20.03.2009, 00:00
Tartu Kunstimuuseumilt nõutakse pilte tagasi
Küüditatu järeltulija taotleb tagasi taieseid, mis võeti nende kodust 1949. aastal ja anti Tartu Kunstimuuseumile.
Juba aastaid saadab kultuuriministeeriumisse kirju Mustvee elanik Fred
Hoffmann. Ta küsib riigilt tagasi oma perekonna kunstivarasid, mille
nõukogude võim 1949. aastal ära võttis ja Tartu
Kunstimuuseumile andis. Kui ametisse astub uus kultuuriminister, potsatavad
ministeeriumi postkasti uued kirjad. Hoffmann loodab, et äkki
järgmine minister on parem ja annab käsu talle perevara tagastada.
Märtsi algul katsus härra Hoffmann õnne Laine Jänesega.
Paraku ei saa või ei taha ta aru saada, et ministri vahetus ei ole
seaduse vahetus.
Hoffmannide traagiline lugu sai alguse märtsis
1949, kui tema ema Siberisse küüditati. Kõik nende kodus
Jakobsoni tänaval Tartus asunud kunstiteosed, aga ka mööbel ja
raamatud, anti aprillis 1949 kui peremeheta vara üle Tartu
Kunstimuuseumile. Eesti Ekspressile väitis Hoffmann, et ega ta
täpselt teagi, mida ta muuseumilt tagasi saada soovib. Ometi on
säilinud kunstimuuseumi akt aastast 1949, kus kõik täpselt
kirjas. Selle järgi rekvireeriti Hoffmanni korterist aprillis 1949
mõned õlimaalid ja graafikat, ühtekokku 11 taiest.
Hinnalisemad neist on Eduard Wiiralti puugravüür
“Puulõike sünd” ja Roman Nymani joonistus
“Interjöör”. Lisaks viidi muuseumi veel 15 raamatut,
neist väärtuslikem nahkköites suur Piibel.
Siberis
sündinud Fred Hoffmanni ettevõtmine on kahjuks lootusetu, sellele
tõmmati kriips peale juba 1991. aastal, kuigi inimlikult on tema soov
täiesti mõistetav. Nimelt juba toona pani omandireformi aluste
seadus täpselt paika, milline õigusevastaselt
võõrandatud vara kuulub tagastamisele, milline mitte. Siis
otsustati, et kunsti- ja kultuuriväärtusega vallasasju ei anta
tagasi, kuna nende tegelikke omanikke oleks väga keeruline tuvastada.
Nimetatud asjade kohta reeglina omandiõigust tõendavad dokumendid
puudusid. Seetõttu saab ka “Muuseumiseaduse” järgi
muuseumikogusse kuuluvaid esemeid tagastada vaid juhul, kui need on muuseumile
hoiule antud.
Päris tühjade kätega pole Hoffmann
siiski jäänud – parima taiese, mis nende perel üldse oli,
sai ta tagasi. “Ainus töö, millele tal on juriidiliselt
õigus, oli Nikolai Triigi maalitud Bernhard Linde portree.
See tehti muuseumi restauraatorite poolt korda ning on hr Hoffmannile juba paar
aastat tagasi tagastatud,” ütleb muuseumi direktor Reet Mark. Triigi
tööd nimelt ei võõrandatud, selle andis Hoffmanni ema
ise Tartu Kunstimuuseumisse hoiule.
Hoffmanni juhtum ei ole
kaugeltki esimene omalaadne. Suvel 2003 lõppes mitu aastat väldanud
kohtusaaga, kus pärijad nõudsid tagasi Tartu Ülikooli
meditsiiniprofessorile Ernst Julius Saarestele kuulunud kunstiesemeid.
Ampiirmööbel ja graafika olid Tartu Kunstimuuseumisse 1944. aastal
tulnud kui peremeheta vara, sest professor oli perega sõja jalust
Läände põgenenud. Kohus andis õiguse riigile, sest
“kuivõrd hagetav vara ei ole omandireformi objektiks, siis ei saa
selle omandamist kostja poolt pidada ebaseaduslikuks”.
Seni
suurim nõue sai alguse 1992. aastal, kui omaaegse Eesti ühe parema
kunstikogu omaniku Konrad Mauritza pärija Selma Mölder hakkas
Eesti Kunstimuuseumilt tagasi taotlema sinna hoiule antud töid. Mauritza
kollektsiooni kuulunud taieste hulk oli muljetavaldav – 920 maali ja
graafilist lehte ning 35 skulptuuri. Muuseumi toonase direktori Marika Valgu
sõnul aga põles muuseumi arhiivi vanim osa 1944. aasta
märtsipommitamise ajal ära ning siis hävis ka rida Mauritza kogu
deponentakte. Midagi Mölder tagasi siiski sai. Juunis 1996 anti talle
kultuuri
ministri käskkirja alusel tagasi üheksa maali. Nende kohta olid
dokumendid kunstimuuseumi arhiivis olemas. Tagasi saadud taieste hulgas oli ka
Konrad Mägi maal “Lilled”.
Üheksakümnendatel taotlesid Eesti Kunstimuuseumist töid tagasi
ka Rootsis elava töösturi Enn Vallaku lapsed, kes olid tuntud
kunstikoguja Alide Simsivardi pärijad. Nad nõudsid nelja taiest,
mille Simsivart oli hoiule andnud juba 1928. Neljast maalist suudeti tuvastada
kolm: Jaan Koort, August Jansen ja Ants Laikmaa. Need tööd novembris
2000 Vallakutele ka tagastati. Neljas pilt, Konrad Mägi portreemaal,
jäi tagastamata, sest niisugust tööd ei õnnestunud
kunstimuuseumist leida.