Tehumardi Jeesus kihutas tormituules 85 km/h
Saaremaa läänerannikul Koovi rannas novembri teisel esmaspäeval puhanguti 20 m/s puhunud tuuled tegid lohesurfar Kaur Filippovist (34) Eesti kiireima surfari – ta kihutas veepinnal 85,46 km/h. Filippov võitis suvi otsa kestnud surfarite kiirusvõistluse, kus täpne tulemus saadakse GPSiga.
Mis tunne on kihutada mööda vett kiirusega, mis on peaaegu võrdne Eestis maanteel kehtiva piirkiirusega? “Lihtsalt selline üleloomulik tunne on,” vastab saarlane, kes oma igapäevast leiba teenib Salme ja Lümanda põhikoolides töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajana. Filippov tunnistab, et eks hirm on ka naha vahel, sest kukkumisel võib kondid murda. Seni on ta sellest õnneks pääsenud.
Filippov ei võta surfi ülearu tõsise spordina. Nii näiteks teeb ta aeg-ajalt koomilisi trikke – kord jooksis ta mööda vett ja teenis FBs välja hüüdnime Tehumardi Jeesus.
Surfipisiku sai Filippov külge 2002. aastal, kui nägi kodurannas Salmel üht soomlast lainetel hullamas. “See oli minu jaoks täitsa üle mõistuse. Istusin kogu päeva rannas ja sain juba tema hüpete nägemisest korraliku doosi adrenaliini,” meenutab ta. Filippov hankis lohe ja ehitas ise surfilaua. Vineerist. Jala-aasad tegi tuletõrjevoolikust ja jalgade alused pehmendused esikumatist. “Haakus hästi,” naerab Filippov tagantjärele – ega selle raske lauaga suurt sõita ei saanud.
Surfi vägevus jõudis mehele täielikult kohale siis, kui algaja oskused lubasid juba kodulahes ühest kaldast teise sõita. Sinna aega jääb ka esimene pikem surfipäev, mis kujunes üheksatunniseks ja väsimus tahtis kohati “pilti tasku viia”, kuid kirg kutsus ikka merele tagasi.
“Mõtlesin küll, et jään puhkehetkedel magama ja kajakad nokivad mu ära,” muigab mees, kelle jaoks enam pole kümme tundi järjest sõita tapvalt ränk vaev. Just nii palju sõitis ta paar kuud tagasi vaid paari pausiga, läbides selle ajaga üle 300 km.
Kiirussõidu maailmarekordist – www.gps-kitesurfing.com/ andmetel üle 120 km/h – jääb saarlasel siiski jupp maad puudu. Filippovi sõnul sõidetakse maailmarekordid spetsiaalse varustusega ning väga heade tuule- ja veeoludega kohtades. Maailmarekord püstitati näiteks Namiibias asuval laguunil. Seega on eestlased pigem sellised põlve otsas nikerdajad ja suurde mängu ei trügi. Samas usub Filippov, et tal kiiruses veidi varu veel on. Oleks vaid tormituult.
