“Läksime Jettega õhtul Põlva haiglasse, arvati, et on allergia, veri kehv.” Niimoodi kirjutas Põlva noor ema, tollal 22aastane Tartu Ülikooli eesti keele filoloogia tudeng Kairit Numa puhtasse joonelisse kaustikusse 3.novembril 1993.aastal.

Tema aastane tütar Jette oli sünnist saati tragi, uudishimulik ja kiire arenguga. Käima hakkas vara ning haige polnud kunagi.

Siis ühel päeval kimbutas last nohu ja palavik. Külmetushaiguseks peetud tõbi ei tahtnud kuidagi järgi anda. Jõulude ajal märkas ema lapse jalal sinikaid, kuid arvas, et kõndima hakkav lapse puhul on see põhjendatud. Aga siis ilmusid kätele ja jalgadele nõelasuurused täpikesed – petehhia.