõhmuse. Meriste proovis küll Lõhmuse lugusid – kasvõi ühte – ninjade Saksamaa plaadile sokutada, kuid Brandesile tähendanuks see mõttetut raha ära andmist. Kopsakamad summad liiguvad tänapäeva muusikabisnessis just autoritasudes.

“Seda ma tahan küll öelda, et ega Sven heliloojana kehvem ei ole. Ta on ikka kõva vend,” räägib Kaljuste. “Kui kuulata Vanilla Ninja Eestis välja antud albumit, mille tegi Sven, ja Saksamaal välja antud albumit, mille tegi David, siis saad aru, et David on üritanud seda kõla säilitada. Ega David ei ole üle valguskiiruse lendavat lennukit leiutanud. Stuudiod ja muusikud on muidugi kõvemad, aga Sveni käima lükatud idee – kergelt 80ndate maiguga pop- ja glam-rock – on samaks jäänud.”

“Tegelikult on ikka natuke erinevad stiilid,” mainib kohalik hitisepp – Kaljuste sõnul Vanilla Ninja sünnitaja - Sven Lõhmus ise. “Saksamaa plaat on leebem, mõnes mõttes konservatiivsem. Ega nad nüüd nii väga sarnased ka ei ole.

Mul oli küll soov, et mõni mu lugu Saksamaa plaadile läheks, aga sooviks see jäi. Kätt ma ette ei pannud, see oli tüdrukute võimalus, ainuõige ja vajalik lüke. Hoian neile siiani siiralt pöialt.”

“Me tahtsime siis ja oleme ka praegu seisukohal, et sama asi, mis Vanillaga, võiks juhtuda mõne Eesti autoriga,” räägib Renee, keda mõne kodumaise artisti Läände pushimine enam ei nõksuta. “Seda tahaks kohe tõeliselt, et juhtuks. Siis hakkaks laekuma autoritasusid ja nii võib ka riik aru saada, et popmuusika on vajalik. Praegu on riigi jaoks ainult klassika vajalik.

Aga Eesti autori läbi surumine Läände on kogu popmuusika turu madalseisu tõttu veel raskem. Alati võib muidugi õnne olla.”


Maria Ulfsak käis vanillaninjadel Sakasmaal külas.

Tegelased:

Piret Järvis (20) – Tal on nõrkus meessoost rockstaaride vastu. Elukogenud, tasakaalukas ja avatud. Tuli Kroonika seksikate valimisel teiseks. Ei salli hobuseid, sest kukkus “When the Indians Cry” video tegemise ajal hobuse seljast maha.

Lenna Kuurmaa (19) – Laulab tüdrukutest kõige paremini. Kui kunagi bänd laiali peaks minema, siis hakkab David Brandes temaga võibolla soolokarjääri tegema. Räägib hästi kiiresti, satub kergesti paanikasse. Jalgpallifänn. Hakkab kõige kergemini oksele ja oskab väga hästi Arnold Oksmaad järele teha. Õppis hiljuti teiste tüdrukute eeskujul heeringat sööma.

Katrin Siska (21) – Ekstreemspordi ja Ameerika autode fänn. Ulakas. Hea huumorimeelega, pervonaljade spetsialist. Korraarmastaja, koostab alati poenimekirju. Loeb Kerttu Rakke raamatuid ja veedab palju aega solaariumis.

Triinu Kivilaan (15) – Pesamuna ja peoloom. Võtab asju väga südamesse. Naiivne. On viimase nelja kuuga läbinud puberteedi ja muutunud “vähemalt viis korda täiskasvanumaks”. Magab alati bussis. Nagu Mehhiko seriaalist – ärkab üles, täismeik peal. Ükskord blondeeris oma juukseid nädala jooksul kolm korda, siis hakkas neid peotäite kaupa välja kukkuma. Sellega seoses on ta hüüdnimi Barbi.

Jens Laass – Leopardimustriliste kingade ja rootslase soenguga Saksa sahiib. Tähtis kontserdikorraldaja Saksamaal. Nimetab ise ennast Schöne Jens (Ilus Jens).

Udo Kramer – Vanilla Ninja tuurimänedžer. Närviline, aga lõbus mees. Tahab kõik tüdrukute eest ära korraldada. Armastab valget veini veega. Tema vend võitis kaks nädalat tagasi Saksa miljonimängus 32 000 eurot (500 000 krooni).

Salapärane David – Tänu temale lõi Vanilla Ninja läbi. David Brandes hoiab end meedia tähelepanu eest kõrvale, on bändi laulukirjutaja, mänedžer ja produtsent. Lahutatud, tal on üheksa-aastane tütar Janine. Peale Vanilla Ninja on Davidil ka teisi artiste. Omal ajal olid tema bändid E-Rotic ja Bad Boys Blue, praegu töötab Graciaga.

Kohad:

Oldenburg – Saksamaa väikelinn, kus toimus laupäeval muusikafestival “Inside the Night”. Järgmisel hommikul tuli ringi jalutavale turistile linnas vastu ainult üks inimene – väga viisakas purjakil džentelman, kes kergitas kaabut, ütles joviaalselt “Morgen” ja põrkas vastu puud.

Buss – Vanilla Ninja tüdrukute teine kodu. Varustatud hunniku nu-metal plaatide, tühjade pudelite, tekkide, patjade ja Udoga, kes plikade rõõmuks aeg-ajalt bussi kingituste või lilledega üle külvab.

Weil am Rhein – Saksa väikelinn Šveitsi piiri lähedal. Seal elavad nii Salapärane David kui ka Vanilla Ninja tüdrukud (neil on seal kolmekorruseline Ikea mööblit ja koduelektroonikat täis maja, mida nad ise vahest hellitavalt Surnuaiaks kutsuvad, sest seal on üsna igav ja vaikne). Viimase kuu aja jooksul on linnas kaks inimest kaduma läinud.

Levinumad väljendid (intervjuu ajal neid ei kasutatud):

“rott”, “jumalasta”, “nagu”, “äää”, “vihkame täiega”, “joff”, “armastame täiega”, “äksi täis”, “ködi”, “ainult üks on raseeritud”.

***

See lugu sai alguse nii, et Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep rääkis paar nädalat tagasi neljapäevahommikusel üldkoosolekul oma veidrast unenäost – kuidas selle loo autor sõidab bussiga Saksamaale Vanilla Ninjast lugu tegema ega suuda kuidagi õiget kohta üles leida. Kõik naersid, mina ka.

Aga oh õudu. Selle laupäeva hommikul kell kuus avastangi ma ennast unise ja tigedana koos fotograaf Valloga lennujaamast, et Tiina unenägu teoks teha.

Unenägu osutub ettekuulutuslikuks igas mõttes. Nimelt on meie eesmärk välja jõuda Oldenburgi, kus peaks mingil muusikafestivalil toimuma ka Eesti kõige kuulsama bändi ehk Vanilla Ninja kontsert. Selgub aga, et Saksamaal on mitu Oldenburgi ja kuni saabumise hetkeni polnud kindel, et tegu on õige linnaga – ei ninjatüdrukud ega nende tuurimänedžer ei tea õiget suunda.

Tänu oletustele ja intuitsioonile läheme siiski Bremeni lähedal olevasse Oldenburgi. Ja sealse suurima kontserdihallini jõudes polnud mingit kahtlust – halli väravate ees kisendab mitmetuhandepealine jõuk inimesi, kes ootavad juba kaks tundi enne festivali algust sissepääsu. Käib metsik möll ja kisa. Õues seisab nii vanemaid oma lastega, keskealisi paarikesi kui üksildasi vuntsionkleid, aga peamiselt koosneb publik siiski teismelistest.

Läbi selle rahvamassi trügida pole võimalik. Vanilla Ninja tüdrukutel on mobiilid väljas. Tundub et jäämegi Valloga nagu kaks lolli sinna kontserdihalli ette külma kätte passima, sest fotovarustusega poleks turvamehed meid iial sisse lasknud.

Ja siis võtan ma oma julguse kokku, liigun turvameeste jõugule võimalikult lähedale ja karjun ühele härrale meeleheitlikult “Enschuldingen, help”. Umbes viie minuti pärast oleme röökivast inimmassist läbi - saalis sees, akrediteeritud, ja loaga kõikjale minna. Mees, kelle poole ma olin pöördunud, osutus kontserdi korraldajaks Schöne Jensiks. Kuidas sa just tema poole taipasid pöörduda, küsis pärast fotograaf Vallo. Vastus oli lihtne – kingade järgi. Selle mehe kingade eest saaks ennast vajaduse korral Rumeenia piirilt lahti osta.

***

Terve spordihall valgub rahvast täis. See on ka arusaadav, sest esinema hakkavad Saksa mõttes superstaarid. Scooter, Vanilla Ninja, Blue Lagoon, Jimmy Sommerville, Groove Coverage ja teised, kokku 11 bändi.

Lava ees ootavad kolm Vanilla Ninja fänni – Vanessa Haase, Anna Bubjes ja Katrin Kaschel, kes on kõik 14aastased. Teavad hitte peast, on plaadid ostnud ja ootavad kontserdi algust suure ärevusega. Kõigil on silmade ümber joonistatud mustad rõngad, nagu ka suuremal osal ülejäänud tüdrukutest.

44aastane Annedore Faratt on ka Vanilla Ninja fänn. Ta on üksinda 200 kilomeetri kauguselt bussiga kontserdile sõitnud, et festivalil osaleda ja ka meie bändi vaadata. (Kuigi tema teada on Ninja Rootsi bänd ja teda ümber veenda mul ei õnnestu.)

Muusika hakkab mürtsuma, kõigepealt lastakse soojenduseks kõlaritest selle suve oksehitti number üks (rumeenlaste mai-ia-hii, mai-ia-huu), mille taustaks tüse õhtujuht laseb mikrofoni lendu rõõmsa joodelduse. Rahvas on vaimustuses, kõik karjuvad kaasa ja tantsivad. Esimesena astub lavale ansambel Blue Lagoon, kes on tõenäoliselt DJ Bobo ja Dr Albani Saksamaa sugulane. Minu kõrval huilgab pisike paks poiss, kellel on nii jäme kett kaelas, et Sven Sester kukuks sellega ümber.

***

Kui mulle isiklikult ebameeldiv muusika välja arvata, on kontsert erakordselt hästi korraldatud. Hoolimata rahvamassist (Schöne Jens valetab mulle, et kohal on 7000 inimest, silma järgi hindaks oma 4000) ei ole mingeid ebameeldivusi, purjus rahvast on väga vähe, turvamehed ja kiirabi on pidevalt valmis kõiki abistama.

Nii imelik kui see ka pole, on inimesed kohal muusika pärast ja see paistab neile tõesti meeldivat. Lava ees olev kiirabimeeskond ulatab lastele pidevalt topsidega vett, õhupuuduses või väsinud teismelised toimetatakse turvakoridori puhkama.

Ratastoolilapsed (mina lugesin neid kokku üksteist, pluss kaks karkudega tüdrukut) on lükatud eraldi platvormile, kust nad ka ilusti kontserti näevad. Keskmine vanus ongi keskmine – keskealised hoiavad ennast lihtsalt tagasihoidlikult tagapoole või istuvad tribüünidel.

Ninjad on muusika mõttes õhtu kõige normaalsem bänd. Nad esinevad kontserdi teises pooles kell pool kümme. Laulavad pool tundi (laulavad ise, muusika tuleb lindilt), ja laulavad hästi. Rahvas möllab neile kaasa samasuguse rõõmuga nagu teistelegi bändidele – lauldakse kaasa ja vehitakse kätega. 

***

Järgmisel päeval kell kaks hakkavad tüdrukud ärkama ja kohvrid seljas hotellitrepist alla lonkima. Eilsele kontserdile oli järgnenud vägev järelpidu. Triinu ärkab esimesena.

Ootame veel Katrinit, kes on solaariumis. Ja siis topime kõik ennast mikrobussi, Udo istub rooli ja läheb lahti üks ninjatüdrukute põhitegevusi Saksamaal – bussiga ühest kohast teise vuramine. Kiire peatus McDonaldsis (tüdrukute peamine söögikoht, salat, marjamagustoit ja Fish Mac) ja algabki 800 kilomeetri pikkune teekond koju Šveitsi piiri äärde.

Udo on tige ja näljane. Ta on öösel ainult kaks tundi maganud ja pole päev otsa midagi söönud – söömine muudab ta uniseks ja siis ta ei saa bussi juhtida. (Saksamaa on vist ainuke riik Euroopas, kus pole ülemist kiiruspiirangut.)

***

Praegu on Vanilla Ninja vaieldamatult kõige kaugemale jõudnud Eesti popartist. Nad on juba saavutanud Saksamaal kuldplaadi (müünud 100 000 plaati) ja plaanivad tuleva aastaga plaatinani jõuda (s.t müüa 200 000 helikandjat). Viimane singel “Blue Tattoo” on praegu Saksa singlimüügi edetabelis üheteistkümnes.

Nad on Saksamaal, mis on Euroopa suurim muusikaturg, superstaarid, andes mitu korda nädalas kontserte, olles pidevalt edetabelites, teles ja meedias. Neid tuntakse ära tänavatel, küsitakse pidevalt autogramme, muuhulgas on nad näiteks Saksa elektroonikahiiglase Rowenta uue fööni reklaamnäod.

Uue aasta alguses on kavas Jaapani tuur, tulevikus tahab David tüdrukuid tutvustada ka USA turul. Ninja plaat on väljas ka Brasiilias – sealses metaliajakirjas ilmus nende foto, kus tüdrukutel tulid leegid jalgadest välja.

Oma teel ülespoole on Vanilla Ninja üle elanud mitmed kõvad vapustused. Näiteks kõva meediakriitika, eriti Eestis. Raske oli ka bändi kõige kõvema staarigeeniga Maarja ootamatu rasedus ja lahkumine, pärast mida oli Vanilla Ninja edasine eksistents ohus. Samuti Maarjale asendusliikme otsimine.

Pärast seda, kui otsustati, et nad hakkavad Eurovisioonil esindama Šveitsi, hakkas ka Šveitsi meedia neid karmilt kottima – näiteks otsiti välja fakt, et Triinu on 15, mitte 17 nagu kodulehel kirjas.

“Meedia ja fännide jaoks ma olen siin 17, sest ma olen liiga noor, et töötada. Šveitslased näiteks nõudsid Davidilt mu passi. Tegelikult mind ju bändi nii võetigi, et otsiti inimest teiseks Maarjaks, koopiaks, mitte niisama uut liiget. Mind tehti temaga võimalikult sarnaseks, et erinevust poleks märgata. Praeguseks on paljud juba vahetusest aru saanud, aga tuleb ikka sassiajamist ette küll,” räägib Triinu, kes on Maarjaga hämmastavalt sarnane – näiteks “When the Indians Cry” video pettis minu küll ära.

“Šveitsi ajalehes kritiseeris meid Dj Bobo – ta on ikka päris vihane meie peale, sest ta on Šveitsi artist. Absoluutselt igas ajalehes oli midagi negatiivset, aga praegu on juba meid aktsepteerima hakatud. Kirjutati näiteks, et me ei oska laulda ega pilli mängida. Ja et Piret on Davidiga koos, mida ta ei ole. Ja siis oli protsent ka pandud, paljud tahavad, et me Šveitsi esindame – kuskil 20 tahavad ja 80 ei taha,” naerab Triinu.

***

Tegelikult on tüdrukute jaoks kõige kõvem pauk, mille nad ajakirjanduselt saanud on, ikkagi suvise Tallinna kontserdi järelkaja. Näiteks Margus Kiis kirjutas Postimehes tüdrukute suvise kontserdi arvustuses, et “kitarrid nende kõhtudel sobisid kui sadulad sigadele”.

Katrin: See oli meie jaoks jube tähtis kontsert, pärast oli väga valus lugeda.

Piret: Enda arvates läks meil hästi, lava pealt tundus kõik okei. Aga see polnud meie süü, et tehnika alt vedas ja saund halb oli. Ja nüüd me teeksime ka palju parema kontserdi, sest me oleme palju oma vigadest õppinud.

Lenna: Minu meelest ei ole ei Eesti meedial või üldse Eesti rahval meisse mingit usku. Räägitakse, et me ei suuda laulda ega pilli mängida. Praegu on ju seis tegelikult lõpp hea! Kurb on lugeda, et oma rahvas maha teeb.

Piret: Me poleks nii kaugele jõudnud, kui me midagi ei oskaks.

Katrin: Las siis vaatavad meid Šveitsi eest võistlemas. Näiteks sakslased usuvad meisse juba praegu pärast aastast siin olekut viis korda rohkem kui eestlased.

Lenna: Ja Maarja äraminek oli ka raske. Me olime Piretiga koos, kui me teada saime. Olime täiesti šokis, hakkasime kohe nutma.

Katrin: Raseduse varjamine käis ikka tükk aega. Me nägime kõhtu, ei julgenud küsida ka! Tegelikult ta tahtis pereelu, selles mõttes oli see planeeritud laps. Ta ei tahtnud pidutseda ja öösiti üleval olla.

Piret: Ega me tegelikult väga sageli ei pidutsegi, korra või paar kuus. Selles mõttes oli eilne juhtum haruldane. Ja kontserdid on tihti päeval ka. Aga kui me kolmekesi jäime, olid närvid väga pingul. Jube raske oli. Aga see kriis tegi meid meeletult tugevamaks.

Lenna: David kahtles, aga meie olime kindlad, et saame sellest üle.

Katrin: Šveitsi suhtumine hakkab vaikselt paremaks muutuma. Nüüd oli meil Šveitsis Eurovisiooniga seoses promopäev, laulsime a capella, ja kõigil jäid karbid lahti.

Lenna: Kui me otse laulame, siis arvatakse ikkagi, et laul tuleb lindi pealt.

Triinu: Teine jama oli Šveitsi meediaga see, et minust leiti kevadest pärit poolalasti pidid ajakirjast Di, mis olid tehtud modellikonkursi jaoks. Siis pandi bikiinides pilt ühe kollase lehe esikaanele, nagu see olekski Vanilla Ninja.

Katrin: Selle koha pealt on ikka imelik seis. Me käime ringi, räägime kui väga me Eestit armastame. Aga miks Eesti inimesed on meie vastu nii kurjad!? Ma ei saa aru!

***

Tüdrukud näevad pidevalt oma lauluoskuse ja pillimängu arendamisega vaeva, neil käivad muusikaõpetajad. “Kõigil läks alguses sassi, aga nüüd juba suudame ise laivis mängida, natuke võõras on lihtsalt to focus on both things, laulmisele ja pillile, appi mul hakkab eesti keel meelest ära minema,” itsitab Triinu. Ta pole nimelt oktoobrist saadik kodus käinud, sest ema on rase, kodus ehitatakse maja ja üleüldse meeldib talle Saksamaal üksi tüdrukute suures majas tšillida.

Lenna: See tuur, mis meil Saksamaal aprillis tuleb, on otsast lõpuni laivis. Me tunneme ennast palju kindlamalt, iga kontserdiga on paremaks läinud.

Piret: Raha osas – seda on piisavalt. Alguses saime muidugi vähem, maksti ainult söök ja hotellid kinni.

Katrin: Suvega töötasime ennast üles, siis hakkas asi ülespoole minema.

Triinu: Raha saame normaalselt. Mul on kõrvale pandud, saadan emale Eestisse maja jaoks, siin maksame üüri, šoppame ja nii edasi.

Katrin: Meil hakkas pärast Maarja äraminekut just paremaks minema. Sest me kõik nii hullult tahame seda teha ja näeme hingest ja ihust vaeva.

***

Kuigi David on Vanilla Ninja kui toote ülestöötamise taga, ei sunni ta neid millekski, mida nad ei taha. Ise on tüdrukud oma muusika suurimad fännid ja kuulavad Davidi sõna, sest arvavad, et ta lihtsalt teab paremini. Küllap ka teab.

Renee Meriste, kes Eesti poolt bändi idee Davidile maha äris, on nüüd Davidiga tülis – pärast Maarja rasedust ja lahkumist nad enam omavahel ei räägi.

Sven Lõhmusest, kellega koos nad alustasid, tunnevad ninjad puudust. “Me armastame teda täiega. Ta on muusikaäris ainuke, kes pole omakasupüüdlik. Me pole kunagi temas pettunud,” ütleb Katrin. 

Tüdrukud ise arvavad, et bänd peab vastu kolm-neli aastat, vähemalt selle aja peale on Davidiga leping tehtud. Ja Davidit iseloomustavad nad kõik kahe sõnaga: väga andekas ja väga keeruline.

Ega see bändielu muidugi ainult nali ei ole. Näiteks käisid nad oktoobris Islandil viimase singli “Blue Tattoo” videot filmimas, kus tuli jalgupidi jäises vees passida ja t-särkide väel külmakraadides laulda. Selle tulemusena oli Katrin pärast kopsupõletikuga voodis.

“Islandil oli ainus võimalus seda teha, sest maastik oli õige – jää, lumi ja geisrid ja mustad rannad ja virmalised, see oli nagu muinasjutt. Aga osad võtted olid päris jäämäe peal, kus me ei tohtinud ennast liigutada – jäämägi võib ennast ümber pöörata,” räägib Piret.

“Ja hüljes ujus meie paadi kõrval, see oli nii armas. Aga seda külma oli võimatu taluda, me kõik nutsime täiega. Tuul ja vihm – see oli kohutav. Triinul on ühes võttes meik nutust laiali.” 

Graafik on neil metsik – esmaspäeval, kui meie Saksamaalt lahkusime, saabus nende koju Inglise võttegrupp saadet tegema, neljapäeval on Top of the Popsi lindistus Kölnis, reedel sõidetakse Austriasse suusakuurortisse proovi, kus on laupäeval kontsert.

Sealt tuleb laupäeva õhtuks jõuda live-kontserdile Münchenis. Enne jõule on ka Rowenta kampaania lõpetamine ja 22. õhtul saavad nad lõpuks bussile istuda ja kodu poole loksuma hakata – kõik lennukipiletid on jõulueelseks ajaks välja müüdud.

***

Viis tundi bussisõitu ja mõned üle bussi röökivad nu-metal-plaadid hiljem tunnen ma, et mu aju hakkab plahvatama. Eilne trance’i ja eurodisko mürgitus on muutnud mind muusika suhtes raevukalt ülitundlikuks. Hoolimata bussis rokkivast musast magab pisike Triinu minu kõrval, lahtise selja ja sügava kõhulõhikuga pluus seljas, täismeik näos.

Triinu pea puhkab kaisukoera sees, mida ta padjana kasutab, pihku on tal unekramplikult surutud pudel limpsi ja Gucci kott. Piret nutab vaikselt omaette. Ta sai just kodust kurbi uudiseid. Weil am Rhein paistab.

Sealses kodus on tüdrukud kusagil viis-kuus päeva kuus, ülejäänud aja ööbivad hotellides. Kodus on üks tähtsamaid asju pesumasin, varem pidi Davidi eksnaine nende riideid pesema. “Ainult et ta pesi nii kuuma veega, et kõik riided tõmbasid kokku,” räägib Katrin.

Hiljuti said nad ka oma voodid kätte. Eraldi teisest poest tellitud voodirestid olid nii suured, et ei mahtunud trepist üles ega aknast sisse, mispeale Lenna saagis naabrite saega voodirestid pooleks, nii et need sai tuppa kanda.

“Üldse oli see ise mööbli kokku panemine äge. Hull ehitamine käis, kui me asjad Ikeast kätte saime. Mõtlesimegi, et teeme kunagi oma ehitusfirma ja hakkamegi inimeste kodudes mööblit kokku panema,” seletab Lenna.

***

Järgmisel hommikul Eesti poole teele asudes mõtlen pikalt, miks on Eestis Vanilla Ninjasse nii halvasti suhtutud. Nad on Saksamaal, Euroopa suurimal muusikaturul ennast läbi murdnud; elavad sellist elu, millest ülejäänud 18aastased ainult unistavad.

Näiteks said nad ühe oma lemmiklaulja Lenny Kravitziga pikalt juttu ajada, kui ta “Top of the Popsi” saate kaamerate eest pooleks tunniks nende garderoobi põgenes ja nende kitarridele autogrammid andis. Oma eluga on nad kümme punkti kümnest rahul.

“Võiks kaksteist ka anda, kui saaks,” arvab Triinu. “Meie elu on super. Koolis käies me ei oskaks ette kujutada, millest me ilma jääksime. Me elame oma unistust,” seletavad nad kõik läbisegi.

MARIA ULFSAK

Lugu ilmus 16.detsembril 2004