Tiefi valitsuse traagiline lõpp
Tallinn elas viimaseid päevi Saksa okupatsiooni all. Eesti Vabariigi endine peaminister Jüri Uluots lebas raske voodihaigena Tallinna Keskhaiglas. Pühapäeval, 17. septembril sai ta teada, et Eesti jäetakse maha. Järgmisel päeval ütles ta oma asetäitjale Otto Tiefile: “Aeg on käes. Sakslased taganevad Eestist. Koguge valitsuse liikmed kokku ja asuge tegevusse.”
20. septembri hommikul astus valitsus ametisse ja selle liikmed andsid pühaliku tõotuse. Samal päeval ilmus Riigi Teataja, kus kuulutati välja valitsuse koosseis. Selles aga puudus sõjaministri Johan Holbergi nimi. Kindralinspektuuris teeniv Holberg oli tulnud valitsuse koosolekule ja kohe ameti maha pannud.
“Teie tahate siin teha mingit Eesti valitsust. Ministriks olemine on austav ja ma tänan selle austuse eest, kuid minule on minu isikliku elu päästmine tähtsam kui ministri au, mispärast olen otsustanud veel täna lahkuda Eestist,” ütles Holberg. Seejärel ta lahkus.
Sõjaministri käitumise põhjusi ehk aitab seletada ka see, et veebruaris 1941 värbas NKVD Johan Holbergi agendiks varjunimega Ivanov. Pärast sõda, 1958. aastal, püüdis KGB Ameerikasse põgenenud Holbergiga sidemeid elustada. Kas see ka õnnestus, pole teada.
Tiefi valitsuse eesmärk oli taastada Eesti riiklik iseseisvus, ja seda ei ühegi okupandi tiiva all. “Kuna eestlasi sõdis mõlemal poolel, siis moodustatud valitsus ei ühinenud kummagi poolega ja ei pidanud õigeks vastu hakata sissetungivale Nõukogude Liidu väele, vaid takistas Saksa vägede poolt teostatavaid purustusi,” kirjutas Tief hiljem oma mälestustes.
Kui selgus, et Punaarmee jõudmine Tallinna on vaid mõne päeva küsimus, otsustasid valitsuse liikmed Eestist lahkuda. Esimesena lahkus haige Jüri Uluots kohtuministri Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul. Nad jõudsid mootorpurjekal Atlantic õnnelikult Rootsi. Tief ja teised võtsid samal päeval ühendust Rootsiga ja kutsusid paadi 22. septembri õhtuks Puise randa järele.
Teele mere poole
Kui viimased valitsuseliikmed 22. septembri hommikul Tallinnast Reichsposti bussiga teele asusid, lehvis Pikal Hermanil veel sinimustvalge. Vaid mõni tund hiljem linn vallutati. Bussis istusid Otto Tief, riigisekretär Helmut Maandi, sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) sekretär Jaan Reigo. Ülejäänud olid lahkunud juba eelmisel päeval.
“Enne Haapsallu jõudmist peatusime Uuemõisa juures. Pöördusime suurelt teelt Ridala suunas väiksemale teele. Meie sihiks oli pääseda Puise randa. Sinna jõudsime õhtul kella seitsme paiku,” meenutas Maandi aastakümneid hiljem.
Mida aga polnud, see oli paat. “Meie poolt varemalt randa saadetud sidemehed pidid ühendust võtma Rootsist saabuva kiirpaadiga. Nendelt kuulsime, et paat ei olnud kokkulepitud ajaks saabunud.”
Paati ei tulnud ka öösel ega järgmisel hommikul. Päeval hakati otsima teisi võimalusi, aga tulemusteta. Aeg kulus. 24. septembri õhtupoolikul tuli teade, et venelased on jõudnud juba lähedal asuvasse Martnasse. Nüüd oli selge, et tuleb laiali minna ja igaüks peab omal käel edasi tegutsema.
Kõige rohkem õnne oli Helmut Maandil. 25. septembril läks ta Tauksi saarele, kus teda pidi ootama koolivend ja sidemees Rosimannus. Paraku oli paat napilt tund aega varem ära sõitnud kolme kilomeetri kaugusel asuvale Liia laiule. Et peagi läks pimedaks, tuli jalgsi läbi vee Liiale minek pooleli jätta ja ööbida ühel inimtühjal laiul. Hommikul üritas Maandi uuesti. Kuigi merel möllas torm, jõudis ta õnnelikult kohale. Rootsi sõidust aga ei tulnud midagi välja, kuni 29. septembri hommikuni istuti tormivarjus. Siis pandi mootorile hääled sisse ja sõit Hiiu laidude suunas algas.
“Äkki märkasime mõnesaja meetri kaugusel lähenemas suuremat halli värvi paati. Lähemale jõudes nägime, et see oligi Rootsist oodatud kiirpaat. Selle reelingu ääres seisis magister Eerik Laid, kes oli tulnud, et Eestist ära tuua vabariigi valitsuse liikmed ja selle kaastöölised,” meenutas Maandi.
Tiefi ja teisi valitsuse liikmeid päästa kahjuks enam ei saadud. Venelased olid Puise randa jõudnud juba neli päeva tagasi, ka oli kogu rühm hajunud. Kiirpaat võttis Hiiu laidudelt peale umbes 40 põgenikku ning kella kahe paiku päeval alustas tagasisõitu Rootsi.
Otto Tiefil paraku nii ei vedanud, kuigi ta oli valinud Maandiga sama tee. Tief pidi Tauksile jõudma mitte väga kaua pärast Maandi lahkumist, sest juba samal õhtul olid venelased Puise rannas. Neid Tief aga enne oma teeleasumist ei kohanud. Kõrge veeseisu tõttu ei õnnestunud temalgi Liiale pääseda. Arvatavasti järgmisel päeval pöördus Tief tagasi Puisesse. Tema Rootsi sõit oli sõidetud.
Tiefi valitsuse liikmeid pääses välismaale seega ainult neli: peaminister vabariigi presidendi ülesannetes Jüri Uluots, kohtuminister Johannes Klesment, kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno ja välisminister August Rei. Rootsi jõudis ka riigisekretär Helmut Maandi. Neist Rei oli Rootsis juba 1940. aastast alates ja Penno lahkus Eestist veebruaris 1944.
Viimasel hetkel põgenenuist pääses seega üksnes Maandi. Ülejäänud seitse valitsusliiget - peaministri asetäitja Otto Tief, haridusminister Arnold Susi, põllutööminister Kaarel Liidak, rahaminister Hugo Pärtelpoeg, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, teedeminister Johannes Pikkov ning portfellita minister Juhan Kaarlimäe - jäid Eestisse ja suurema osa neist arreteeris NKVD. Sama saatust jagasid ka sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ja riigikontrolör Oskar Gustavson.
Miks paat hilines?
Otto Tief magas õige hetke maha, kutsudes paadi liiga hilja välja. 20. septembril saabunud palve saata kiirpaat valitsusele järele ei tulnud üllatusena, kuid siiski ootamatusena. Sündmused Eestis olid arenenud kiiremini, kui osati ennustada. Seetõttu ei oldud tehtud ettevalmistusi, mispärast võttiski aega paadi meeskonna ja võimalik et ka kütuse leidmine. Lisaks keeldus esialgne meeskond viimasel hetkel minemast, mis viivitas väljasõitu veelgi.
Äpardunud päästmisaktsiooni juhtis EVRi liige Eerik Laid, kes oli SD tagaotsituna augustis 1943 Soome põgenenud. Tõenäoliselt Laid ei pidanudki Eestisse sõitma, kuna ta kavatses lühikese peatuse järel Rootsis edasi Helsingisse sõita. Neil päevil oli Laid Kummelnäsi põgenikelaagris, kuhu talle helistas Rudolf Penno, küsides kas Laid on nõus minema. Nimelt oli vaja inimest, kes isiklikult valitsusliikmeid tundis. Laid oli kohe nõustunud. Paadi meeskond oli kolmeliikmeline, peale Laiu kuulusid meeskonda kapten Jakob Rang ja motorist Johanson.
Viivituse tulemusena saadi välja sõita alles 25. septembri öösel, mis oli kolm päeva kokkulepitud kohalejõudmisajast hiljem. Ka torm pidurdas paadi kiirust.
“Sõitsime välja kyllalt tugeva S tormiga öösel. Kuna laine triivis meid niimoodi kylje pealt, kaotasime palju kiirust ning järgmise päeva õhtuks, kui pidime olema Hiiumaa ranniku ees, polnud maad kusagil märgata. Ei jäänud muud yle kui pimedas tasandatud käiguga edasi sõita. Siis kl 10 paigu õhtul jooksime ootamatult karile ja vigastasime propelleri,” kirjutas Laid hiljem oma sõbrale kirjanik Karl Ristikivile.
27. septembri hommikul selgus, et oldi sihtkoha lähedal. Vigastuse tõttu tuli aga rannale läheneda. Laid läks maale. See peatus aga oleks peaaegu saanud saatuslikuks. Rannas oma võimalust otsinud eestlastest sõdurid tahtsid paadi väevõimuga üle võtta. Saginat märkasid omakorda sakslased ja tegid sõduritele haarangu. Nad seadsid randa valveposti, keelasid paadiliiklemise ning suunasid kuulipilduja paadi peale. “Beschlagnehmt,” EM> (konfiskeeritud), ütlesid sakslased mootorpaadi kohta.
Laid aga ei löönud verest ära. “Hiilisin teisel ööl kahe kylapoisiga karjamaale, lykkasime seal paadi merde, sõudsime kaldalt eemale ning lähenesime siis merepoolt uuesti meie mootorpaadile. Vahepeal oli selle viga parandatud. Vastu hommikut panime mootori käima ning sõitsime edasi ettenähtud sihtkohta.” Oli juba 29. september.
Hiljem selgus, et karilesõit omakorda päästis paadi. Poleks seda viivitust olnud, sattunuks Laiu paat järgmisel hommikul Soela väinas kokku viie Saksa valvelaevaga. Laiu kirjast selgub veel üks huvitav seik. Nimelt käis sama paat hiljem teist korda Eestis, kuid ka siis ei õnnestunud kedagi leida.
Otto Tiefi valitsus täitis talle pandud kohustusi kuni lõpuni. Oma põgenemise peale mõeldi alles viimasel hetkel, mistõttu ei jõutud enam ise paati hankida. Niisamuti ei jõutud ka Rootsist paati õigeks ajaks Eesti randa saata, kuigi seda kõigi äparduste kiuste teha püüti.
“Selles traagilises sündmuses on ülearune kellelegi teha etteheiteid. Kogu viga seisis vast selles, et meie ise Eestis vastavat paati ei varunud. Sellest oli ka kõnelust, kuid sündmused arenesid nii kiirelt, et seda ei jõutud teostada,” kirjutas Maandi kümme aastat hiljem.
