Tegelikkuse keskus: rindejoon rahvusküsimuses jookseb vales kohas
Juku-Kalle Raidi poolt juhitav raadiosaade "Tegelikkuse KesKus" keskendus väikerahvastele Eesti vabariigis. "Eestlased on harjunud seda asja lööma liiga laia labidaga", arvas Raid, "rindejoon terminite "meie" ja "nemad" vahel jookseb vales kohas. Kuna me ise ei saa aru, kuivõrd kirev, eriiilmeline ning kultuuriliselt põnev on siin elav seltskond ja seda endale ei teadvusta, mängime vabatahtlikult kätte kaardi Venemaale tema "lähivälismaa" ja "kaasmaalaste" poliitika ajamises. Sealt tulevad signaalid, justkui jaguneks kogu meie rahvastik kaheks - venekeelseteks kannatajateks ning eesti natsionalistideks". Raid ütles, et kõrgem teadlikkus välistaks sellise mustvalge jaotuse võimalikkust.
Saates osalesid lisaks poliitik Andres Herkel, Eestimaa Rahvaste Ühenduse tegevjuht, tatarlane Timur Seifullen, aserbaidžaani kultuuritegelane Vidadi Mamedov, Armeenia-Eesti kultuuriseltsi juhatuse liige Brigitta Davidjants ning grusiinist Rakvere teatri näitleja Natali Lohk.
Timur Seifullen mainis, et eestlaste kõrgema teadlikuse korral ning soovi korral vähemusrahvuste poliitikas rohkem sõna võtta, poleks Eestit võimalik mingis vähemusrahvuste diskrimineerimises süüdistada. "Eesti on ainulaadne riik", märkis Seifullen, "millist on harva kohata kogu Euroopas. Igal rahvakillul on võimalik ajada oma kultuuriasja, õpetada lastele emakeelt jne. Riik toetab rahaliselt, aitab ruumidega, iga vähemuskillu oma rida on otsida õpetaja".
Brigitta Davidjants ütles, et kui rahvusvähemused oma identiteedi säilitada suudavad, hoiab see ära ühise ning nimetu venekeelse massi tekkimise, kellega on nii või teisiti lihtne manipuleerida.
Vidadi Mamedov märkis, et siin oleks abiks eestikeelne teavitustöö.
Juku-Kalle Raid avaldas arvamust, et kui vähemusrahvused oma kultuuriga vabalt toimetada saavad, ei ole võimalik neid poliitiliselt angažeerida, nagu täna näiteks Tallinna linn teha üritab. "Väga raske on mingit viienda kolonni rida ajama hakata, kui all pole nii-öelda ühtset rahulolematuse vundamenti või nõukogude ajast pärinevat rahvuspoliitilist pinnast, mis erisustest alati mööda läks ning keskendus pigem vaenlase kuju ehitamisele".
Andres Herkeli sõnul on suure osa vähemusrahvuste näol tegemist lojaalse kontingendiga, kellel siiski tuleks aidata eristuda hallist "venekeelsest kaardist".
