Hvostov: Kuna mina teid vestluseks kokku kutsusin, alustan endapoolse ­seletusega, miks ma andsin allkirja tekstile, mille koostasid kaks luuletajat – Jürgen Rooste ja Jaak Urmet, kirjanikunimega Wimberg. Meelsamini andnuks ma allkirja Rooste luulekogule “Tavaline eesti idioot” või Wimbergi luulekogule “Hõõguvad read”, kus on ülimalt irooniline luuletus nagu “Kes on süüdi?”, aga luulekogu pole paraku kollektiivne pöördumine. Teiseks tundub mulle, et luuletajate katsed ühiskondliku sõnumi levitamisel on läbi kukkunud. Rooste kirjutas oma “Tavalise eesti idioodi”, et hoida ära just seda, mis meid parajasti ümbritseb. Ometi sõimatakse Roostet praegu täpselt nende sõnadega, mis ta pani 2008. aastal oma poeesidesse kirja. Eesmärgiga, et neid sõnu enam kunagi ei kasutataks! Luuletustega ei jõua me kuskile. Teie kirjutatud avalik pöördumine on ahastuskarje, kirja pandud käreduse keeles.

Wimberg: Minu impulsiks oli Jürgeni kiri ERRi koduleheküljel (“Rassismikool I: kuidas olla eesti nats”, ilmunud 9. septembril 2015, algab nii: “Viimase ca nädala jooksul on mulle kirjutatud nii oma nime alt kui anonüümselt, palutud mul end põlema panna või ära tappa või Aafrikasse kolida. On öeldud: neegrisõber, pedesõber. On öeldud, et minuta on maailm parem. Nad on targad, keegi ei ole luband mind ise ära tappa. See vist on keelatud?”), nii et Jürgen on ses mõttes ühiskirja sünni juures esimesest faasist alates. Selleks hetkeks, kui ma seda lugesin, oli mul tekkinud mulje, et ma vist olen kuidagi imelik, olin nimelt oma mõtetele saanud Facebookis kahte moodi tagasisidet, mõned ütlesid, et oled kommu ja rahvareetur, teised ütlesid, et tšš, rahu-rahu, ei ole ju midagi juhtunud, või et hästi kasvatatud inimene ei võta pooli. Hakkasin mõtlema, kas ma olen tõesti selles asjas üksi. Aga lugenud Jürgeni “Rassismikooli”, sain aru, et ei, Rooste mõtleb täpselt samamoodi. Saingi impulsi pakkuda välja ühiskirja idee. Selliste tekstide puhul ei saa öelda “autorid”, pigem on aktivistid.

Hvostov: No ütleme siis “teksti komponeerijad”. Sina, Jürgen, oled kõige algpõhjus?

Rooste: (jorinal) Mina olengi tavaline eesti idioot, ma mõtlengi nagu tavaline eesti mees. Kirjaga tahtsin saavutada kaht asja: esiteks juhtida tähelepanu sellele, et sallimatuse probleem on olemas. Mulle ja Wimbergile on aina öeldud, et mis te lällate, mis te liialdate, keegi ei vaena ju, me räägime asjast – Euroopas on probleem! Aga kui ma kirjutasin natukene, mismoodi mina asju näen, siis vaat mis juhtus. Oli ikka mitu soovitust, et kuule, bensiin on praegu odav, pane end põlema. Muidugi ma tean, et Vao juhtumi uurimine pole lõppenud, lahendit pole. Aga mulle ütlevad täiesti adekvaatsed inimesed, et see on ju Reformierakonna spinn, et pääseda Tallinna Sadamaga seotud skandaalist ja tähelepanu kõrvale suunata Eesti Energiaga seonduvalt, ja on väga hästi õnnestunud, sest raha raiskamise arutamiselt on kogu aur suunatud rassivihale.

Hvostov: Ossa! Nii et oravad panid Vaos põgenikemajale tule otsa!?

Rooste: Just-just, ja mina olevat loll, et näen rassismipuhangut. Teine põhjus oli see, et ma tahtsin nagu väike poiss torgata oksa sipelgapessa ja vaadata, mis juhtub. Kahjuks see, mida ma arvasin, juhtuski. Seda sõimukirjade tulva, seda kõike ma ootasingi. Just nimelt sellises kraad vängemas toonis, mitte nii pehmelt.

Wimberg: Rõhutan, et ühiskirja tekst ei tekkinud afektiseisundis, see pole kuidagi ühe hingetõmbega kirjutatud, seda on kolm päeva lihvitud, rohkem kui üks inimene on seda lihvinud, iga hüüumärk on läbi tunnetatud.

Hvostov: Jürgen kasutas sipelgapesa metafoori. Mul on sama oma keskmise nimega Sisserändaja Poeg, aktsioon, mida alustasin eelmisel sügisel, kui rahandusminister Ligi kirjutas Jevgeni Ossinovski kohta, et sisserändaja poeg võiks olla ettevaatlik. Mis seepeale juhtus, ei üllatanud mind absoluutselt. Sind üllatas?

Rooste: Ei! Mulle ei meeldi see foon, meie kanalitevaheline sahin on praegu tume, kuri. Vaata, kes praegu Euroopas võimule tulevad – hämaratele tungidele ja sundidele panustavad parteid. Vaata kas või siinsamas piiri taga, seal kehtivad paljud sellised väärtused, mida tahaks meie marurahvuslased ka siia. Ainus võimalus sellega võidelda on olla täiesti teistsugune riik.

Wimberg: Minu eesmärk oli samuti öelda, et mina arvan teisiti. Teine eesmärk oli, et kiri poleks ainult hüüatus, vaid annaks ka käitumisjuhiseid: kui keegi arvab veel samamoodi, öelge see välja, oma lähimas ümbruses, seltskonnas, kus te liigute, inimestele, kellega suhtlete. Kui Jürgen ütles, et talle on tulnud palju negatiivset tagasisidet, siis mina ütlen, et mulle on tulnud palju positiivset tagasisidet. Esiteks juba kiri ise sai need 27 allkirja pisut rohkem kui 36 tunni jooksul.

Rooste: Kui me oleks selle kusagil avalikult välja pannud, mitte ainult tuttavaile saatnud…

Wimberg: Küsitud sai 70–80 inimeselt ja nende hulgast tuli 27 toetusallkirja väga kiiresti. Kui oleks allkirjade kogunemisega oodanud viis päeva, kümme päeva, pühendanud veidi rohkem energiat kaasamõtlejate otsimisele, siis oleks tulnud 50 allkirja, 70 allkirja. Statistilise valimi seadus näitab ilmekalt, et vastavalt sama suur on meiega sarnaselt mõtlevate inimeste hulk samuti ühiskonnas laiemalt. Ka Tõnu Õnnepalu andis nõusoleku kirja alla tema nimi lisada, kuid hilinenult. Pärast ühiskirja avaldamist teatasid mitmed, et olid reisil või ei saanud muul põhjusel õigel ajal kirja lugeda, muidu oleks ka nemad oma nime alla pannud. Me pole mingi vähemus, esindame suurt osa ühiskonnast.

Hvostov: Oot, ma nüüd tahangi õiendada. Ligi tagasiastumisel rahandusministri kohalt ei olnud selle tagandamisega nõus kaks kolmandikku eestlastest. Nende nägemuses karistati Ligit tõerääkimise eest. Nüüd, kui meil on õhus skandaal kaitseliitlase ­Urmas ­Reitelmanniga, kes nimetas 300 000 meie venelast parasiitideks, siis mul on tunne, et teda ei vallandatud, kuna see põhjustanuks üldrahvaliku ülestõusu. Žakerii. Mida tuleb igal juhul vältida, et lõhe eestlaste ja venelaste vahel ei läheks veelgi laiemaks. Venelased kalduvad rääkima, et eestlased suhtuvad neisse ikkagi hästi, aga vaat need poliitikud külvavad tüli! Praegu on riiklikult oluline ülesanne varjata venelaste eest, et tuhkagi see ainult valitsus on, see on eestlaste enamus, kes niimoodi mõtleb.

Wimberg: Andrei, sa eksid, tähtsustad Reitelmanni kaasust üle. Ma ei usu, et tema vallandamise peale võiks tulla žakerii. Eestlasel on alateadvuses, et kui ta astub nende 300 000 vastu välja, siis on Venemaa kopterid kümne tunni pärast Tallinna kohal. Siinseid venelasi kaitseb eestlaste hirm Venemaa sõjalise sekkumise ees. Mis Venemaa poolt ju kindlasti kohe järgneb, kui siinseid venelasi ähvardab mingi vähegi füüsiline oht. Venemaa seda võimalust ainult ootabki. Ja siis ei saa Eesti ka laia maailma kaastundele apelleerida, ise oleme ju süüdi.

Hvostov: Ma kardan, et tavaline eesti idioot nii keerulisi seoseid ei märka. Vaata, kui Ligi soovitas sisserändajal mokk maas pidada, siis ma algatasin ürituse, et korjame raha ja ostame Ligi-taolistele aurumasinad ja elektrigeneraatorid. Käbidest ja lepavõsast õige eesti elektri tootmiseks, et nad ei sõltuks sisserändajate toodetud energiast. Sellest naljast ei saanud peaaegu keegi aru. (Annetati 2 eurot.)

Wimberg: Mind riivab ikkagi sinu seisukoht, et oleme vähemuses. Mingi osa eestlastest, kel on internetile juurdepääs, küll kütab end seal sallimatute leeris üles, aga on tohutu hulk inimesi, kes jäävad sellest eemale. Eestis on palju inimesi, keda pole võimalik isegi e-posti teel kätte saada, nad ei loe ka lehti, nad elavad kõrvalist elu, ja ehkki me ei tea, mida nad täpselt mõtlevad, võib arvata, et sallimatute leer siiski neid ei esinda.

Hvostov: Panen nüüd teie rahvustunde proovile. Wimbergi sõnad tuletasid mulle meelde luuletaja Kivisildniku. Kunagi ta kirjutas “raadiopastorina” kohutavalt sapiseid tekste eestlaste kohta. Või vaadakem luulekogu “Liivlased ja saurused” – mõned küsisid, miks on Kivisildnik nii tige eestlaste vastu. Ei armasta Eestit või? Mind ta ei hanitanud, ma teadsin, et mida rohkem Kivisildnik lõugab, seda suurema armastuse märk see on. Ja nüüd on Kivisildnik osutunud marurahvuslaseks, kõik, mis ta kirjutab, viitab hulluseks pööranud armastusele. Samamoodi sina, Wimberg, kui sa Postimehes kirjutasid oma teksti “Väljakasvamine eestlasest”, mille peale teatud ringkondades jõuti järeldusele, et sa pole pelgalt reetur, vaid pole vist enam isegi inimene, siis mind sa ei peta! Sa lähed üha kõvemaks eestlaseks. Avaldub see muu hulgas nii, et sa püüad praegu oma rahvust kaitsta. Ai kui palju on me hulgas toredaid ja mõistlikke! Minu masendustunne on kauaaegsem ja sügavam. Kunagi 70ndatel vaimustusin ma ülemaailmsest statistikast, mille kohaselt eesti kodus oli keskmiselt kõige rohkem raamatuid. Uskusin siiralt, et raamat on tarkuse allikas. Järeldasin, et eesti rahvas on maailma kõige targem. 90ndate alguses juhtus suur pilve pealt kukkumine. “Kalevipoja”-rahvus osutus korraga “Kroonika”-rahvuseks. Raamatuid osteti vist sisekujunduslikel eesmärkidel. Pärast seda on mu usk eesti rahva erilisse tarkusesse pidevalt kahanenud. See, mida usub ­Valdur Mikita oma “Lingvistilises metsas”, minu jaoks on see kõik mullune lumi.

Wimberg: Ma oleksin hea meelega mõõdukal moel eestlane, kui rahvuskehas taanduksid talutava piiresse need šovinistlikud ja vihaküllased ideed.

Rooste: Kuskohas on need Valdur Mikita teoorias esinevad ja Lennart Mere “Hõbevalges” olevad eestlased!? Neid ei ole olemas. Võib-olla siin paar korrust allpool on mõni olemas (seal asub Kirjanike Liidu kontor – A. H.).

Hvostov: Kus on Jaan Krossi kujutatud Ullo Paerand, kes stiliseeriti eesti rahva esindajaks?

Wimberg: Grotesksus on selles, et Priit Hõbemägi, kes minu arusaamise järgi viimasel ajal nuriseb selle üle, et Eesti meedia on liigse enesestmõistetavusega “sallijate” positsioonil, ootab samas, millal saabub meie ühiskondlikku ruumi korraldama mõni sedasorti arvamusliider, nagu olid Jaan Kross, Lennart Meri, Enn Soosaar. Jaan Krossis leiab ta nüüd olevat selles asjas liitlase!

Hvostov: Kas teie avalik kiri on kuidagi nagu pedagoogiline katsetus? (Rooste töötab õpetajana, Wimberg on seda olnud A. H.)

Wimberg: Ei, see on selge seisukohavõtt. Aga nüüd tuleks siit edasi minna. Mu meelest pole Eesti ühiskonna esmaprobleemideks ­praegu mitte Tallinna Sadam või Estonian Air, vaid ühiskonda ­lõhestav ja seestpoolt sööv mentaliteedikriis, millega valitsus oleks ­pidanud ammu midagi ette võtma. Neil on olemas oma ­propagandamehhanism, mida juhib Ilmar Raag, aga sealt pole tulnud kippu ega ­kõppu. Peaminister peaks tegema tele-, raadio- ja trükireklaami, kus ta ­ütleb otse: meile tuleb ainult nii ja nii mitu sada sõjapõgenikku, meile ei tule 100 000 majanduspagulast, kõigile neile kehtivad samad reeglid, seadused ja hüved mis meile, kõik pannakse kohe tööle ja kõigile õpetatakse kohe selgeks eesti keel. Sellega saaks juba palju pingeid maha võtta, palju vihameelsust hajutada. Varro ­Vooglaiu seltskond küll tegi suvel turnee, rääkis mingist kultuurisõjast. Aga valitsus? Miks ei tegutse valitsus?

Hvostov: Valitsus on lubanud läbi aastate seda ja teist, olla mingite põhimõtete eest väljas, aga tegelikult on läinud nii mõnigi asi kuidagi teisiti. Keegi ei usuks praeguses olukorras valitsuse avaldusi.

Tuleme tagasi ühiskirja juurde. Meile heidetakse ette, et ajasime lõhe veel suuremaks. Kõlab arvamus, et kirjanikud on läinud liiale. Miks mitte meenutada ­Villu ­Reiljani manitsust, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.

Wimberg: Kirjanikutöö pole juba sajandeid olnud piiratud ainult luuletuste ja romaanide kirjutamisega. Vähemalt juba Voltaire’i ajast, valgustusajastust alates on kirjanikud teinud ka enamat. Voltaire ise oli suur publitsist, pidas kirjavahetust Euroopa kuningakodadega, mõjutas neid ja nende kaudu kogu Euroopa vaimset kliimat. Näiteid Eestist: Tammsaare, Kross, Soosaar, Meri, Õnnepalu.

Hvostov: Ma ikka mõtlen Zola võitluslikule tekstile “J´accuse”, mis muutis 19. sajandi lõpus Prantsusmaa sisepoliitikat väga jõuliselt.

Rooste: Põllumehed olid Toompeal. Käisin seal. Ja siis korraga tuleb mu juurde üks tädi ja ütleb: “Andke allkiri pagulaste vastu!” EKRE püüab ka põllumeeste protesti kaaperdada. Andke inimeste vastu allkiri! Täna (17. septembril – A. H.) on Toompeal veel üks meeleavaldus. Narkomaania probleemile osutav. Eesti on narkosurmade osas esimene Euroopas. Enesetappude poolest oleme liidrite hulgas. Ka abortide poolest, muide. Meid on pikka aega valitsenud partei, kes lubas meid viie rikkama hulka viia, ja vaata, millistes edetabelites me tegelikult juhime. Mitte rikkuses.

Wimberg: Mul on tunne, et viimased 25 aastat on Eesti inimestel olnud kohutavalt palju tegemist iseendaga, oma isikliku eluga. Vaja maja korda teha, välismaal käia, kataloogidest kaupa tellida, ja nüüd, kui on saavutatud heaolus siiski teatud tase, sest majad on ju valdavalt korras ja nii paljud sõidavad kallite autodega, on tekkinud korraga jõudeaega. Nüüd saab hakata maailma üle mõtlema. On aega arvamust avaldada. Ja nüüd tuleb ilmsiks, et suurele osale eestlastest vabadus ei sobi, vabadus vabastab neis ebameeldivad mõtted.

Hvostov: Nüüd sa ütlesid selle välja!!! 80ndate lõpus, kui me unistasime vabadusest, siis suurele osale inimestest tähendas see ennekõike tarbimisvabadust. Reisimisvabadust. See oli kõikjal Ida-Euroopas nii. Mitte demokraatlikud vabadused polnud tähtsad, vaid konsumeristlikud.

Wimberg: Mul on tunne, et mida rohkem on eestlasel vabadust ja majanduslikku heaolu, seda enam saab osa neist välja lasta ka oma hingelist ja maailmavaatelist puudujääki. See on traagika. Samuti tundub, et ka haritus, tarkus ja eruditsioon ei tule paljude inimeste puhul kasuks, nad suudavad tänu oma haritusele tuua väga erudeeritud näiteid oma lollusest.

(üleüldine naerulagin)

Rooste: Kunagi ammu, mituteist aastat tagasi oli mul paaril korral Wimbergiga mõttevahetusi tema luuletuse “Kümme väikest neegripoissi” pärast. Küsisin, kas ta on rassist. Wimberg ütles, et ei ole, see on lihtsalt lorilaul. Minu meelest peab saama teha poliitiliselt ebakorrektset nalja. Ma võin ise ka vahel igasugu asju rääkida mustlastest, ma olen nendega palju kokku puutunud, imetlen nende vabadust, samas vahel ei salli neid, sest nad on üritanud mult varastada. Kas ma olen rassist seepärast?

Hvostov: Sa oled heitlik intelligent. Kord mõtled nii ja siis jälle naa. Seda on meile ka ette heidetud. Ma ei taha EKREt demoniseerida, aga nende tugevuseks on ikkagi teadmine, mis on Tõde ja mis Valgus. Nendega on Tõde. Sama lugu on dr Lauri Vahtrega, kelle mõttemaailm kristalliseerus vist kunagi ülikooli ajal, 30 aastat tagasi, et siis jäädagi muutumatuks. See teeb ai kui tugevaks – teadmine, et sinuga on Tõde! Muide, nüüd tuleb kriitikat ka meie pihta, selle kirja koostajad on siis ennast kuulutanud Tõe kandjateks, meie oleme Valgus. Need teised on siis meie poolt vaadatuna Pimedus.

Rooste: Kuule, meie oleme Eminemi põlvkond!

Wimberg: Ei, mina olen Nirvana ja Metallica!

Hvostov: Ja mina Sex Pistolsi!

Rooste: Eminem, Nirvana, Metallica, Sex Pistols – kõik need vastavad stiilis, et kuule, mees, ma räägin sinuga sinu keeles! Sõidan pasunasse ja hambasse! See kiri vastab samas keeles.

Wimberg: Minul näiteks pole seesmist vajadust kellelegi tingimata pasunasse anda. See näeb kõigepealt juba nõme välja. Ja pealtnägijatel on piinlik. Inimesed vestlevad.

Rooste: Mind on rünnatud! Füüsiliselt.

Wimberg: Ikkagi konstruktiivseks jäädes. Meie signaal Toompeal olijatele, valitsusparteidele: kui te midagi tõhusat kiiresti ette ei võta, siis pärast järgmisi valimisi on parlamendis uued näod. EKRE omasid pole seal seitse, vaid nelikümmend. Ja mitte sellepärast, et niisugune on rahva tahe, vaid sellepärast, et teie propaganda- ja ideoloogiatöö on nõrk.