Tauno Kangro: See on su enda asi, mis sa oma eluga teed
Tal on laual nii suur suhkrutoos, et sinna mahub suhkrut terve kilo.
Ta tegi kööki nii suure pliidi, et naine peab taburetile ronima, kui putru segab.
Elamise rajas ta endale mastaapsesse hobusetalli ja tuppa ehitas viis meetrit kõrge kamina.
Tema seni raskeim skulptuur kaalub 28 tonni (graniidist "Mõtlik mees" Mustamäe pargis).
Tema Kalvipoeg hakkab olema sama kõrge nagu seitsmekorruseline maja.
Kangro: "Ma ütlen ausalt"
"Ma läksin sinna Tallinna linnavalitsusse reede hommikul ja olin kõigeks valmis. Ma olin valmis, et ma elan edasi ka siis, kui minu Kalevipoeg konkursil kaotab.
Ma käisin Peep Vainu juures koolitusel, et kuidas elada edasi, kui su unistused ei täitu. Et kuidas leida selleks jõudu.
Peep Vain andis mulle enesekindluse tagasi. Ma ei sure sellest ära, kui minu Kalevipoeg ei võida. Mitte midagi ei juhtu, kui minu Kalevipoeg maha hääletatakse.
Ma valmistusin hoolega, sest ma teadsin: kui ma ühe näpuka teen, saan ma disklafi."
Kangro Kalevipoeg võitis.
Tauno Kangro Uue tänava ateljees on tort laual.
Kohvimasin pahiseb nagu nohune kass. Kaminas huugab tuli. Muusika mängib - midagi idamaist.
Kangro kõmisev hääl on kuulda läbi lagede ja seinte.
Eriti võimsaks paisub see hääl selle koha peal, kui Kangro Vahur Krafti järele teeb. (Sest Kraftil on ka seinu läbistav hääl.)
Kangro: "Minu jaoks oli see konkurss ikka väga mõru pill. Ma ootasin ikka suunatud pakkumist. Aga tehti konkurss ja Kunstnike Liidu nõudmisel. Kõigil oli võimalik osa võtta. Aga ma neelasin selle alla ja tegin lõpuni."
Kangro räägib, mis variandid ta oma Kalevipoja peal kõik läbi on mõelnud. On proovinud kivi viskavat Kalevipoega ja laudu kandvat Kalevipoega, aga need on jäänud illustratiivseks, tühjaks ja haledaks, ei täitnud ruumi.
Kivi viskava Kalevipoja skulptuuri kinkis Arnold Rüütel kunagi Peterburi juubeli puhul Vladimir Putinile. Käsundusohvitserid, kes pidid seda üle poole tunni hoidma, selg sirge, öelnud, et see oli kõige raskem kingitus, mis nad kunagi on pidanud üle andma.
Kunstikriitikud ütlevad, et Kangrol pole proportsioonitaju. Et loomad on tal väärakad. Et sellist maitsetust poleks eesti ajal küll välja pandud, nõukogude ajast rääkimata. Et ta on Eesti Tsereteli (see, kelle jäneseid ja karupoegi eksponeeritakse Moskvas Punase väljaku lähistel).
Samal ajal - kümnevõistlejate võistluste peaauhinna tegi Kangro, ratsavõistluste auhinna tegi Kangro. Seksikate auhinna tegi Kangro. Igal pool ainult Kangro ja Kangro.
Kangro: "Asi on nii, et tellitakse sellelt, kes midagi on teinud. Sa võid ju olla kõva mees. Aga kui sa midagi ei tee, siis keegi ju ei tule sult midagi tellima! Õunte pealt vaadatakse!"
Tarva kuju tekkis Rakvere linnamäele nii, et Priit Verlin, Rakvere linna peakunstnik, nägi Tallinna Kaubamaja aknal Kangro loomakujude väljapanekut. Helistas ja tellis tarva.
"Tauno, kas sa kriitikat kuulad?"
"Kuulan. Muidugi kuulan. Alati kuulan," kõmistab Kangro, surmtõsine pilk silmis.
"Kas sa muudad ka midagi, kui keegi ütleb, et see või teine asi on jama?"
Kangro: "Vaata. Kriitikaga on nii, et ükski asi ei saa ju meeldida korraga kõigile. Ainult Stalini kuju teatud režiimi aastatel meeldis korraga kõigile."
Jüri Arrak (kes saab Kangroga suurepäraselt läbi) rääkis kunagi, et skulptuuri vastu meres pole tal midagi. Tehku. Aga Arrak on õnnetu ühe asja pärast: Kangro ei tunnista, et on virutanud Suure Tõllu. Kangro ei taipa, et Kreutzwaldi kokku pandud eepost ta ikka ümber ei peaks tegema. No mis sa kurat ütled!... (Arrak ei osanudki rohkem öelda, naeris ainult.)
Tauno Kangro: "Ma aktsepteerin, et seda võib mulle süüks panna, aga samas - Suure Tõllu lood on ka meie Kalevipoja üks variatsioon. Minu seisukoht on selline."
"Ausalt öeldes on mul temast kahju," ütles Arrak.
Kangro võtab oma ateljees vastu inimesi, kes iial voolimisega kokku pole puutunud. Annab modelli ette ja savi kätte. Pakub söögi- ja joogipoolist. Kaminas tuli põleb. Pillimees mängib nurgas.
Hubases meeleolus hakkavad kunstihuvilised savist kujusid mätsima. Kangro õpetab, seletab, julgustab. Kõik lähevad nii hoogu, et mõni ei saa pool kaks öösel ka veel minema.
Ja aeg-ajalt astub Kangro juurde keegi sisse ja areneb umbes alljärgnev kahekõne.
Keegi: "Meil on grupi meestega üks kokkusaamine plaanis. Äkki teeks sinu juures. Teeks neile etendust ja pärast võib-olla ateljees modelleeriks midagi?"
Kangro: "Väga hea, väga hea!"
Keegi: "Noh. Et mehed saaksid oma kätega midagi ise teha ja..."
Kangro: "See oleks vägev, see oleks vägev. Tead, ma pakun, et nad võiks modelleerida hobust."
Keegi: "Eeee..."
Kangro: "Hobust pole keegi teinud varem ka."
Keegi: "Vaata, ükskord, mäletad, oli sul kaks modelli..."
Kangro: "Jaa. Jaa, akti võib ka teha!"
Keegis: "Sest palju mehi koos..."
Kangro: "Jaa-jaa!"
Keegi: "Et oleks nagu natuke sellist väikest sabinat ka..."
Kangro: "Muidugi, muidugi!"
Keegi: "Saad aru, eks ole, sellist..."
Kangro: "Muidugi-muidugi, teeme ära, milles küsimus!!!"
Kunagi käis Kangro aasta läbi pastelde ja linase särgiga.
Aga linase särgiga on igavene jama - seda peab pesema ja triikima. Ja siis (22 aastat tagasi) laskis ta Halliste meeste särgi järgi teha nahast hame. Praegu on tal neid viis tükki, esimene on naelaga ateljee seina peale löödud. Suvised on lehmanahast, talvised põdranahast.
Presidendi vastuvõtule paneks Kangro ikka piduliku nahast hame, kuigi smoking on tal ka olemas. See on imago küsimus.
Telefon.
"Vabandust. Halloo! Oi kui tore, oi kui tore! Rõõm kuulda! Mis sa räägid...! Kakskümmend rebasenahka! Igal juhul ostan ära! Igal juhul ostan ära!... Ei, väga hea, väga hea! ... Muidugi ostan ära!!! Au ja kiitus! Helista, kui tuled!"
Näe, Setumaa mees pakub rebasenahku. Keegi ei taha osta. Ise Kangro jahimees ei ole, tema looma tapetud ei saa. Aga kasukas on tal praegu rebasenahast, nagu ka müts ja kindad, mis ulatuvad küünarnukkideni välja. Kangro näeb selles kostüümis välja nagu Riisipere m&ot ilde;isnik Johan von Uexküll Tallinnfilmi linateoses "Verekivi".
"Miks sa parteisse astusid?"
Kangro ei vasta. Ütleb, et isiklikud asjad.
"Kas oled nõus, et ega see su mainele head ei teinud?"
Kangro: "Aga see on kõike muud kui Kalevipojaga seotud. Selles suhtes on mu südametunnistus täiesti puhas."
See on esimene kord, kus Kangro hääl tasaseks vaibub.
Ja jätkab (juba tavalisel volüümil), kuidas ta mõtleb, mida arvatakse tema Kalevipojast sadade aastate pärast.
"Alles paarisaja aasta pärast on tal juba oma ajalugu, oma jutud, legendid... Ja mis on mõnisada aastat graniidi ja pronksi puhul - lühike aeg!"
Kangro ei saa öösiti hästi magada. Ta leiab ennast öösel alailma mõttelt, et ei jõua kõiki oma häid ideid ellu viia.
Kutsub mu Laitsesse, kus ta elab vanast 300aastasest hobusetallist taastatud majas. Kahel korrusel on ruumi 1600 ruutmeetrit, kolmas korrus veel ka.
Räägib, et siin hakatakse pronksi valama, siin hakkavad toimuma workshop'id, etendused, šõud. Räägib, et ostis terve kollektsiooni vanu tõldu. Et maastikku on vaja ühest servast viie meetri jagu tõsta, et karjalaudad seal taga välja ei paistaks. Et tal on kinnisidee: maja taga peaks olema skulptuuriaed ja kujude vahel peaksid jalutama lambad.
Kangro: "Eks iga mees teeb oma eluga, mis ta ise tahab."
